Autor: Illi Ero, endine Kalamaja elanik

Kiek in de Köki kindlustustemuuseumis saab alates 26.01.2021 tutvuda põneva näitusega “Linnaloom. Lehm, lutikas ja lohe Tallinna ajaloos”. Kalamaja puitmajade praod, pööningud ja õõnsused on pakkunud samuti turvalist varjupaiku kõikvõimalikele loomadele. Vana-Kalamaja tänaval elanud Illi Ero mälestustes on tema kodumaja püsiasukateks ka rotid, varblased ja kassid, kellega seotud lustakaid ja närvikõdi pakkuvaid seiklusi kirjeldab ta lähemalt oma mälestustes. Kirjeldatud loomalood toimusid Kalamajas 1960. – 1980. aastatel.

Rotid

Meile siginesid esikusse rotid. Nad käisid prügiämbrist süüa otsimas, nii et ämber kolises. Ja kui keegi esikusse tuli, siis võis näha suuri rotte ämbrist välja volksamas ning wc ja seina vahelisse avausse kadumas. Ei aidanud ka kaas, mis ämbrile peale pandi. Rotid said kuidagi selle kaane maha ja käisid ikka ämbris edasi. Nad tegutsesid peamiselt õhtuti ja öösiti, aga vahel ka päeval. Ega nad ainult ämbris käinud, kolasid ja ronisid ka mujal esikus ja wc-s. Kord oleks mu täditütar Piret wc-sse minnes ehmatusest äärepealt närvivapustuse saanud kui üks suur rott ülalt loputuskastilt alla tema jalge ette hüppas ja plagama pani. Tollal olid wc-de loputuskastid kõrgel lae all ja kuidas rott sinna üles sai, see on omaette mõistatus. Aga ju ta siis seal vett joomas käis, arvasime. Küll pani naabrimees rottidele mürki ja seadis üles rotilõksu, aga kätte ta ühtegi ei saanud. Seepeale löödi käega, et ah, las nad siis olla, peaasi, et tuppa ei trügi.

Kord tahtis mu ema ära visata vanaks läinud keedukartuli, kuid tuli siis mõttele, et annaks selle õige rottidele. Nii ta siis panigi kartuli seinaprao juurde, millest rotid esikusse käisid. Järgmisel päeval oli kartul kadunud. Emale tegi asi nalja ja nii ta siis hakkaski toidujäätmeid rottidele panema. “Las söövad,” ütles ema. Ja rotid sõid ning ei kolistanud enam prügiämbri kallal. “Vaat kui tublid ja targad loomad,” kiitis ema ja söötis neid edasi. Kord kallas ema vana jahusousti tilga pannilt põrandale rotiaugu ette. Seegi oli järgmiseks päevaks kadunud ja põrand augu ees nii puhas, nagu oleks pestud. Ema imestas, ja tema lugupidamine rottide vastu kasvas: “Vaata kui targad ja puhtad loomad!” Nii rändasidki edaspidi kõik toidujäätmed rotiaugu ette. Rotid tegid alati puhta töö, jättes endast maha läikima löödud põranda. Vahel panime sinna ka õunasüdameid, ning needki kadusid sealt. Ükskord aga tuli meil nihutada esikus olevat suurt, sahtlitega lauda ja leidsime selle alt rottidele pandud õunasüdamed. Rotid, viisakad loomad, viisid neile mitte maitsevad õunasüdamed lihtsalt august eemale ja peitsid ära. “Sa vaata kui targad ja kavalad!” imestas ja kiitis ema ning tundus, et talle tõepoolest hakkavad rotid aina rohkem meeldima.

