Autor: Tallinna Linnamuuseumi vanemkuraator Toomas Abiline.
Tallinna Linnamuuseumi konservaator Jaan Märss asus oma praegusele ametikohale 22.08.1984 ning on muuseumis töötanud järjepidevalt 40 aastat! Tegelikult töötas Jaan Linnamuuseumis juba varemgi, aastatel 1975–1978. Uskumatu püsivus on taganud ka kvaliteedi. Jaan on erakordne kolleeg, kes kuulub oma erialal Eestis absoluutsesse tippu. Ta on pälvinud Muinsuskaitseameti elutööpreemia 2021 ja Tallinna Teenetemärgi 2022, ning on sealjuures alati abivalmis, mõtleb kaasa ja pakub lahendusi. Tundub, et Jaani hoiab käigus lõputu uudishimu ja huvi oma töö vastu. Jaanil lihtsalt peab huvitav olema, siis on ta väsimatult tegutsev, loov, originaalne.
Väärika tööjuubeli puhul tegime Jaaniga intervjuu, et ta jagaks oma mälestusi ja tähelepanekuid pikalt töömeheteelt.
Räägi palun oma lapsepõlvest: kus kasvasid ja koolis käisid ning millised olid Sinu lapse- ja noorpõlve huvialad? Kas midagi viitas ka juba tulevasele konservaatori ametile?
Lapsepõlv möödus Viljandis, tolleaegses agulimiljöös. Isa oli arst, ema vabakutseline pianist. Erinevalt tänapäevast, tegelesime kogu aeg nähtusega, mida praegu nimetetakse „hoovispordiks”. Tagantjärele paneb veel imestama, kui palju võis tekitada tol ajal lärmi! Kahekorruselises puumajas oli meil 2. korrusel kogunisti tiibklaver, millel võis ema ka tõstetud kaanega mängida. Peale selle käisime õega mõlemad seitse aastat muusikakoolis ja harjutamist oli tõesti palju. Peale üldklaveri harjutasin mina kodus 7 aastat viiulit, kooli puhkpilliorkestri jaoks veel ka klarnetit.
Hakkasin nii 8-aastaselt käima üheaegselt muusikakoolis ja spordikoolis. Hilisemaks eluks andis see üldise harjutamise oskuse – ja ilmselt ka vajaduse. Kogu kooli- ja ülikooliaja mängisin 15 aastat järjest võrkpalli. Vabal ajal käisime sõpradega jooksmas.
Hoovispordist sain füüsilise vastupidavuse, mida on mul läinud töös väga palju vaja. Kuna vanemad ei ostnud mulle jalgratast – tänaval võis sõita alles 14-aastaselt – siis jooksin poistega iga päev niisama kaasa. Hiljem suutsin ilma mingi treeninguta joosta poolpikki maid: 800 m jooksin staadionil ajaga 2.16, 1000 m krossi 3.13. Ülikoolis jooksin maanteel 10 km alla 40 minuti… Loengutel kriuksusid siis põlved kuuldavalt nädal aega… Väga populaarne oli ka orienteerumisjooks.
Käsitöö… Linnas oli meil Pioneeride Maja, ema pani mind väiksena sinna käsitööringi. Mäletan, kuidas pidin õppima pudrunuia treima. Aga sellega läks pahasti! Kui õpetaja pani kandilise puuhalu treipingis pöörlema ja lähenes sellele julgelt pika peitliga… Mina kükitasin jalamaid tema selja taha maha, ning õpetaja lendas minust üle. Ema viis mu kiirelt sealt ära. Sealsamas majas oli ka balletiring, kuhu taheti ka poisse, aga seal pidid olema valged riidesussid. Minul neid ei olnud.
Üldhariduses oli minu jaoks vast kõige tähtsam see, et meie Viljandi II Keskkool oli valdavalt reaalkool. Kool oli iseäralik veel selle poolest, et meilt käisid läbi paljud peale 1956. aasta amnestiat vangist vabanenud meesõpetajad. Mõnel aastal polnud mul tunde andmas ühtki naisõpetajat. Kuigi koolis neid muidug oli.
