Autor: Kalamaja muuseumi külastusjuht Laura Jamsja
Miks mitte kaevuda suvise puhkuse ajal 1920.–1930. aastatel ilmunud ajalehtedesse? 100 aasta tagune perioodika pakub kamaluga tüpograafilist silmailu ning sõnamõnu tollaegset keelekasutust ja väljenduslaadi sisse ahmides. Kirsiks tordil on väljakutse närida läbi gooti kirjas artiklitest, reportaažidest, vestetest ja tutvumiskuulutustestki. Seda kõike ja enamgi veel on võimalik kogeda tänu ühele hiireklõpsule, avades Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiivi DIGAR (http://www.digar.ee/arhiiv). Veelgi suurema aistilise elamuse annab 1920.–1930. aastate perioodika lehitsemine aga arhiivis või raamatukogus. Hoides ajalehte sõrmede vahel, torkab silma nende sootuks suurem formaat – tollased päevalehed olid suures, nn täisformaadis ehk kaks korda suuremad kui praegused lehed (Hennoste, Kurvits 2019: 40).
Tõeline nauding vallandub aga kolletunud lehekülgi pöörates, kui ninasõõrmetesse tungivad Eesti Wabariigi aegsed aroomid. Süvenedes ajalehtede sisusse, võib lugejat tabada ootamatu äratundmine. Kõige rohkem müüsid ka 1920.–1930. aastatel kollasevõitu uudised ning kesksete teemadena olid esil õnnetused ja kuriteod, näiteks maksupettused, vekslivõltsimised, pankrotid, vägistamised. Kuriteolood tõusid esile just 1920. aastatel, kui ajalehed võtsid kasutusele suured pealkirjad ja pildid. (Hennoste, Kurvits 2019: 35) Otsides Kalamaja kohta 100 aastat tagasi ilmunud uudiseid, torkab silma sarnane tendents. Millised olid siis need Kalamajas toime pandud kuriteod, mis 1920. aastatel ületasid uudisekünnise? Tallinna Eesti Kirjastus-Ühisuse põhilehest Päewaleht võib leida nii mõndagi kurioosset.
Päewaleht, 10.09.1927
8. septembri päewal teatas politsei 1. jsk. Kantseleisse Kalamaja surnuaia waht Johannes Lillental, et nimetatud surnuaial on üks lapse haud lahti wöetud. Asja juurdlemisel ja kohapealsel ülewaatusel selgus järgmist: Surnuaia läänepoolses osas kiwimüürist umbes 2 meetrit eemal asuwal matuseplatsil oli näha wärskelt mullaga kaetud koht, kust ligemal waatlusel wäikse puusärgi ots mulla alt wälja paistis. Puusärgi peapoolne osa oli nähtaw, kuna jalgadepoolse osa peal umbes jalapaksuselt mulda leidus. Mulla eemaldamisel tuli nähtawale umbes kahe jala pikkune walge lapsepuusärk. Wõis kohe esimesest silmapilgust näha, et puusärk oli awatud, sest kaane kruvid olid pooleldi kinni keeramata.
Puusärgi kaant awades leidus seal wäikse lapse laip, mis walge linase riide sisse seotud, kuna pale ja parem käsi olid katmata, umber laiba oli ritta laotud suitsusilke ja pea kõrwal leidus tükk saia. Laip oli üleni kaetud kerge kartulijahu korraga. Lõhkumise ja purustamise jäljed puudusid puusärgi kui ka laiba juures. Lapse laip asetati kabelisse. Asja juurdlemisel selgus, et haua oli lahti wõtnud nõdrameelne Emilie Justus, kes elab Ülem-Sõja tän. nr. 31 oma sugulaste hoole all. Surnuaia wahi tõenduse järele on lapse laip 19-päewase Olew Kärneri oma, kes sinna maetud 7. augustil. Sündmuse kohta kestab juurdlus.
Päewaleht, 6. september 1925
Eile öösel kell 4 märkas Kalamaja surnuaia lähedal walwel olew piiriwalwe Tallinna rajooni miinisadama kordoni walwur kahte kahtlast isikut, kes surnuaia müüri warjul edasi hiilisid. Walwur lähenes salaja tundmatutele ja pidas nende tegewust hoolega silmas. Isikutest oli üks meeste-, teine naisterahwas. Mees ja naine hiilisid Peetri tehaste plangu juure, kus mees läbi plangus olema awause tehaste hoowi läks, kuna naine wälja walwele jäi. Warsti ilmus mees tagasi ja tõi enesega kaasa mingisuguse paki, missuguse naise juure hoiule jättis ja ise hoowi tagasi läks. Sarnaselt toimis mees mitu korda. Kui kõik pakid hoowist wälja olid toodud ja isikud nendega edasi liikuma tahtsid hakata, arwas walwur ka enesel paraja aja tegutsemiseks olewat. Walwuri lähenemisel pistis mees jooksu, kuid tuli kohe walwuri hoiatuspaugu mõjul sündmuskohale tagasi.
