Näitusetekst: Juhani Püttsepp, leiud ajaloost: Inna Jürjo
Tallinnas 13. sajandil kehtima hakanud Lübecki linnaõigus pani paika reegleid inimeste jaoks, kuid püüdis ka loomapidamise kaoses korda luua. Näiteks oli sätestatud, et hulkuva looma leidja pidi sellekohast teadet laskma kirikus kuulutada. Kui omanik välja ei ilmunud, tuli loom maha müüa ja raha jäi kirikule. Küll oli tavaks inimest rünnanud loom loovutada kannatanule.
15. sajandi kodanikumääruse järgi võisid Tallinnas loomi (sigu ja lehmi) pidada vaid need, kel oli oma maja ja hoov. Õues asuvast laudast pärineva sõnniku linnast väljatoimetamise eest pidi loomapidaja ise hoolitsema.
Tänapäeva Tallinnas pole lehma- või lambapidamist eraldi reguleeritud. Kolme kana karjatajale, ammugi mesitaru omanikule ei ole alust turja hakata. Seadusi on loodud, neid on järgitud, kuid neist on alati püütud ka mööda hiilida.
Lübecki õigus, 13. sajand
§68. Keda vigastab koer
Kui keegi läheb teise mehe majja, ükskõik mis asjus see ka sünniks, ja teda vigastab seal majas koer või elajas, mil viisil teda ka ei vigastataks, ei pea majahärra vigastatu ees selle pärast vastust andma.
§69. Kellele elajas tänaval häda teeb
Kui kellegi elajas kõnnib tänaval ja teeb mõnele inimesele häda väljaspool maja. Kui elaja omanik ta ära ajab ja teda ligi ei kutsu, ei pea ta vigastuse pärast vastutama ega vanduma.
§125. Kes kahjustab teise hobust
Kui keegi teeb kahju teise hobusele või lehmale või mis loom see ka poleks, kui ta tahab, võib ta selle temale hüvitada, nii et foogt asjasse ei sekku. Kui aga foogtile on kaevatud või kui kohtuteener on kohale tulnud, siis peab foogt selle kohta esitama süüdistusotsuse, et seda lahendada.
§140. Käimlat ja sealauta ei tohi kirikuaiale ja tänavale ehitada lähemale kui viis jalga, naabrile mitte lähemale kui kolm jalga.
§151. Hobuse pärast tülitsemisest
Kui inimeste vahel tõuseb tüli hobuse pärast või mõne teise elaja pärast, millele üks teise omandiõigust ei tunnista ja üks salgab, et see on teise oma, siis on foogtil õigus sekkuda. Eksleb aga ringi elajas, kelle keegi on kaotanud; kes selle siis kinni peab, on kohustatud laskma sellest usupühade ajal kirikus kuulutada. Kui aga ei tule see, kelle oma see oli, siis tuleb ta müüa ja paigutada raha aastaks ja päevaks jumalakotta. Kui siis keegi ei tule, peab see raha jääma jumalakojale selle hinge eest, kelle oma see elajas oli.
Tallinna kodanikumäärus ehk bursprake 15. sajandi algusest
Samuti ei tohi keegi sõnnikut lautadest tänavale loopida, ühemargase trahvi ähvardusel.
Samuti, kes sõnnikut, kruusa või mulda minema veab, peab selle jalust ära vedama või oma aeda, mitte kuhugi mujale, ühemargase trahvi ähvardusel ning naaber pidagu naabrit silmas.
Samuti peab igaüks seasulud kaheksa päeva jooksul tänavalt maha lammutama või laseb raad need lammutada, ega luba uusi ehitada.
Tallinna Lübecki õiguse 1586. aasta redaktsioon
Kui ka avalikul turupäeval kedagi vigastab hobune, härg või siga, siis ei pea looma peremees selle eest vastutama.
Kui müüdud härjad, sead, oinad ja muud elajad leitakse olevat haiged, peab müüja need tagasi võtma. Kui ta sellest teadis ja seega ettekavatsetult haiget looma müüs, tuleb teda selle eest trahvida.
Tallinna lihunike skraa 1394. aastast
Ka ei tohi keegi osta kariloomi aadrilaskjatelt ega saunameestelt ega pidalitõbistelt, ühe marga (trahvi) ähvardusel ja sama palju raele.
Samuti, mida karnides tapetakse suvel, Püha Johannese päevast kuni Püha Miikaeli päevani, seda ei tohi kauem müügis hoida kui esimesel päeval kaks korda ja teisel päeval korra, poole marga ähvardusel ja sama palju raele.
Samuti, kui kariloom tuleb tapamaja ette/juurde ja murrab jala, ei tohi teda tappa karnides müümiseks, kolme ööri ähvardusel.
Ja keegi ei tohi ühelegi sakslasele müüa tangus sealiha, mille kohta tuleb kaebus, poole veeringu ähvardusel ja sama palju raele.
Samuti, kui keegi tükeldab kärvanud või tõbist looma, ja keegi teine teab sellest, tuleb mõlemal, nii sellel, kes seda tegi, kui ka sellel, kes asjast teadis – ametist lahkuda.
Kui keegi meie seltsist müüb härga või lehma või siga või lammast ja tuleb keegi, kes seda soovib osta, tuleb tal sellele, kes müüb, anda härja eest neli ööri, lehma eest kolm ööri, sea eest kaks ööri, lamba üks öör.
Samuti, kui keegi väljaspool meie ametit toob sea ja ostja ütleb toojale, et siga on vinnuline/tangus, ent hiljem leitakse, et liha oli puhas, tuleb tal aastaks ametist eemale jääda.
Samuti, Püha Ihu päeva ja Püha Miikaeli päeva vahel ei tohi veerandikku lammast müüa kallimalt kui kolme killingi eest ja veerandikku tallest pooleteise killingi eest, ühe Riia marga trahvi ähvardusel.
Näitus “Linnaloom. Lehm, lutikas ja lohe Tallinna ajaloos” jälgib muu hulgas ka seda, kuidas loomad on olnud esindatud seadustes, kuidas on nende üle kohut peetud ja kuidas nende pidamist reguleeritud. Näitusel saab sellest kõigest veel täpsemalt teada!