Kunstiõpetusest mäletan vaid tuvi topise joonistamist… õpetaja oli Julius Mager. Kuid samas oli meie tsaariaegse, punastest tellisest kreiskooli seintel palju täppisteaduste olümpiaadi diplomeid. Mina osalesin igal aastal kas keemias või füüsikas, aga auhindu ma ei saanud. Kuid matemaatika tunnis lahendasime pinginaabriga sõnalisi ülesandeid sama kiirelt kui õpetaja neid ette luges! Sama matemaatika õpetaja oli mänginud 20ndatel aastatel Eesti koondises jalgpalli ja oli kirjutanud enne sõda ise matemaatika õpiku. Kuna ta ei lubanud meil kätt tõsta, siis proovisime lahendada tema ülesandeid ka tagurpidi – püüdes vastust ära arvata. Igav meil ei olnud, ja arvudega olen ma saanud elus hiljem hästi hakkama.
Tööõpetuse paremaks korraldamiseks tõsteti meie keskkooli kolm viimast klassi üle I Keskkooli. Mina valisin ehitaja eriala ja pole seda iialgi kahetsenud.
Kuidas ikkagi jõudsid konservaatori ja restauraatori ameti juurde?
Õppisin küll TÜ arstiteaduskonnas, kuid tehnilised kalduvused lõid viimaks siiski välja. 1966. ja 1968. aastal olin ehitusmalevas brigadir. 1968 tegin sealsamas Hiiumaal läbi veel kiirabi praktika – olin lõpetanud ju 4. kursuse. Kuid iseseisev elu oli oli mulle juba liig lähedal. 1968. a sügisel õiendasin veel mõned võlgnevused – viimane eksam oli farmakoloogia – aga läksin siis hoopis Vabaõhumuuseumisse tööle. Meditsiiniga puutusin hiljem kokku veel Siberis, kus käisin 1972 ja 1978 meteoriitika ekspeditsioonidel. Olin sinna tööle võetud tehnikuna, peale kaevamistöö mõõdistasime veel Sihhote-Alini 22 m laiust peakraatrit. Kuid vargsi arvestati minuga siiski ka meedikuna – ja paar päris paha asja, kus seda ametit tarvis läks, juhtuski!
Vabaõhumuuseumis hakkasin siis 1968. a kevadel tegema Vanalinna Restaureerimise Valitsuse kirjas palgi- ja kivitööd. Keskkoolist olin saanud madalama ehitaja kategooria, mida oli ehitusmalevas tõstetud. Kahe malevasuve vahel olin ühe suve töötanud ka ülikooli kapitaalehituse osakonnas – ehitasin Pargi tn arvutuskeskust – ja nii see läks. Ehitusrestaureerijana hakkasin kokku puutuma ka arhitektuuri ja ajalooga, mis oleksid laiendanud mul edasiõppimise valikuid. Kuna tervis oli hea, siis hakkasin Restaureerimisvalitsuses tegema lisaks veel kõrgtöid (Niguliste torn, Neitsitorn, Loevenschede, Kiiu torn). Kuna kõrgel töötades logeleda ei saa, siis kulutasime ajuti 5-6 mehega ära kogu VRV materjalifondi – paljud teised ehitused jäidki suvel seisma! Imestada polnud midagi, kui vanemate meeste töömoraal oli selline, et ei tohtinud niisama jalutades isegi üle hoovi minna!
Minu viimaste aastate töödeks Vabaõhumuuseumis olid Kolu kõrts ja Sutlepa kabel – mõlemaid käisin ka kohapeal lammutamas. Lõpuks teenisin seal välja ka ehitusrestauraatori 5. kategooria.
1973 Neitsitorn 
1974 Niguliste
Millistel asjaoludel sattusid 1975. aastal tööle Tallinna Linnamuuseumisse? Kirjelda Linnamuuseumi elu-olu pea 50 aastat tagasi. Millised olid värvikamad kolleegid, milline oli töökorraldus ja töökultuur? Mis oli toona Sinu hinnangul paremini kui praegu ja millest tasuks õppida?
