Kalamaja muuseumis toimusid 2024. ja 2025. aastal Kalamaja lugude õhtud, mis jätkuvad ka 2026. aastal.
KEDA OOTAME?
Pole oluline, kas oled endine või praegune kalamajalane, noor või vana. Mitmendat põlve kohalik või siin vaid põgusalt viibinud – kõik lood ja mõlgutused Kalamajast on teretulnud!
MIS ON PLAANIS?
Võta kaasa enda lood ja tule kuulama teisi. Kostitame kõiki tulijaid sooja joogi ja koogiga. Vaatame, kuhu jutud meid juhivad ja kas meil jätkub julgust ning pealehakkamist teha nendest koos üks kogukonnateatri etendus? Või näiteks panna kokku hoopis üks kohalike lugudega ajaleht? Või hoopis midagi kolmandat?
Jutukulgu juhivad Triin Siiner Luguteatrist Teine Puu ja endine kalamajalane kogukonnateatri aktivist Liia Kanemägi TUUM Teatrist.
Igal lugude jagamise õhtul valivad kohal olnud inimesed ühe loo, mille põhjal teeb illustratsiooni kohalik kunstnik Lumimari.
Esimene lugude jagamise õhtu lugu on Anneliisilt Kalamajast.
Nööbid supitirinas
Minu lapsepõlves elas mu kodumajas Kalamajas naabriproua, kes oli tõeline eestiaegne daam – kodus oli ta alati väga peenelt riides, kuldkett oli kaelas ja väljas käis ta suure kübaraga. Temaga juhtus tore lugu. Üle tee meie vastasmajas elas poiss, kes oli suur rüblik ja keda kasvatasid kaks vanaprouat, ema ja tädi. Meie maja tante käis neil kahel proual aeg-ajalt külas. Ükskord läks meie tante taas teisele kahele prouale külla ja jõudis sinna parasjagu lõunasöögi ajaks. Supitirin oli juba laual ja üheskoos istuti lauda, et kõht täis süüa. Kahjuks aga jäid kõigil kõhud tühjaks … Vanasti oli igal perenaisel nööbikarp, kus hoiti tagavaraks nööpe, trukke, haake ja muud säärast, ning poisirüblik oli selle karbi leidnud. Kui suppi kaussidesse tõstma hakati, oli tante väga jahmunud, sest kausis oli lisaks supile suur hulk nööpe, trukke ja muud õmbluskraami. Poiss oli nööbikarbi sisu tühjendanud supitirinasse supi hulka. Nii jäigi meie maja tantel ja kõigil teistel kõht tühjaks. Natuke kurb lugu, aga naljakas ka.
Anneliisi (1941) lugu
Üks kõige kalamajalikum mees
Varahommikul – väga vara, umbes kella kaheksa kanti – läksin mööda Kotzebue tänavat, kui mulle tulid Kalamaja vahel vastu Kalamaja muuseumi juhataja Kristi ning kogukonnaliige ja kanalisatsioonikaevuluukide huviline Andres. Andres ja Kristi olid ära hiivanud ühe kaevuluugi ja vedasid seda Andrese lapse kelgu peal muuseumisse eksponaadiks! Andres ei väsi üllatamast. Krulli päevadel läksin oma koera Bobiga Krulli kvartalisse suveüritusele. Mõtlesin, et olen oma elus kõike näinud, aga ei. Andres oli taas võtnud ühe kaevuluugi, teinud selle alla lõkke ja küpsetas seal peal pannkooke – on alles mõte ja julgus sellist asja teha!
Pireti lugu (1972)
Roosade nägudega vorstimüüjad
Köie tänav on mulle väga südamelähedane, see on minu kodutänav. Lugu on minu lapsepõlvest.
Meie tänaval oli palju kõiksugu paiku. Tänava esimeses majas oli lihakarn, kus käisin lapsena vorsti ostmas. Lihakarni omanikud olid onu ja tädi Vitsutid. Ma alati vaatasin, et nende näod olid samasugused roosad, nagu olid doktorivorstid letil klaasi all. Seal klaasi all oli kõik vorstid nii ilusad: pikad-pikad, lõigatud diagonaalis ning valgustite all olid need nii roosad ja puhtad. Lihakarni omanikud Vitsutid elasid samas majas teisel pool ja neil olid tõesti samasugused roosad näod – nagu nende vorstidki.