Peetri tehaste hoowist toodud pakkidest leidis piiriwalwur 7 kümneliitrilist plekknõu, kokku 70 liitri piiritusega. Piirituswedajad ühes tabatud piiritusega toimetati walwuri poolt piiriwalwe Tallinna raiooni. Tabatud salakaubawedajate ülekuulamisel selgus, et mees on Nõmme alewis Ida tän. nr. 15 elutsew kod. Adam Tooma p. Saago ja naine Tallinnas. Uus-Kalamaja tän. nr. 31, krt. 17 elutsew kod. Bertha Kustase tütar Reinwald. Ülekuulamisel andis A. Saago temalt ärawõetud piirituse kohta õige kummalise seletuse. Tema läinud Bertha Reinwaldiga Kalamaja surnuaia lähedale öösel jalutama. Seal silmanud nemad tundmata meest, kes mere poolt pakkidega tulles läbi plangu Peetri tehaste hoowi pugenud ja sealt warsti ilma pakkideta tagasi tulnud. A. Saago läinud peale selle waatama, mida tundmata mees hoowi wiis ja leides sealt plekknõud, wõtnud need millegi pärast endaga kaasa. Kuiwõrd see seletus usutaw, otsustab tollinõukogu, kellele asi trahwimääramiseks edasi saadetakse.
Päewaleht, 10. september 1927
Reede õhtul kella ½ 10 paiku kuuldus U. Kalamaja uul. nr. 8 asuwast hoowimajakesest rewolwripauk. Warsti peale seda tormas majast wälja keegi merewäelane äärmiselt ärritatud meeleolus ja jooksis lähema telefoni juure. Saades ühenduse politsei 1. jaoskonnaga teatas ta, et räägib merewäesidemes teeniw merewäel. Leopold Waldmann, kelle korteris tema tuttaw neiu enese maha lasknud. Kui politseiametnikud U. Kalamaja uul. nr. 8—7, Waldmanni korterisse jõudsid, avanes neile õudne pilt. Wäikese toa põrandal, mis omaette korteri moodustas, lebas keegi naisterahwas wereloigus, kõrwal browningisüsteemiline rewolwer. Naisterahwas awaldas weel wäheseid elu tundemärke, kuid heitis juba paari silmapilgu pärast hinge. Kui Punase Risti auto kohale saabus, wõis welsker ainult surma konstateerida.
Waldmann seletas, et öhtul tulnud tema juure wõõrsile temale tuttaw neiu Erna Bachmann, 29 a. wana, elas Uuel uul. nr. 14. krt. 6, ametilt teenija. Bachmanniga olnud ta pikemat aega heas wahekorras, kuid wiimasel ajal hakanud rahulolematust awaldama ja talle etteheiteid tegema. Valdmann arwanud selle lihtsa neiu kapriisi olewat ega pööranud sellele alul suuremat tähelepanu. Ajades omawahel juttu märganud Valdmann Bachmanni käes rewolwrit. Enne kui Valdmann midagi taibata oleks suutnud, kõlanud pauk ja Bachmann wajunud kokku. Millal Bachmann Waldmanni rewolwri sahtlist wõttis, seda ei pannud rewolwriomanik tähele.
Laiba ülewaatusel selgus, et kuul on Bachmannile tunginud rindu ja kehha peatuma jäänud. Arwatawasti riiwas kuul südameelundeid, millest ka kiire surm tingitud oli. Harilisteks nähteiks enesetapjate juures on asjaolu, et kuuli kehha tungides ümbruse nahk wõi riided kannawad kõrwemise tundemärke, kuna laskmine ligidalt sünnib. Bachmanni juures aga neid tundemärke ka hoolsamast waatlemisest ei leitud. Kuulist tekitatud augu ümbrus on täiesti terwe. Seepärast paistis ametiwõimudele alul, et kuul Bachmanni pihta eemalt on lastud ja laskjaks wõis olla ainult Waldmann, kuna kuuli suund on olnud sealtpoolt, kus Valdmann laskmise momendil wiibis. Bachmanni tapmist Waldmann aga kategooriliselt eitab. Kuna Bachmanni laip weel lahkamata on, mis sellesse segasesse loosse selgust tooks, wöeti Waldmann alul lähemale ülekuulamisele. Waldmann teenib merewäesidemes üleajateenijana wanema allohwitseri kohal liinitöölisena. Ta on 35 a. wana, poissmees, pärit Harjumaalt, Kolga wallast. Bachmanniga oli ta tuttaw juba aasta 6-7 eest, kuid wahepeal mitme aasta jooksul üksteist ei kohanud. Alles möödunud aasta kewadel said nad uuesti kokku.