Kui 1975. a tegi skulptor-restauraator Cornelius Tamm mulle ettepaneku tulla Tallinna Linnamuuseumisse tööle, siis ma pikalt ei mõelnud. Lageda taeva all töötamisest olin saanud külge ka mõne tervisehäda. Nii läksingi tööle neli korda madalama palga peale: kõrgtöödel olin saanud 280 rbl kuus, Vabaõhumuuseumis 170 rbl, Linnamuuseumis hakkasin saama kuus… 70 rbl.
Julgustas jällegi see, et ülikooli arstiteaduskonnas olin teinud keemia alal 4 eksamit ja 3 arvestust, lisaks veel üldfüüsika ja mikrobioloogia. Alustuseks konspekteerisin endale muuseumi raamatukogus oleva Briti Muusemi käsiraamatu (oli tõlgitud 1962 vene keelde). Paar korda käisin ka Moskvas keskinistituudis stažeerimas, hiljem veel ka Kiievis.
Linnamuuseumis oli hoidlate olukord tänasega võrreldes kohutav! Kuid ameti harjutamise mõttes oli see isegi parim! Järje peale aitas mind minu eelkäija Jaan Kobin. Üks tema hoiatustest oli see, et korraga ei tohi vastu võtta liiga palju töid – pidavat psüühiliselt halvasti mõjuma. Vaatamata sellele hoiatusele tuli mul 4 aasta pärast, kui tahtsin minna Restaureerimisvalitsuse kunstirestaureerimise osakonda (KAR-Grupp), lõpetada eelnevalt umbes 60 tööd! Küllaltki suure osa nendest moodustasid siiski vaid arheoloogilised leiud.
Peale Proosa kalmelt pärineva metalli olin konserveerinud ka vettinud puitu (Vanaturu kaevu leiud). Ilmselt esimesena Eestis kasutasin selleks Rootsis Vasa-laeval kasutatud tehnoloogiat, samuti materjali (PEG-1500, Moren-Centerwalli meetod).
Minu otseseks ülemuseks sai muuseumis peavarahoidja Valli Konsap, kes ohjeldas minu restaureerimise vaimustust, hakates mind nimetama konservaatoriks. Tehniliseks juhendajaks oli skulptor Cornelius Tamm, kellega koos restaureerisin alustuseks vaid laekaid ja kirste. Sel ajal oligi vaja täiendada äsja rekonstrueeritud Raekoja ekspositsiooni.
Kui sain läbi loetud vajalikud raamatud, alustasin tasapisi ka metalli konserveerimisega. Tehnilise poolega aitas toime tulla muuseumist juba lahkunud Jaan Kobin. Arheoloogiliste leidudega „varustas” mind Kaupo Deemant – väga otsese ütlemise ja sirge tegutsemisega mees. Näituste ettevalmistamisel tuli kokku puutuda Linda Alekõrrega. Koos Valli Konsapiga moodustasid nad vägagi konfliktse paari! Muuseumi ajaloolist mälu esindas Hillar Saha – hariduselt muusik, kes proovis vahel kõlama panna ka teadurite tööruumi pianiinot. Peale „sisutöö” tegijate olidki meil ametis vaid direktor, sekretär ja majandusjuhataja! Kogu ülejäänud töö jagati vastavalt võimetele sel moel ära, et koormust ja suhtlemist jagus kõigile. Sellele vastukaaluks olid meil jällegi koosistumised – ja muidugi suuremad peod! Kõige avaramad võimalused olid meil selleks Dominiiklaste kloostri hoovis. Sinna tuli meile nöörredeliga külalisi koguni katusekorruse korteritest (Eino Mäelt, Lauri Nebel). Kuid samahästi võis laskuda ka kloostri kaevu, kuhu mahtus laulma päris suur seltskond. Tänapäevaga võrreldes oli teistmoodi veel see, et nendel pidudel käis kolleege ja sõpru ka väljastpoolt meie muuseumi.
