Autor: Andres Siplane, Kalamaja elanik

Sissejuhatuseks

Gudkovi luugi kohta andis esmalt vihje sõber Rain. Oli sõna otseses mõttes lausa nördimapanev, et ma olin kõik need aastad tuisanud Balti jaama tunnelisse, möödudes sellest luugist kümnekonna meetri kauguselt. Ning koos minuga igapäevaselt veel tuhanded ja tuhanded teised rongisõitjad. Seal ta siis lebaskles – Balti jaama tunneli sissekäigu taga murumätta peal. Peale oli kirjutatud „техническая контора Алексея Алексеевича Гуткова город Санкт-Петербург“. Ehtne tsaariaegne luuk. Ainulaadne disain. Твердый знак’id peal ja puha. Temale seltsiks oli seal ka üks luuk Lätist Ludze linnast, üks Ilmarise ja üks Tartu Valumehaanika luuk.

Gudkovi luuk oli vanast Balti jaamast viimane visuaalselt nähtav element. Vana Balti jaama puhul oli Nunne tänav see keskne pulseeriv trass, mida mööda voorimehed reisijaid jaama vedasid. Tegid ümber selle murumätta ehk Gudkovi luugi tiiru ja kobistasid tagasi vanalinna. Kui Kerenski Tallinnas käis, siis ei kasutanud ta mitte voorimehi, vaid eestlased kandsid Kerenski kätel Estonia teatrisse. Igal juhul vaatas Gudkovi luuk seda kõike pealt, kuid luuki ennast ei pannud ilmselt tähele suurt mitte keegi. Ning paljunäinud luuk tiksus suhtelises rahus selle murumätta peal veel sadakond aastat. Kuni hetkeni, mil sõber Rain sellele osutas. Ning hetkeni, mil mina hakkasin inimestele sellest leiust edasi rääkima.

• 

Kes oli Gudkov?

Gudkovide suguvõsa on tuntud arvatavasti eelkõige selle poolest, et nad olid Peterburis legendaarsed linna saunade pidajad (jah, just mitmuses saunade pidajad). Nende saunad asusid Vassili saarel liinil number 17 krundil number 4. Esimesel korrusel olid saunad ning teisel ja kolmandal korrusel Gudkovide eluruumid. Maja ise on senini alles. Esimesed teated Gudkovide saunade kohta pärinevad juba Napoleoni ajast ja viimati olevat saunad töötanud 1960. aastatel. Teadlikumad piiterlased mäletavad neid saunu seniajani.

Gudkovid ei olnud mitte lihtsalt sellised karvased hästi toitunud saunamehed, kes sind saunalaval kõhuli kamandavad ja siis vihtadega nüpeldama hakkavad. Kindlasti nüpeldasid nad kedagi ka vihtadega, aga kui vaja, siis astusid läbi tsaari õukonnast. Või Jussupovi paleest. Gudkovidel õnnestus oma tütreid aeg-ajalt aristokraatidele mehele panna. Näiteks selle luugitootja tädi abiellus suguvõssa, mis oli otsapidi seotud Toulouse-Lautrecidega. Ehk et samal ajal, kui Aleksei Aleksejevitš (1873–1949) Peterburis Vassili saarel luuke valas, viis tema kauge sugulane Henri (1864–1901) Pariisis Montmartres plakatikunsti täiesti uude ajastusse (Pariisi-momendi juurde tuleme hiljem tagasi).

Kuna Gudkovid olid rikkad inimesed, siis ilmselgelt neile revolutsioon ei meeldinud ja luugitootja Aleksei Aleksejevitš liitus Loodearmeega. Ühtpidi oli ta juba soliidsemas eas ja teistpidi oli ta kirjaoskaja. Nii ei olnud ta otseselt täägiga vastaste rindkorve augustamas, vaid teenis Loodearmee logistikaüksuses. Muuhulgas oli ta üks neist, kes tegelesid Kreenholmis tüüfusesse haigestunud sõduritega. Mis omakorda tähendas, et ta pidi Kreenholmis nägema oma eakaaslase ja konkurendi Dmitri Vassiljevitš Zinovjevi luuke (praeguseks on Narvas vaid üks Zinovjevi luuk säilinud).

