Kalamaja muuseumis toimuvad 2024. ja 2025. aastal Kalamaja lugude õhtud. Jutustama ootame nii nooremaid kui eakamaid, nii vanu kui uusi muuseumisõpru.

KEDA OOTAME?

Pole oluline, kas oled endine või praegune kalamajalane, noor või vana. Mitmendat põlve kohalik või siin vaid põgusalt viibinud – kõik lood ja mõlgutused Kalamajast on teretulnud!

MIS ON PLAANIS?

Võta kaasa enda lood ja tule kuulama teisi. Kostitame kõiki tulijaid sooja joogi ja koogiga. Vaatame, kuhu jutud meid juhivad ja kas meil jätkub julgust ning pealehakkamist teha nendest koos üks kogukonnateatri etendus? Või näiteks panna kokku hoopis üks kohalike lugudega ajaleht? Või hoopis midagi kolmandat?
Jutukulgu juhivad Triin Siiner Luguteatrist Teine Puu ja endine kalamajalane kogukonnateatri aktivist Liia Kanemägi TUUM Teatrist.

Osavõtt on tasuta, aga palun anna oma tulekust ette teada, kirjutades:
kalamaja@linnamuuseum.ee

KOHTUMISED TOIMUVAD:

27. november 2024 kell 17.00-20.00

29. jaanuar 2025 kell 17.00-20.00

12. veebruar 2025 kell 17.00-20.00

26. märts 2025 kell 17.00-20.00

23. aprill 2025 kell 17.00-20.00

Igal lugude jagamise õhtul valivad kohal olnud inimesed ühe loo, mille põhjal kohalik kunstnik Lumimari teeb illustratsiooni.

Esimene lugude jagamise õhtu lugu on Anneliisilt Kalamajast.

Nööbid supitirinas

Minu lapsepõlves elas mu kodumajas Kalamajas naabriproua, kes oli tõeline eestiaegne daam – kodus oli ta alati väga peenelt riides, kuldkett oli kaelas ja väljas käis ta suure kübaraga. Temaga juhtus tore lugu. Üle tee meie vastasmajas elas poiss, kes oli suur rüblik ja keda kasvatasid kaks vanaprouat, ema ja tädi. Meie maja tante käis neil kahel proual aeg-ajalt külas. Ükskord läks meie tante taas teisele kahele prouale külla ja jõudis sinna parasjagu lõunasöögi ajaks. Supitirin oli juba laual ja üheskoos istuti lauda, et kõht täis süüa. Kahjuks aga jäid kõigil kõhud tühjaks … Vanasti oli igal perenaisel nööbikarp, kus hoiti tagavaraks nööpe, trukke, haake ja muud säärast, ning poisirüblik oli selle karbi leidnud. Kui suppi kaussidesse tõstma hakati, oli tante väga jahmunud, sest kausis oli lisaks supile suur hulk nööpe, trukke ja muud õmbluskraami. Poiss oli nööbikarbi sisu tühjendanud supitirinasse supi hulka. Nii jäigi meie maja tantel ja kõigil teistel kõht tühjaks. Natuke kurb lugu, aga naljakas ka.

Anneliisi (1941) lugu

Pildi joonistas kohalik kunstnik Lumimari.

 

Kalamaja muuseumi jutuvestmisõhtu 27.11.2024 lugu

Üks kõige kalamajalikum mees

Varahommikul – väga vara, umbes kella kaheksa kanti – läksin mööda Kotzebue tänavat, kui mulle tulid Kalamaja vahel vastu Kalamaja muuseumi juhataja Kristi ning kogukonnaliige ja kanalisatsioonikaevuluukide huviline Andres. Andres ja Kristi olid ära hiivanud ühe kaevuluugi ja vedasid seda Andrese lapse kelgu peal muuseumisse eksponaadiks! Andres ei väsi üllatamast. Krulli päevadel läksin oma koera Bobiga Krulli kvartalisse suveüritusele. Mõtlesin, et olen oma elus kõike näinud, aga ei. Andres oli taas võtnud ühe kaevuluugi, teinud selle alla lõkke ja küpsetas seal peal pannkooke – on alles mõte ja julgus sellist asja teha!

Pireti (1972) lugu

Pildi joonistas kohalik kunstnik Lumimari.

 

Kalamaja muuseumi jutuvestmisõhtu 29.01.2025 lugu

Roosade nägudega vorstimüüjad

Köie tänav on mulle väga südamelähedane, see on minu kodutänav. Lugu on minu lapsepõlvest.

Meie tänaval oli palju kõiksugu paiku. Tänava esimeses majas oli lihakarn, kus käisin lapsena vorsti ostmas. Lihakarni omanikud olid onu ja tädi Vitsutid. Ma alati vaatasin, et nende näod olid samasugused roosad, nagu olid doktorivorstid letil klaasi all. Seal klaasi all oli kõik vorstid nii ilusad: pikad-pikad, lõigatud diagonaalis ning valgustite all olid need nii roosad ja puhtad. Lihakarni omanikud Vitsutid elasid samas majas teisel pool ja neil olid tõesti samasugused roosad näod – nagu nende vorstidki.

 

Riina (1941) lugu 

Pildi joonistas kohalik kunstnik Lumimari.