Tänapäev surub meile peale turu ja tarbetuna tunduva konkurentsi, kuid neil aegadel oli teisiti! Konservaatorina ei olnud mul mingeid saladusi kolleegide ees, kes käisid konsulteerimas ka kaugemalt. VRV-s töötades olid meil igal aastal nii suve- kui talvespartakiaadid Läti ja Leedu restauraatoritega, aga käidi ka väiksemate gruppidena külas! Eks muidugi midagi uurimas. Ja kui oskasid küsida, siis vastati üksteisele hea meelega. Muudkui küsi!
Siinsamas Tallinnas võis tagaukse kaudu siseneda isegi Tallinna sõjatehastesse! Sealsamas, kus Telliskivi linnaku juurdepääsu juures on suur restoran, oli sel ajal galvaanikatsehh. Nende insener Kolts kirjutas mulle korduvalt elektrolüütide valmistamise juhendeid. Metallivalu vormide asjus käisime jällegi nõu küsimas Volta eksperimentaalvalu tsehhis, kus töötas Eesti ainuke kõrgharidusega metallivalaja Landsberg. torutellingud kirikutes sees töötamiseks tegi meile tehas „Progress”. Muuseumitöö asjus sai käidud veel Salvos, Juveelitehases, Laevaremonditehases… Igale poole sai sisse, sai suheldud. Tehastes olid olemas instrumenditsehhid, eksperimentaaltsehhid, konstrueerimisbürood. Töötasid seal oma ala spetsialistid, kellel olid töölaua kohal seinal autoritunnistused. Küsida võis neilt kõike. Vahel anti kaasa ka materjale … mõnel pool isegi lonks viina.
Meie muuseumi elektrikud tulid lõunavaheajal meile Kinomehaanika tehasest (praegune Kloostri ait), Vene 17 majast edasi oli meditsiinitehnika remondiettevõte – ja igale poole sai sisse. Praegu takistab sellist suhtlemist tootmissaladus. Me kõik oleme vaid kliendid ja tarbijad. Isegi koolitarkust peetakse omale!
Kuhu ja miks 1978. aastal edasi liikusid?
Jällegi oli mängus Cornelius Tamm! Tema hakkas millegipärast uurima, et kuidas ma näen värve? No nägin küll!
Selgus, et Tallinna olümpiaregatiks olid tellitud suured kompaktsed tööd Poola restaureerimisfirmadelt (peamiselt PKZ). Kuid vähem kompaktsetel objektidel ei saanud poolakad kui välismaalased tegutseda. Meie oma restauraatoritele jäid siis kõik ülejäänud ja seal kehtestati lausa sõjaseisukord! Krahv Soucantoni majas – Olevimägi 12/14 – oli näiteks 7 värvilist stukklage, mis tuli kiirelt taastada. Ja kindlasti ministri (Bruno Saul) kinnitatud tähtajaks – muidu lubati tööpataljon „peale tuua”. Samasuguseid ähvardusi oli olnud ka Niguliste taastamisel.
Sinna Olevimäe stukklagede peale oligi siis vaja värvide sondeerijat, kes määraks vajadusel ka pigmente. Viimaks selgus, et minul tuli teha seitsmest laest nelja puhul ka värvikavandid, ja viimaks pidin segama seltskonnale ka värvid! Ruumis, kus mina lae all tolmutasin, võttis tellingute all tapeediproove tudeng nimega Boris Dubovik. Sinna KRPI KAR-gruppi ma jäingi siis viieks aastaks. Minu puhul ongi suuremad tööperioodid vahetunud keskmiselt iga 4-5 aasta järel (vaid abielus olen olnud kauem).
Mis tõi 1984. aastal Linnamuuseumisse tagasi?