Päewaleht, 5. aprill 1929
Eile hommikupoolikul leiti Kalamaja tän. maja nr. 40 katusekambrist lae külge ülespoonuna Krulli wabriku kirjutaja, 64-aastane poissmees, Karl Altenaus. Karl Altenaus töötas Krulli wabrikus juba pikemat aega. Rahwuselt oli ta sakslane. Kuid pühadele järgnewal päewal ei olnud ta enam tööle ilmunud ja ka eile hommikul mitte. Seepärast saadeti eile wabrikust jooksupoiss Altenau koju järgi waatama, miks ta tööle ei ilmu. Jooksupoiss läks tähendatud maja kolmandal korral asuwa katusekambri ukse taha, kus elas Altenau ja koputas uksele. Waikus. Siis awas poiss lukustamata ukse. Awanes jube pilt. Lae küljes olewa raudkonksu küljes rippus poodud mees. Poisikene jooksis kohe wabrikusse tagasi ja teatas kohutawast leiust. Ilmusid kohale ametiwöimud. Lähemal järelwaatusel selgus, et poonu oli wististi juba öö-päewa rippunud. Nii wõis poomine sündida, kas wiimasel pühal wõi sellele järgnewal ööl. Poonu nägu oli werine. Selgus, et ta oli ennast ennem tahtnud puua peenema ja nõrgema nööriga. Nöör oli aga katkenud ja poonu oli nähtawasti langenud põrandale, lüües näo weriseks. Sest põrandal lebasid weel rebenenud nööri werised tükid. Siis oli Altenau wõtnud tugewama nööri, millega siis ka poomise läbi wiis.
Karl Altenau katusekamber jättis õudse mulje. Tuba oli äärmiselt räpane. Siin-seal wedelesid wiimase wõimaluseni kantud ja äärmiselt räpase riietuse räbalad. Niisuguses olukorras oli elanud 61-aastane poissmees üksikult ja kellegagi suhtumata. Ka omakseid ei olnud Altenaul. Ainult alkoholi oli tarwitanud kõwasti ja põdenud rasket sisemist haigust. Sarnane raske olukord ja üksildus tumedas katusekambris wiiski wanamehe wististi enesetapmiseni. Tema taskust leiti 10 krooni raha. Majaperemehele oli wõlgu wiimase kuu üür 3 krooni. Mingit kirja ega teadet toast ei leidunud.
Päewaleht, 8. jaanuar 1929
Läinud suwel leidis Kalamaja laskeplatsil aset mõrtsukatöö, milleS wõeti kahtlusalustena wahi alla kaks lennuwäe rügemendi sõdurit. Nimelt leiti 22. juuni hommikul laskeplatsilt purustatud peaga surnult Tallinna elanik Oskar Pürn. Tapjatena wõeti wahi alla sõdurid Johannes Joh. p. Täht ja Mihkel Aleksandri p. Kupp, mõlemad pärit Saaremaalt. Alul oletati, et Pürn, oma salajaste ebaloomulikkude kirgede rahuldamiseks, meelitas sõdurid wiinaga linna serwale, kus sõduritele kõlwatu ettepaneku tegi, mille peale sõdurid haarasid enesekaitseks teiba ja lõid Pürni surnuks. Nüüd on eeluurimine lõpetatud ja mõlemad sõdurid antakse lennuwäe rügemendi ülema korraldusel sõjaringkonnakohtu alla. Mõlemat sõdurit süüdistatakse selles, et nemad ettekawatsetud plaani ja kokkupeetud nõu järele meelitasid O. Pürni lasketiirile ja lõid seal umbes meetri pikkuse latiga wiimasele surmawa hoobi, purustades selle pealuu ja aju. Selle-järele rõõwisid tapetult ligi olewa raha 75 senti.
Kasutatud allikad
- Hennoste, Tiit; Kurvits, Roosmarii 2019. Eesti ajakirjanduse 100 aastat. Tallinn: Printon.
- Hauarüwetamine Kalamaja surnuaial. – Päewaleht, 10.09.1927. https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=paevalehtew19270910.2.27&e=——-et-25–1–txt-txIN%7ctxTI%7ctxAU%7ctxTA————-
- Piiritusewedajad Kalamaja surnuaial. – Päewaleht, 6.09.1925. https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=paevalehtew19250906.2.13&e=——-et-25–1–txt-txIN%7ctxTI%7ctxAU%7ctxTA————-
- Werine draama U. Kalamaja uulitsal. – Päewaleht, 13.01. 1929. https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=paevalehtew19290113.2.47&e=——-et-25–1–txt-txIN%7ctxTI%7ctxAU%7ctxTA————-
- 64-aastane wanapoiss poos ennast kaks korda. – Päewaleht, 5.04.1929. https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=paevalehtew19290405.2.26&e=——-et-25–1–txt-txIN%7ctxTI%7ctxAU%7ctxTA————-
- Sõdurid – tapjad. – Päewaleht, 8.01.1929. https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=paevalehtew19290108.2.28&e=——-et-25–1–txt-txIN%7ctxTI%7ctxAU%7ctxTA————-