Siis juhtus ükskord, et naabrinaine Liidia jooksis wc juures ootamatult suure rotiga kokku ja ehmatas korralikult. “Oh jummal!” kriiskas ta ja järgmisel hetkel prõmmis meie korteri uksele. Ema tegi ukse lahti ja Liidia kukkus kurjustama: “Teie rotid jooksevad siin ringi ja ehmatavad inimesi! Oh jummal! Mingit korda pole majas!”
Ema jagas ruttu ära, milles asi ja põrutas vastu: “Mismoodi minu rotid? Kas oli silt sellgas vöi, et Eero rotid? Mis juttu te ajate?!” (autori märkus: minu ema oli puhast verd hiidlane ja rääkis kerge hiiu murde ja intonatsiooniga).
“Teie siin söödate neid,” pahandas Liidia, “teie pärast nad siin elavadki! Oh jummal!” “Ei ela minu pärast,” andis ema vastu, “kohvikus on jahu ja muud toiduained, seepärast elavad meie majas.” “Teie ärge tulge minule rääkima!” tõstis Liidia veelgi häält. “Mina olen näinud, kuidas te neile süüa panete ja need on siin teie rotid!” Ema ja Liidia vaidlesid ja kisasid veel tükk aega vastamisi, aga meil toas polnud enam mahti neid kuulata, sest naerukrambid kippusid peale tulema.

Rottidega jäi asi nii nagu ennegi oli. Ema pani neile toidujäägid augu ette ja rotid koristasid tema rõõmuks kõik korralikult ära. Nad ei jooksnud enam esikus ringi ega kolistanud prügiämbris. Nii kestis see veel mõnda aega. Siis aga avastas ema ühel hommikul, et rotid polnud õhtul pandud toitu puutunud. Ei käinud nad ka järgmisel ega ülejärgmisel päeval. Ema muutus murelikuks, et mis lahti. Ta koristas vana toidu augu eest ära ja pani sinna uue, aga ikka ei midagi. Lõpuks ema enam toitu rotiaugu ette ei pannud, sest oli selge, et rotid meil enam ei käi. Täditütar Piretile aga meenus kusagilt loetu, et kui rotte toitma hakata, siis nad enam ei sigi ja üks rott, kes teistest tugevam on, murrab kõik teised rotid maha. Lõpuks sureb see üksik rott vanadussurma ja nii oledki rottidest lahti saanud. Ema paistis sellise teooriaga rahul olevat ja kiitis ikka alati kõigile, kui targad, tublid ja puhtad loomad on rotid.

Varblased

Varblasi oli Kalamajas igal pool ringi keksimas. Kus nad täpsemalt pesitsesid ja ööbisid, seda ma ei tea, aga lustakad ja vahvad sellid olid nad küll. Vahel lausa ulakad tegelased, kes ei pidanud paljuks kohmakatel tuvidel  noka vahelt toidupalakest omale napsamast, et sellega siis vurinal minema lennata. Varblaste kevadised “kontserdid” olid omaette meeleolukad sündmused. Te vaid kujutage ette üht talviselt raagus, suurt põõsast, mille oksad on paksult varblasi täis, kes kõik täiel häälel sirtsuvad. Sellel “muusikal” on lausa omaette rütm ja kõla. Igatahes väga kevadise meeleolu tekitab see küll. 

Ühel kevadel ehitas isa kuldnokkadele pesakasti ja viis selle kahe maja vahel kasvanud vana pärnapuu otsa. Pesakasti kinnitas ta tüvele teise korruse akende kõrgusel, avausega lõunasse, mis oli täpselt meie maja esiku akende poole. Isa arvas, et esikust on siis hea vaadata, kuidas kuldnokad elavad ja toimetavad. Aga sellel kevadel ei tulnud sinna pesakasti mitte ühtegi kuldnokka. Küll aga avastasid pesakasti hoopis varblased, täpsemalt varblaste paar, kes sinna rõõmsalt sädistades oma pesa tegid, pojad välja haudusid ja suureks kasvatasid. Ka järgmisel kevadel olid varblased aegsasti jaol ja asusid pesakasti kodu kohendama. Nad ei olnud pesa tegemisega veel eriti kaugele jõudnud, kui kohale saabus ka korterile pretendeeriv kuldnokk. Ta tõstis varblased pikema jututa pesakastist välja. Kogu aktsioon käis varblaste kõva nii kisa saatel, et meie maja rahvas jooksis esiku aknale vaatama, mis juhtunud on. Kuldnokk oli suurem ja tugevam ning temale see pesakast ka jäi. Peale varblaste minema löömist loopis ta pesakastist välja ka varblaste poolt sinna tassitud materjali. Ja juba varsti võis kuldnokka näha ja kuulda pesa ees pulgal laulmas. Ei võtnud kaua aega kui ta leidis toreda kaaslase, kellega koos poegi kasvatada