Jällegi tekkisid tervisehädad: seekord ei kannatanud ma enam mürgiseid lahusteid. Peale selle saabus Olümpiaregati järel kõigi tööde seisak. Üks asi oli see, et ressursid olid läbi. Peale selle vahetati juhtkonnad tagasi vähem efektiivsete vastu. Mina läksin tagasi Vabaõhumuuseumi värske õhu kätte. Seal ootasime terve suve palgikoormat – mida ei tulnudki! Talveks saadeti mind tööle Ajaloomuuseumi. Seal oli tõeliselt soe töökoht – istusin gaasikatlamajas. Kuna mul oli kõrgtööde luba, pidin kinni laduma Suurgildi maja kivikatuse harja – aga kive ei tulnudki. Linnamuuseumis oli töökoda siiski endisel kujul alles – nii tulingi siia viimaks tagasi. Kuid siiski vaid ühe jalaga – jäin töötama kahele töökohale.
Just neil aastail toimusid Eestis suured kirikuvara vargused. Leningradi vastrestaureeritud paleedesse vajati ju sisustust! Käisin siis eksperdina kaasas Peterhofis, kust Eesti peaprokuröri abiga tagastati meile paarkümmend lühtrit. Huvitavad ajad olid! Kui kuldasin Niguliste uue torni jaoks (endist) tuulelippu, siis mind isegi tulistati väkesekaliibrilisest püssist. Sain all hoovil käelaba sisse sportpüssi kuuli.
Milline on Sinu jaoks olnud parim aeg Tallinna Linnamuuseumis?
Minu jaoks on olnud kõik ajad „parimad”. Aga kui midagi siiski esile tõsta, oli see muuseumi majanduslik segasüsteem 80ndate teisel poolel. Juhtidele võis see olla muidugi košmaar, aga toimis hästi.
Muuseumi juurde oli liidetud linna muinsuskaitse osakond. Selle arvel oli meie koosseis suurem, ja töid tegime ka linna monumentidel ja kalmistutel. Majanduslikus mõttes oli see tõeline segasüsteem, sest lepingulisi töid väljaspool muuseumi finantseeriti eraldi veel Puhkeparkide Direktsiooni kaudu. Süsteem oli koguni nii paindlik, et töökäskude ja kalkulatsioonide kirjutamisel saime sisuliselt normeerida iseenda töid! Peaasi, et tööd said tehtud. Neil aastatel algasid kirikutes ju vanast elektrisüsteemist tingitud põlengud. Kõigepealt hakkasid katused lekkima, siis tallasid parandajad pööningul vana juhtmestiku ja harukarbid puruks ja sellest tekkisid lühised.
Millised on olnud kõige huvitavamad tööd?
Kõige huvitavam oli vast osaleda Vene 17 peamaja (aastal 2000) ja Kiek in de Köki (2010) püsiekspositsioonide koostamisel. Kuna veeb oli veel suhteliselt uus asi, siis otsingud olid väga huvitavad! Konkreetsetest töödest meenub mulle konserveerimise asemel hoopis rekonstruktsioonide tegemine, ja samuti nende tellimine näituste jaoks. Viimane suurema uurimistööga seotud rekonstruktsioon oli mul näiteks saksa husaarikiiver. Ka parimad sepad soovitasid selle lihtsalt kokku keevitada. Minul õnnestus see siiski vanamoodi ära teha.
Mis Sind võlub ja on hoidnud nii pikalt oma töö juures?
Kindlasti on see võimalus teha asju kompleksina: ajalugu, tehnoloogia ja kujundus ühskoos. Küllalt suure ja mitmekesise tööstaaži tõttu on mul olnud tehniline võimekus aru saada esemete käsitöönduslikust valmistamisviisist. Huvitav on ka tööstusliku perioodi algus 100 aasta ulatuses, mil polnud veel masstootmist. Kuni asjad mulle midagi räägivad, on see olnud alati huvitav.