 

Kalamaja muuseumi jutuvestmisõhtu 12.02.2025 lugu

 Värvikad naabrid kauba peale

Minu ema on Kalamajas sündinud ja kasvanud, Vabriku tänaval veetsin oma lapsepõlve. Korteri ostsin Kungla tänavale täiskasvanueas, kui laps oli suureks kasvatatud. Tahtsin sellist kodu, mis oleks puitmajas, kus saaks puid pliidi alla panna ning aias midagi kasvatada, ja et puust seinakapid oleksid trepikojas. Aga koos uue korteriga sain ka väga värvikad naabrid. Kohe nii värvikad, et suu jääb lahti.

Ma ei unusta iialgi saja-aastast Helgat, ühte kõige värvikamat Kalamaja inimest üldse, kellega saime äärmiselt lähedaseks ja meil oli uskumatult soe suhe. Niisamuti ei suuda ma unustada Hendrikut. Mõlemad nad on meie hulgast juba lahkunud. Hendrik tegi alatasa sigadusi, mis tagantjärele on väga naljakad. Väike kuratlik helk silmis, suutis ta korda saata uskumatuid riukaid. Pani rosaariumisse kartulid kasvama või keeras vee kinni just siis, kui keegi oli duši all. Üks poliitik, kes meil teisel korrusel elas, oli parasjagu seebine, kui vesi ära läks, ja siis ta uuris seebisena koridoris, et miks vett ei ole. Kõige suurem kaasaelaja oli Hendrik, kes oli hetk tagasi ise vee kinni keeranud ja läks nüüd lahkelt ühistu esimeest kutsuma, et uurida, kuidas veevärgiga edasi saab. Seejärel tuli ta tilla-tolla keldrisse olukorda üle vaatama … Poliitik oli seal muidugi ikka veel seebist tilkumas. Hea lugu, kas pole?

Hendrik soovis saada minuga lähedaseks. Kord tõi ta mulle karbiga kartulisalatit ja istus nagu vastne komnoor minu laua ääres. Aga meil ei tulnud asjast midagi välja. Hiljem läks seis hoopis tuliseks ja politsei rada meie majja ei rohtunud. Isegi ühistu koosolekut ei saanud me ilma politsei kohalolekuta pidada. Hendrik oli end alati ette valmistanud ning võttis suure teemana ette minu ja selle, milline ma olen. Ju ta tundis, et peab majas korda hoidma, sest ta oli eluaeg mundrit kandnud – meremehena, vangivalvurina, piirivalvurina. Ja kui ta viimaks oli turvamees, siis ta riputas oma kumminuia ukse taha, et kõik saaksid aru, kellel on majas võim.

Veel üks lugu ühistu koosolekult, sest minu kohta oli Hendrikul alati ütlemist. Kui me veel hästi läbi saime, siis ta tegi juttu ühest pildist mu seinal – hallikassinine pilt üksiku purjekaga. Kinkisin selle talle ja kirjutasin pildi tagaküljele veel südamliku loo. Ühel hilisemal ühistu koosolekul tõi Hendrik pildi välja ja väitis, et ma olen äraütlemata häbematu inimene, sest kas sellist pilti siis kingitakse – üheainsama niru laevaga. Ta oli ikka täitsa endast väljas …

Meil oli koridoris kemps, mida kasutas ainult Hendrik. Millegipärast kahtlustas ta, et ka mina käin seal vahepeal, ja kleepis ukse teibiga kinni, kui majast välja läks – et ma ei istuks tema 25 aastat tagasi ostetud poti peal. Algselt kasutas koridori WC-d ka korteris 1 elanud proua Koidu. Kaks värvikat inimest kasutasid ühte tualetti ja head nahka sellest ei tulnud. Hendrik kurtis, et tema 25 aastat tagasi ostetud pott on logisema hakanud ja ilmselt Koidu nõgistab end seal peal. Koidu hakkas seejärel käima kempsus oma prill-lauaga, sest ega tema ju Hendriku prill-lauale ei istu. Pidevalt olid nad koridoris vastasseisus ja ma pidin vahele minema, kui asi tuliseks kiskus. Lõpuks sai Koidul villand ja ta ehitas endale korterisse WC, aga Hendrikut see häiris ja ta jälgis kiivalt, kuidas ehitus edeneb. Varsti oligi mingi toru koridoriseinast väljas ja Hendrik kohe kurtis, et sealt tulevad kõik kempsuhaisud … ja et mida Koidu üldse endast mõtleb. Seejärel toppis Hendrik toru otsustavalt oma vanade pükstega kinni.

Ükskord püüdis Hendrik minu tähelepanu pälvida sellega, et otsustas kinni ehitada mu välisukse. Ta pani ukse ette laudu ja toole ning teipis need omakorda kokku – kõik see nägi välja nagu mõni kunstiobjekt. Talle pakkus see suurt rõõmu, lootuses, et kui tulen koju, siis äkki kukun. Lisaks pani Hendrik koridoriseinale üles kirju, mis alati algasid sõnadega „Üldse mitte austatud Piret“.

Kord aga ei tulnud politseinikud kohale Hendriku pärast, vaid ta oli ise mulle politsei kutsunud. Lugesin õhtul kodus raamatut, kell oli juba päris palju, umbes 11 kanti, kui äkki kuulsin koputust uksele. Läksin avama ja ukse taga seisis hambuni relvastatud politsei. Hendrik muidugi oli sealsamas piilumas. Politsei andis teada, et minu naaber on väga mures, sest ta pole mind mitu päeva näinud – et kas ma olen ikka elus või ehk on midagi juhtunud. Hendrik oli pärast seda tükk aega üsna rõõmus.

 

Pireti (1956)  lugu 

Pildi joonistas kohalik kunstnik Lumimari.