Autor: Reet Kaarelson, Vabriku tänava elanik 1951-1973
Oli aasta 1960. Elasin Vabriku tänaval kollases kooruva värviga Lenderi majas. Naabermajas elas sõbratar Eva. Käisime tollal Tallinna 18. keskkooli (praeguse Kalamaja kooli) 3. klassis. Eva maja esimesel korrusel oli väike saiatööstus, mis levitas hommikuti magusaid lõhnu. Suurte puukastidega tõsteti igal hommikul saiu poodidesse laialivedamiseks autole. Kui õigel ajal jõudsid auto juurde näljaste nägudega väikesed tüdrukud, siis läks nii mõnegi autojuhi süda heldeks ja saime sooja saiapätsi õnnelikeks omanikeks. See maitses palju paremini kui kodune poest ostetu. Ei tea, kas oli see saiatööstus, majade all olevad keldrid, kus hoiti toiduaineid, sest külmkappe ju ei olnud, või hoopis suured harva tühjendatavad puukaantega prügikastid, mis meelitasid ligi rotiperekondi, aga tihti oli näha üle hoovi jooksvaid priskeid rotte.
Pea igas majas elas mõni kass. Siis elasid Kalamaja kassid loomulikku kassielu – keegi ei kastreerinud ega süstinud neid, nad lasti lihtsalt õue kassiasju ajama. Enamasti oli kassidel kindel peremees, aga meie majas elas kojakass Must Peeter. Ta oli iseenda oma, uhke tegelane suure pea ja räsitud kõrvadega. Ei tea, miks ta just meie majale seda au osutas, et oma koduks valis, aga sellega ajas ta riidu kaks koloriitset prouat. Proua Ernal oli väike toakoer ja ta vihkas kasse. Proua Emilie oli aga Peetri põhiline toitja, kass istuski tavaliselt tema ukse juures. Kord talvel läksid kaks karakullkasukat kandvat prouat kassi pärast lausa käsipidi kokku, nii et karvamütsid veeresid koja põrandal. Põhjus oli see, et Peeter olla tädi Erna ukse taga oma häda teinud. Too lubas kassipüüdjad kohale kutsuda. Samas oli ta kõva roti-hiirepüüdja ja mõnikord ladus ta oma saagi õuepoolse ukse taha trepile. Küll oli vastik, kui juhtusin peale astuma, aga ma ei kartnud neid.
Ühel kevadpäeval pärast kooli leidsin hoovivärava kõrvalt surnud roti. Oli priske läikiva pruunikashalli kasukaga isend. Kas Peeter oli tema surmas süüdi või oli hoopis keegi keldrisse rotimürki riputanud, pole teada, aga surnud ta oli. Kutsusin Eva vaatama. Kummal idee tekkis, ei mäleta enam, aga naerma ajas see hirmsasti. Otsustasime otsida suure pappkarbi ning rotti sabaotsast kinni hoides kukutasin ta karpi, mille nööriga kinni sidusime.
Meil oli klassivend Andres, kes meile Evaga väga meeldis. Ta oli aasta vanem ja kuidagi mehelikum ega suhelnud tüdrukutega kuigi palju. Teadsime maja Kalevi tänaval, kus ta elas. Hakkas juba hämarduma, kui rotikastiga Andrese hoovi jõudsime. Oli veidi hirmus. Astusime just paraadnauksest sisse, kui keegi tuli koridori. Jätsime kasti kus seda ja teist, pistsime jooksu ega puhanud enne, kui jõudsime Vabriku tänavale. Ei ole teada, kes meie kingituse avas ja millise näo seejuures tegi. Õige adressaadini see igal juhul ei jõudnud.