Kõrvalepõikeks olgu öeldud, et Aleksei vend Nikolai (1862–1916) oli tsaari ratsasuurtükiväe alampolkovnik ning Nikolai poeg Kir (1902–1975) astus 1921. aastal kommunistlikku parteisse ja teenis Nõukogude Liidus mitmetel kommunaalmajandust (mh reovete käitlust) puudutavatel ametikohtadel. Tema oli ka see, kes kandis Gudkovide suguvõsa üht haru peaaegu meie ajani välja.

Kir Nikolajevitš Gudkovil on kaudne puutumus Eestiga (täpsemalt Sillamäega) – ta teenis ajateenistuses olles eksperimentaallenduri Valeri Tškalovi mehaanikuna. Kui ta 1925. aastal teenistusest lahkus, siis kinkis Tškalov talle mälestuseks kaasa oma lennuki propelleri. Kui Kir Nikolajevitš Gudkov oli pärast teist ilmasõda omale majanduslikult jalad alla saanud ja suvila soetanud, siis hoidis ta seda propellerit oma suvilas.

Tagasi Aleksei Aleksejevitš Gudkovi juurde. Kui Vabadussõda oli läbi ja Loodearmee sõdurid lubati karantiinist välja, siis ei jäänud Aleksei Aleksejevitš Eestisse, vaid läks Pariisi. On kiusatus uskuda, et rongi peale minnes heitis ta pilgu oma Balti jaamas asuvale luugile.

Pariisis elas ta veel palju aastaid, elas üle teise ilmasõja ja suri seejärel 1949. aastal. Järeltulijaid tal teadaolevalt ei olnud. Pariisis ei olnud ta enam mitte Aleksei Aleksejevitš Gudkov, vaid hoopis Alexis Goutkoff. Arusaamatu on tema suhe Vladimir Andrejevitš Pavlovi (1882–1946) nimelise mehega, aga igatahes on nad Pariisis vene õigeusklike Sainte Genevieve des Bois kalmistule maetud ühte hauda ning nende nimed on ühel ja samal hauatahvlil koos.

Ja mis tema luugist edasi sai

Nagu juba eelnevalt osutatud, lebaskles Gudkovi luuk Balti jaama juures täiesti rahulikult terve nõukaaja ära ja oleks ehk edasigi lebasklenud. Siis aga hakati Vana-Kalamaja tänavat renoveerima ning üks kopp hakkas oma kaevatöödega luugile järjest lähemale jõudma. See ajas muidugi luugihuvilise publiku närviliseks. Hakati kirjutama ametiisikutele, et luuk tuleb päästa. Lõpuks läks telefonikõnede ja kirjade sigrimigri ka kõige panetunumale ametnikule juba ülejõukäivaks.

Ühel päeval tuli keegi mees ja viis luugi ära. Arvati, et ta oli Tallinna Linnamuuseumist. Aga ei olnud. Keegi ei teadnud, kes see mees oli. Luugiavalikkust tabas kurbus, lein, trauma ja šokk. Teadaolevalt ainus Gudkovi luuk oli kadunud.

Läks mööda mõni nädal ja seesama kopamees hakkas Balti jaama tunneli juures juba sügavamalt kaevama. Ning maasügavusest tuli välja teine Gudkovi luuk!

Kuna kõik luugihuvilised olid juba esimese Gudkovi luugi kadumisest tundlikuks muudetud, siis hoiti seda luuki range järelevalve all ehitusmeeste soojakus. Ühel varahommikul võtsin oma auto puksiirköie, oma lapse kelgu, panin luugi kelgule ning lohistasin selle Kalamaja Muuseumi juhataja Kristi Paatsi vastutustundliku juhtimise all ehitusplatsilt muuseumisse. Tee peal oleksin äärepealt kelguga Pärnu-Kalamaja koolkonna literaadi Piret Tali koerast üle sõitnud.

Tundus, et jõuluime on sündinud, Gudkovi luuk on päästetud. Aga see ei olnud veel kõik. Läks veel nädalakene ja meile helistas üks mees. Mark oli vist ta nimeks. Ütles, et tema see luugi ära vedaski. Ja et tal ei olnud halbu kavatsusi, vaid et ta tahtis kõigest luugi hoiule võtta ja Kalamaja Muuseumile üle anda.

Kui see nüüd tõele vastab, siis on Kalamaja Muuseumil peatselt kaks Gudkovi luuki, mis on kahtlemata suurim Gudkovi luukide kogu tervel planeedil. Selle tõiga kogu potentsiaali on meil kõigil esimese hooga raske hoomata. Aga hoomame siis algatuseks vähehaaval.