Riina (1941) lugu
Värvikad naabrid kauba peale
Minu ema on Kalamajas sündinud ja kasvanud, Vabriku tänaval veetsin oma lapsepõlve. Korteri ostsin Kungla tänavale täiskasvanueas, kui laps oli suureks kasvatatud. Tahtsin sellist kodu, mis oleks puitmajas, kus saaks puid pliidi alla panna ning aias midagi kasvatada, ja et puust seinakapid oleksid trepikojas. Aga koos uue korteriga sain ka väga värvikad naabrid. Kohe nii värvikad, et suu jääb lahti.
Ma ei unusta iialgi saja-aastast Helgat, ühte kõige värvikamat Kalamaja inimest üldse, kellega saime äärmiselt lähedaseks ja meil oli uskumatult soe suhe. Niisamuti ei suuda ma unustada Hendrikut. Mõlemad nad on meie hulgast juba lahkunud. Hendrik tegi alatasa sigadusi, mis tagantjärele on väga naljakad. Väike kuratlik helk silmis, suutis ta korda saata uskumatuid riukaid. Pani rosaariumisse kartulid kasvama või keeras vee kinni just siis, kui keegi oli duši all. Üks poliitik, kes meil teisel korrusel elas, oli parasjagu seebine, kui vesi ära läks, ja siis ta uuris seebisena koridoris, et miks vett ei ole. Kõige suurem kaasaelaja oli Hendrik, kes oli hetk tagasi ise vee kinni keeranud ja läks nüüd lahkelt ühistu esimeest kutsuma, et uurida, kuidas veevärgiga edasi saab. Seejärel tuli ta tilla-tolla keldrisse olukorda üle vaatama … Poliitik oli seal muidugi ikka veel seebist tilkumas. Hea lugu, kas pole?
Hendrik soovis saada minuga lähedaseks. Kord tõi ta mulle karbiga kartulisalatit ja istus nagu vastne komnoor minu laua ääres. Aga meil ei tulnud asjast midagi välja. Hiljem läks seis hoopis tuliseks ja politsei rada meie majja ei rohtunud. Isegi ühistu koosolekut ei saanud me ilma politsei kohalolekuta pidada. Hendrik oli end alati ette valmistanud ning võttis suure teemana ette minu ja selle, milline ma olen. Ju ta tundis, et peab majas korda hoidma, sest ta oli eluaeg mundrit kandnud – meremehena, vangivalvurina, piirivalvurina. Ja kui ta viimaks oli turvamees, siis ta riputas oma kumminuia ukse taha, et kõik saaksid aru, kellel on majas võim.
Veel üks lugu ühistu koosolekult, sest minu kohta oli Hendrikul alati ütlemist. Kui me veel hästi läbi saime, siis ta tegi juttu ühest pildist mu seinal – hallikassinine pilt üksiku purjekaga. Kinkisin selle talle ja kirjutasin pildi tagaküljele veel südamliku loo. Ühel hilisemal ühistu koosolekul tõi Hendrik pildi välja ja väitis, et ma olen äraütlemata häbematu inimene, sest kas sellist pilti siis kingitakse – üheainsama niru laevaga. Ta oli ikka täitsa endast väljas …
Meil oli koridoris kemps, mida kasutas ainult Hendrik. Millegipärast kahtlustas ta, et ka mina käin seal vahepeal, ja kleepis ukse teibiga kinni, kui majast välja läks – et ma ei istuks tema 25 aastat tagasi ostetud poti peal. Algselt kasutas koridori WC-d ka korteris 1 elanud proua Koidu. Kaks värvikat inimest kasutasid ühte tualetti ja head nahka sellest ei tulnud. Hendrik kurtis, et tema 25 aastat tagasi ostetud pott on logisema hakanud ja ilmselt Koidu nõgistab end seal peal. Koidu hakkas seejärel käima kempsus oma prill-lauaga, sest ega tema ju Hendriku prill-lauale ei istu. Pidevalt olid nad koridoris vastasseisus ja ma pidin vahele minema, kui asi tuliseks kiskus. Lõpuks sai Koidul villand ja ta ehitas endale korterisse WC, aga Hendrikut see häiris ja ta jälgis kiivalt, kuidas ehitus edeneb. Varsti oligi mingi toru koridoriseinast väljas ja Hendrik kohe kurtis, et sealt tulevad kõik kempsuhaisud … ja et mida Koidu üldse endast mõtleb. Seejärel toppis Hendrik toru otsustavalt oma vanade pükstega kinni.