Kassid

Kalamaja ja kassid – need on kaks asja, mis kokku kuuluvad. Läbi aegade on Kalamajas kasse peetud ja alati on siin elanud hulkuvaid kasse. Vanade majade keldrid, pööningud ja puukuurid on neile olnud ideaalseteks elukohtadeks ja ka ringi jooksvatest hiirtest-rottidest ning hoovinurgas troonivatest prügikastidest pole puudust olnud. Igatahes olid kõik kassid söönud ja ajasid rõõmsalt oma kassi-asju. Kodu- ja õuekasside vahe oli vaid see, et kodukassil oli pärast väsitavaid hulkumisretki ootamas soe tuba ja toit ning pererahvas, kes pai tegi. Õuekassidel seda luksust ei olnud. Aga ega kodukassegi tollal eriti ära ei poputatud. Söögiks said nad pere jääke ja asjal pidid ikka õues käima. Vaid üksikud vanapiigad käisid oma kassile kalapoest ekstra räimi toomas ja söötsid vorstiga. Piima anti vist kõikidele kodukassidele.

Kasside elu tundus kohati olevat üsnagi kaklusterohke. Oli ju vaja jagada nii territooriume kui pruute. Eriti veebruaris-märtsis võis pea igal ööl kuulda kassikontserte ja kõva kisa, mis andis tunnistust sellest, et rivaalid on omavahel karvupidi kokku läinud.

Ka minu kodu akende kõrval oleva katuse alla kolis elama üks kodutu kass – noor ja ilus, koheva karvaga triibuline kiisutüdruk. Meil oli akende all kunagise veranda põrand, mis nüüd oli kohviku ühe saaliosa laeks ja katuseks ning kaetud tsinkplekiga. Selle katuse ees kasvas üksik saarepuu ja mööda seda kass üles roniski. Küll püüdis ta vaikselt liikuda, aga plekk-katus reetis üsna ruttu, et seal keegi liigub ja nii sai meie uus naaber avastatud. Kuna kassi vaiksed käigud katusele meid ei seganud, siis võtsime lihtsalt teadmiseks, et seal elab nüüd kass. Aga kevade saabudes avastasid ka teised kassid noore, kena kiisu ja talle tekkis hulk austajaid. Ka nemad hakkasid mööda saarepuud üles katusele ronima. Ja üsna varsti hakkas juhtuma nii, et meie pere rahvas ehmatas öösel üles kasside kisa või lausa kakluse peale. Kasside katusel kolistamine ja kaklused läksid järjest ägedamaks ning lõpuks otsustas isa sellele trallile lõpu teha. Ta hankis kusagilt okastraati ja keris seda ümber saarepuu tüve, et kassid ülesse ronima ei pääseks. Ja see aitas. Noor kiisu kolis mujale ja ta peigmehed läksid koos temaga.

Aga sellest ajast kui noore kiisu austajad katusele ronisid, meenub veelgi üks lugu, kus peategelasteks on minu ema ja võõras kõuts. Ema ärkas ühel suveööl kõva kolksatuse peale üles. Ja kui ta siis ringi vaatas ning püüdis aru saada, mis juhtunud on, nägi ta voodi ees suurt isakassi, kott hambus. Minu emal oli süda haige ja voodi otsakapil seisis tal paraja suurusega rohukott, kus sees igasugu pudeleid ja pudelikesi südametilkade, palderjani tilkade ja muu sarnasega. Eks kass oli vaikselt tulnud lahtisest toa aknast sisse ja ringi vaadanud ning palderjanilõhnase koti avastanud. Nüüd tahtis ta selle endaga kaasa võtta, aga kott osutus natuke liiga raskeks. Kõva kolksatus kostis siis, kui kass kotiga põrandale maandus ja selle peale oligi ema üles ärganud.

