Autor: Kalamaja muuseumi külastusjuht Laura Jamsja

Pea saja aasta vältel on kohati tundmatuseni muutunud see, milliste helidega Kalamaja inimestele mälestusest seostub. Siiski tuleb esile üks motiiv, mis ajahambale visalt vastu paneb ja tänu millele nii eilsed kui ka tänased Kalamaja elanikud oma naabrite elust osa saavad.

Selleks, et mõista, kuidas üks asum ja selle argielu on ajas muutunud, hakkas Kalamaja muuseum koguma endiste ja praeguste Kalamaja elanike mälestusi. Intervjuud kohalike inimestega on andnud võimaluse saada osa eriilmelistest mälumaastikest, millele annavad värvi kogetud maitsed, helid ja lõhnad.

Kalamaja helimaastikud on teinud ajas läbi suure muutuse. 1930.–1940. aastatel sündinute lapsepõlve linnahelidest tõuseb esile vaikus: vähe oli veel autosid, millega oleks pidanud jalakäijana rinda pistma. Tänavail kõrisesid ja lõgisesid hoopiski käsitööna valminud tõukerattad, mida tol ajal kutsuti hoopiski kularatasteks. Neid ehitasid poisid ise kuullaagreist ja leitud puitmaterjalist. Kularatta sõidurõõm valmistas naabritele sageli aga tuska, sest mööda tänavasillutist veerevad kuullaagrid tegid valju häält. Samuti võis kuulda mööda sõitmas hobuvankriga talunikke, kes tulid Kalamajja müüma oma põllusaadusi. Vankril kolisesid ka piimanõud, millest valati piima ostja mannergusse.

Mainitud helid on nüüdseks välja surnud. Kuna ka helimaastikud tühja kohta ei salli, on asendunud kadunud kõlad uutega. Kui Kalamaja elanik jalutab praegu oma kodukandis, võib ta kuulda näiteks Eesti hümni või “Mu isamaa on minu arm” fragmente Pika Hermanni tornist, trammikriginat, laevade udupasunaid, Kalaranna merelainete kohinat, kajakate kisa, Balti jaama ronge ja teadustaja häält valjuhääldist. 

Haiged tuvid ja rokkmuusika

Kalamaja helide üle mõtiskledes on intervjueeritavad korduva mustrina välja toonud läbikostuvad seinad, mistõttu on saadud osa naabrite elu kajast.

Näiteks võis Köie tänava korterist 1940. aastatel kosta tuvide kluguutamist. Seal elas intervjueeritud Riina hell ja hoolitsev vanaema, kes hoolitses haigete loomade ja lindude eest. Sageli tõi vanaema tuppa vigastatud tuvisid, keda tähelepanelikult tohterdati. Riina mäletab oma lapsepõlvest näiteks ühejalgset tuvi istumas toauksel.

1960. aastatel võis läbi korteriseinte saada osa hoopis muusikavaimustusest. Tõllu tänaval lindistasid poisid isa lintmagnetofoniga rock´n´rolli ning kuulasid nõrkemiseni Bill Haley, Chuck Berry, Little Richardi ja Elvis Presley muusikat. Poiste staabiks oli kelder, kuhu üks kavalpeadest oli tõmmanud toast kõlari jaoks juhtmed. Ega poisid ei olnud kadedad ning asetasid valjuhääldi ka oma korteri aknale, et ka teised Kalamaja elanikud seda vahvat muusikat kuuleksid.

Helimälestusi täis kirjutatud seinad

Läbikostuvatest seintest inspireerituna valmis Kalamaja muuseumis septembrikuus ka 12 tunni pikkune heliinstallatsioon “Kalamaja kõrvad”, mille eesmärk oli viia külastaja helirännakule nii Kalamaja kodudesse kui tänavatele ning anda võimalus tunnetada piirkonnale iseloomulikku õhukeste seinte fenomeni omal nahal. Lisaks oli külastajatel võimalus mõtiskleda, mida nemad on läbi seinte kuulnud ja need mälestused kirja panna. Keskööks olid tühjad muuseumiseinad täitunud rikkalike helimaastikega.

Näiteks ühel Kalamaja elanikul olid naabriteks spordihuvilised, kes armastasid vaadata keset ööd jalgpalli otseülekandeid ja vahel röögatas emb-kumb neist „Goaaaaaal!“. Kotzebue tänaval on jällegi märgatud, et oktoobriõhtuse paduvihma ajal hakkavad korterimaja vihmaveetorud kõlisema justkui voolaks kasiinoautomaadist välja münte.

Kalinini (praegu Kopli) nr 28 maja akendest võis 1980. aastatel aga silmata välja lendamas taldrikuid, mida saatsid purjakil sajatused ja röögatused. Ülakorruse naabrid aga rõõmustasid, sest nõnda saadi jälle uus serviis.

Läbi seinte on muuhulgas kuuldud ka “naabrimehe musikaalset norskamist”, lakkamatut puurimist, peomeeleolu, naabrilapse karjeid, viiulimängu, “kurje koputusi”, ringiratast tammumist.

Mälusoppidest helide otsimine ja seintele jäädvustamine pakkus näituse külastajatele silmanähtavat rõõmu ning võimaluse elada välja aastate jooksul kogunenud naabriängi.

Koostöös naaberasumi kunstniku Flo Kasearuga valmisid näituse tarbeks ka Kalamaja inimeste kõrvade kipsist jäljendeid. Kolme õhtu vältel kogutud ja valmistatud kipskõrvu ning Kalamaja elanikega salvestatud mälestusi saab avastama tulla järgmisel aastal, kui muuseum pärast remonti uksed avab.

Teksti toimetas: Kadi Raal, tekst ilmus esmakordselt Kalamaja Kuulutajas 10.11.2020