Ükskord püüdis Hendrik minu tähelepanu pälvida sellega, et otsustas kinni ehitada mu välisukse. Ta pani ukse ette laudu ja toole ning teipis need omakorda kokku – kõik see nägi välja nagu mõni kunstiobjekt. Talle pakkus see suurt rõõmu, lootuses, et kui tulen koju, siis äkki kukun. Lisaks pani Hendrik koridoriseinale üles kirju, mis alati algasid sõnadega „Üldse mitte austatud Piret“.
Kord aga ei tulnud politseinikud kohale Hendriku pärast, vaid ta oli ise mulle politsei kutsunud. Lugesin õhtul kodus raamatut, kell oli juba päris palju, umbes 11 kanti, kui äkki kuulsin koputust uksele. Läksin avama ja ukse taga seisis hambuni relvastatud politsei. Hendrik muidugi oli sealsamas piilumas. Politsei andis teada, et minu naaber on väga mures, sest ta pole mind mitu päeva näinud – et kas ma olen ikka elus või ehk on midagi juhtunud. Hendrik oli pärast seda tükk aega üsna rõõmus.
Pireti (1956) lugu
Üks Pelgulinna lugu
1950. aastate alguses näidati palju saksa filme. Olin umbes kolmeaastane, kui kinos Partisan jooksis film „Knopka ja Anton“. Emal ja isal ei olnud mind kuhugi panna ja nad võtsid mu kinno kaasa. Elasime toona Telliskivi tänaval Kalinini turu kõrval, praeguse Mööblimaja naabruses. Ema läks järgmisel päeval turule ja imestas, et miks kõik inimesed, kes külgmistest turuväravatest välja läksid, vaatasid üles meie akendesse. Aga seal oli mida vaadata …
Mina olin väga tubli õppija ja seal filmis oli ka seik, kus vanemad läksid kodust ära ning Knopka lõikas oma riided katki, tükeldas ära ja lõikas augud sisse. Ega mulgi polnud rohkem vaja. Kui ema läks turule, siis käärid kätte ja riideid lõikuma. Emal oli kõige rohkem kahju vanaema kootud villastest karupükstest. Toona oli ju raske kõike saada ja hankida, eriti riideid. Aga see ei olnud veel kõik. Ma olin tõmmanud akna ette pesunööri ning kõik augustatud ja tükeldatud riided sinna riputanud. Ja et ma olin kõik enda riided katki lõiganud, siis olin ise seal tükeldatud pesu all ihualasti ja tantsisin. Milline etendus! Kinokunst oli mulle kindlasti mõjunud väga innustavalt.
Natuke aega tagasi postitas keegi Facebookis Pelgulinna grupis pildi Mulla tänava kandist. Kirjutasin sinna oma loo üles ja paari tunni möödudes saatis keegi mulle selle filmi sotsiaalmeediasse. Vaatasin filmi „Knopka ja Anton“ uuesti ära. Oli väga armas film ja natuke isegi nutsin.
Lugu on pühendatud Graniidi tänaval elanud vanaema vennale Kaarel Tiimusele ja tema abikaasale Liisa Tiimusele.
Õnne lugu (Pelgulinnast)
Kalamaja maffia
See oli aastal 1993, kui lehes ilmus kuulutus: „Valdavalt Soome kapitaliga, ehitusmaterjalide müügiga tegelev aktsiaselts võtab tööle direktori. Otsime kõrgharidusega, ehitust ja ehitusmaterjale tundvat organiseerimisvõimetega inimest, vajalik soome keele oskus vestluse tasemel.“
See kauplus-ettevõte tegutses aadressil Kopli 1, praeguse Balti jaama turu territooriumil keskmises angaaris. 1993. aastal oli majanduses keerukas olukord ja otsustasin töökonkursil kandideerida. Vestlusele minnes panin selga pika musta mantli ja valge särgi, kõik oli viisakas ja ilus. Esimene vestlusvoor sai läbi ja nad helistasid mulle tagasi: nad olid mind välja valinud. Eks ma veidi ehmatasin, et kuidas nad nüüd minu, ilma kaubanduskogemuseta inimese tööle võtavad. Aga nemad ütlesid, et just sellist inimest nad otsivadki, ilma kaubanduskogemuseta. Miks see nii oli, et kaubanduses töötanud inimesed oskasid väga hästi varastada, aga mina, kes ma polnud kaubanduses töötanud, ei osanud seda teha … Ent firmale oli see igati kasulik. See kauplus töötas aastatel 1993–1995 ja läks lõpuks pankrotti. Omanikud olid kolm soomlast ja üks eestlane. Alguses pidime me firmale oma