“Kus sa selle kotiga lähed!?” hüüatas ema kassile, “pane maha!” Aga kass ei raatsinud oma saagist loobuda ja üritas raske kotiga akna poole liikuda.

“Kas sa saad…!” kurjustas nüüd ema ja andis kassile käega laksu vastu tagumikku. Nüüd lasi kass ruttu koti lahti ja spurtis ühe hüppega akna poole ning kadus öösse.

Koerad

Koeri oli Kalamajas samuti – nii kodukoeri kui hulkuvaid. Hulkuvaid koeri oli vähe, sest tollal olid olemas sellised ametimehed nagu hulkuvate loomade püüdjad, kes aktiivselt tegutsesid. Koeri on lihtsam kätte saada kui hulkuvaid kasse. Sestap siis oligi Kalamajas alati kodutuid kasse rohkem kui koeri. Kodus pidasid koeri enamasti üksikud vanainimesed, et neist seltsi oleks. Aga oli ka peresid, kus elas koer. Meie õue majades elas kokku 4 koera. Suures kivimajas Tööstuse 1 elas kaks vanapiigast õde, kel oli puhast tõugu bokser Alfa. Õed siis organiseerisid oma Alfa elu nii, et korra aastas sai Alfa pojad, keda õed müütasid. Väikesi bokseri kutsikaid toodi ka õue värske õhu kätte, kus me , lapsed, nendega mängida saime. Mingil ajal lõigati kutsikatel kõrvad lühemaks ja saba nudiks. Tänapäeval õnneks selline asi enam lubatud ei ole, aga tollal oli see tavaline.

Enamus Kalamaja koeri oli siiski puhast tõugu kraantzid ehk siis krantsid. Meie õue puumajades elasid Kuti, Rulla ja meie naabri koer Rõžik – keskmist kasvu, punase karvaga koer. Minu ema, kellel venekeelsete susisevate-surisevate häälikute hääldamine hästi välja ei tulnud, kutsus teda Rõõsikuks. Rõõsik oli natukene kuri koer ja mina kartsin teda, sest mitmel korral oli ta urisemisele lisaks üritanud mind isegi hammustada. Ikka siis, kui kusagil omavahele jäime ja kedagi polnud pealt nägemas. Ta teadis küll, et ei tohi majarahvaga tigetseda. Meil oli naabritega ühine esik ning nii me seal ikka aeg-ajalt Rõõsikuga kokku sattusime, sest naabritel oli komme oma korteri uks lahti jätta ja koer esikusse lasta.
Rõõsikuga seoses meenub järgmine lugu. Mul oli üks tore mängukaaslane, kelle ema töötas Kalma saunas. Ema võttis ta vahest töökohta kaasa. Meie emad olid vanad tuttavad, kes kokku juhtudes alati pikalt juttu ajama jäid. Nii meiegi Ormiga tuttavaks saime. Ormil oli saunas igav ja ta tuli enamasti meile minuga mängima. Ükskord juhtus Ormi tulema just siis kui Rõõsik oli esikus lahti. Minu ema oli ka esikus ja nägi juhtunut pealt. Kõik toimus nii ruttu, et ema ei jõudnud reageeridagi. Ormi tuli trepist üles ja lükkas esiku ukse lahti, Rõõsik aga tormas larinaga tema poole. Poiss reageeris välkkiirelt – ta viskus käpuli ja urises ning haukus Rõõsikule vastu. Rõõsik ehmatas sellest nii ära, et jäi paugupealt vait, tõmbas saba jalge vahele ja põgenes tuhatnelja oma tuppa.