Kuid õppimine ise on olnud samuti huvitav! Praktilist tööd tehes on olnud vaja samal ajal palju lugeda – eriti seoses näituste tööga. Kui lisandus Internet, siis ei pidanud enam ka endisel moel mälu koormama. Hakkasin varakult kõike veebst salvestama ja välise mäluna kõigest endale ülevaateid tegema. Isikute ja sündmuste ajalugu võetakse ju raamatutes kenasti kokku, aga esemete ajalugu tuleb sageli päris endal kokku panna!
Aga kui minul oli salvestatud pilte juba kümneid tuhandeid, siis ei aidanud enam sisukordade ega piltsõnastike koostamine. Selleks, et ühendada lühike tekst piiramatu hulga juurdekuuluvate piltide ja muude failidega, osutus minu jaoks parimaks internetifail HTLM. Kui alustada seal vaba lähtekoodiga sisukorrast, siis on võimalik sellest välja kasvatada tõesti piiramatu mahuga „puu”! Sinna sain ma lisada kogu enda salvestatud materjali, ja polnud mul vaja enam mingit Internetti ega kaableid. Lihtne!
Algselt, 20 aastat tagasi, polnud mul plaaniski neid HTML-faile veebi üles laadida. Hiljem tundus see säilitamiseks siiski mõistlik. Kuni mul tekkis kirjadele vastamisel vajadus ka avalike linkide järele. Seda kõike on olnud huvitav õppida.
Millised on Sinu lemmikmuseaalid Linnamuuseumis? Sinu hinnangul kõige väärtuslikumad ja huvitavamad museaalid?
Muidugi kirstud ja laekad! Seal on koos eri materjalid, samas pole konservaatoril seal ohtu suuremaid vigu teha. Kuid avastada võib seal väga palju! Väga raskeid raudkirste polnud meil võimalust hoidlates ilma tõstukita isegi avada! Kuid piisab ka lihtsalt avaramatest oludest meie hoidlates. Nii sai meie kolmanda gooti kirstu kantimisel selgeks varasem korrastustöö, mis varjas ära kirstu tõelise vanuse!
Milline on olnud parimad näitused?
Eks ikka Vene 17 ja Kiek in de Köki püsiekspositsioonid. Ja sinna juurde Sinise saali (linnamuuseumi 3. korrus, mis nüüdseks hoopis muud värvi) kõik ajutised näitused. Seal sai 2-3 nädalaga ehitatud sisuliselt uus ruum ja paigaldatud sinna uus ekspositsioon. Paljud muuseumi omad inimesed lõid vabatahtlikult kaasa, sest käsitööoskused olid veel laiemalt levinud. Ka olid nende näituste mahud paraja suurusega, et sellise tempo juures ellu jääda! Kujundajad olid sageli väljastpoolt, ning nendega tutvumine oli samuti huvitav.
Kas on midagi, millest Tallinna Linnamuuseumi elus praegu puudust tunned? Mida korraldaksid teisiti, kui oleks Sinu teha?
Isetegemist võiks olla rohkem, sest töö liidab inimesi. Ka näitused oleksid siis rohkem „vabama käega” tehtud – samuti tunduvalt odavamad. Ma ei usu ka seda, et absoluutselt lõpuni kujundatud ruum arendaks külastajates loovust. Olen kohanud näiteks sellist kujundajat, kes seadis kompositsiooni täpselt paika… sulges silmad – ning liigutas kõik veidi paigast ära. Pärast küll korrigeeris veidi, sest juhus on siiski liig mehaaniline nähtus.
Sellepärast meeldivad mulle ka vanad hõbedast kirikuriistad, et neil ei ole nähtavaid joodiseid sageli maha lõigatud. Masinlik puhtus ei peaks olema mingi ideaal! Aga kes julgeb osustada, vastutada – ja kes julgeb kahtlase asja eest maksta, kui seda ei saa isegi täpselt kirjeldada!
Mida soovid noorematele kolleegidele?
Rohkem huvi ja eneseteostust! Kuid selleks tuleks juured alla ajada… vähemasti 4-5 aastaks. Minul on see järgi proovitud!
Jaan
8. augustil 2024