palgad ja kõik muu oma tööga välja teenima. Kui aga Soomes saabus majanduse madalseis, siis Soome omanikud käisid siin ning võtsid lähetus- ja päevarahad ja muud summad firma rahadest. Need kolm Soome ärimeest ju lootsid siin uues vabariigis ratsa rikkaks saada. Aga ei läinud nii hästi, halva majandusmudeli pärast läks ettevõte hoopis pankrotti. Ja enne kui ma ära tulin ning firma pankrotistus, tuli meid veel Kalamaja maffia kimbutama. Maffia peakontor oli raudteelaste klubis. Balti jaama turule meie ehitusfirma poodi ja kontorisse tulid nad „katust pakkuma“. Töötasin parasjagu kontoris, kui äkki teatati, et saabus maffia. Saatsin nad soomlasest firmaomaniku poole, kes oli kenasti kohal. Kui too kuulis, et teda otsitakse, haaras ta kohemaid oma kohvri ja oli kaks tundi varem Soome laevas. Aga maffia tuli tagasi, üks neist astus sisse ja kaks meest jäid ukse taha. Meile öeldi, et teil on siin ilus kauplus, aga piirkond on selline imelik … Et siin võib kõike juhtuda. Ja seejärel pakkus maffia, et peaks tegema lepingu – nemad pakuvad kaitset ja nii oleks kindlam. Tegin mõistmatut nägu ja küsisin, et kas pakute elektroonilist või mehitatud valvet. Nad lubasid selle üle mõelda ja omapoolse pakkumise teha. Kohtusin nendega veel kolm korda. Eks ma iga kord tegin üsna mõistmatut nägu; seletasin, et olen ainult tegevjuht ning tähtsaid otsuseid teeb juhatus ja räägin pakkumisest neile.
Vesi oli ahjus. Läksin oma endiselt töökaaslaselt, toonaselt ESSi juhilt Jaanus Rahumäelt abi küsima, et mida teha, kui selline halb lugu majas. Rahumägi ütles, et makske parem mulle ja minu turvafirma kaitseb teid. Aga lepingutasu ESSiga oli samas suurusjärgus, mida maffiagi pakkus. Küsisin siis, et kuidas nii, miks me peaksime ESSi valima. Jaanus Rahumägi vastas, et nende leping peab, sest nad on ikkagi tunnustatud Eesti firma ja kaitsevad, aga maffia tuleb tõstab nädala pärast rahasummat ja teeb kes teab mida. Asi oli otsustatud. Kalamaja maffiale näitasin järgmine kord ESSi turvafirma ametlikku sertifikaati, panin selle ka ukse peale ja seejärel nad jätsid meid rahule.
Hannes (Kalamaja)
Veel mõned lood Kalamaja muuseumi jutuvestmisõhtutelt.
Topsi kellad ehk Kalamaja aeg
Topsi baaris on klaveri peal üks suur elektrooniline vana kell. Vahel see justkui näitab mingit aega ja vahel ei näita nagu mingit aega. Otsekui näitaks mingit Topsi oma aega. Mulle kui noorele inimesele ja kogu minu põlvkonnale on just see Topsi elektronkell olnud Kalamaja märk – märk sellest, kuidas me taasavastasime Kalamaja.
Kalamajas Topsi baaris oli vanasti pood. Maja peal väljas oli suur kell. Tollal ei olnud ju neid kellasid nii palju ja ma vaatasin siis sageli aknast välja, et mis kell näitab. Ükskord pistsin ka pea aknast välja, kell oli juba viis ja panin ajama. Mõtlesin, et jään hiljaks, ja jooksin Balti jaama – käisin toona Hiiul tööl. Jõudsin Balti jaama ja jaam oli lukus, kell oli alles kolm öösel. Hoopiski! Suur kell oli näidanud valet aega, aga õnneks ainult see üks kord ta valetas. Ja küll mul oli kahju, kui kell majaseinalt maha võeti.
Nii tore, et Topsi maja kellad ühendavad aja ja inimesed!
Loo esimese osa rääkis Johannes, kes kolis Soo tänavale 2025. aasta jaanuaris, ja teise osa Maimu, kes on peaaegu kogu oma elu elanud Soo tänaval.
Võõras mees voodis
Tulin elama Kalamajja ja meie majal oli paraaduks tänava pool ja hooviuks maja taga, kust käidi aias ja kuuris. Uksest sisse kohe esimeses korteris elas majaperemees oma naisega. Ja kujuta pilti, ühel hommikul leidis mees koju tulles oma naise voodis magamas koos võõra mehega – tõmbas teki pealt, ja ikka täitsa võõras mees oli. Naine aga arvas, et tema kõrval magab tema oma mees.
Majaperenaine, kellega see lugu juhtus, oli seda rääkima tulles ka ise väga šokeeritud. Lugu oli nii, et perenaise mees, tuletõrjeorkestri juht Anton Pedak oli tol ööl kodunt ära ja naine ise magas sügavalt. Öösel oli uksest sisse tulnud juua täis mees ja heitnud naise kõrvale voodisse magama. Soo tänaval oli tol ajal palju ühesuguseid maju ja ilmselt asus tolle mehe kodus voodi täpselt samas kohas ja ilmselt oli tal ka oma naine ja … Nii ta heitiski rahumeeli magama. Perenaine aga arvas, et oma mees tuli koju. Lambipirnid olid ka ju toona väga nõrgad, 40-vatine pirn laes ei näitagi õieti valgust. Kui aga oma mees hommikul koju tuli, ehmatas naine kohutavalt – et mis see siis tähendab, kes siis tema voodis on. „Sa ju magad minu kõrval.“ Vaatavad siis mõlemad, ja jumala võõras mees voodis. Tuli välja, et mees oli väga õnnetu ja juua täis ja tal polnud halbu kavatsusi, aga uksed ja majad läksid sassi.
Maimu lugu Soo tänavlt
Saunapileti lugu
Ema ja isa elasid minu lapsepõlves külalisabielu. Isa töötas nädala sees Tartus ja oli kodus Kalamajas nädalavahetustel. Ühel õhtul läks isa rongi peale ja läksime siis koos: mina läksin Kalamaja ehk Kalma saunani, tema läks Tartu rongile. Isa andis mulle 15 kopikat saunaraha ja 10 kopikat limonaadiraha. Ütles mulle veel, et vaata ikka, et sa sauna lähed. Mina vastasin: „Ikka, ikka,“ ise mõeldes, et oota, küll ma sulle näitan. Ostsin saunapileti ja läksin sauna. Vanemale naisele, kes oli saunatädi, rääkisin oma loo ära. Et mul on selline probleem, et isa andis mulle saunaraha ja ta ei usu, et ma sauna tulin – kas saaksite mulle kirjutada tõendi, et ma käisin saunas. Tädi vaatas mind, oli väga kaastundlik, hakkas peaaegu nutma ja lubas minu mure lahendada. Läksin siis sauna ja kui oma protseduurid lõpetasin, andis saunatädi mulle pileti, millele juhataja oli kirjutanud „Teie poeg käis saunas“ ja lisaks löönud peale kolmnurkse saunatempli. Saunatädi tundis mulle väga kaasa – et vaene poiss, küll teil on raske elu, peate isegi saunaskäimist isale tõestama.
Toomase lugu
Väljasülitatud kalamaksaõli
Ema ja isa magamistoa nurgas seisis kapp, mille taha olid hoiustamiseks pandud padjad-tekid. Lapsena pidime me kõik jooma kalamaksaõli – see oli jubeda maitsega ja seda anti suure supilusikaga otse suhu. Aga lapsel pole ju mõistust: selle asemel et klosetti minna ja õli potti sülitada, läksin mina magamistuppa ja sülitasin oma suutäie kapi taha põrandale. Ei osanud ma mõelda, et õli haisema hakkab ja kapi taha hoiustatud padjad-tekid ära määrib. Kui ema selle lõpuks avastas, sain muidugi pahandada, ja kui mulle hiljem kalamaksaõli anti, siis istusin õli suus ega suutnud seda alla neelata.
Riina lugu (1941)
Kuhu ma kuulun?
Täna juhtus tore lugu! Olen natuke halva nägemisega ja seega hakkasin kodust juba varakult muuseumisse tulema. Jõudsin Kalma saunast mööda ja tulin üsna rahuliku sammuga enda kohta, kui äkki haaras minust kinni üks mees, minu poja tuttav, et „Kuhu sa hull tormad?“. Jäin korraks nõutuks ja vastasin siis kiirelt: „Sinna, kuhu ma kuulun.“ Tema küsis vastu, et kuhu sa siis kuulud, ja mina vastasin, et muuseumisse kuulun. Ma ei teagi, kust see mulle pähe tuli, ja mees oli üsna üllatunud. Läksime seepeale lahku ja tema läks edasi ikka veel naerides, et Maimu kuulub muuseumisse, et näed – nagu museaal.
Maimu lugu
Viimane lugu on pühendatud kõigile Kalamaja muuseumi kogukonna liikmetele siira tänuga toredate jutuvestmisõhtute eest, kohtumke 2025. aasta sügisel.
