Meenutab Toomas Abiline, Kiek in de Köki kindlustustemuuseumi juhataja, Kaupo Deemanti toakaaslane aastatel 1995–2002

12. veebruaril 2021 täitub 85 aastat Tallinna Linnamuuseumi kauaaegse töötaja Kaupo Deemanti (1936–2010) sünnist. Kaupo oli legend juba eluajal: kompromissitu aatemees, rahvuslane, kaitseliitlane, taarausuline, muuseumitöötaja, arheoloog ja sõjaajaloolane kogu ihu ja hingega.

Kaupo oli pärit Võrumaalt Kõrgepalust, põlisest seppade soost. Vanaisa Fritz Deemant (1870–1945) oli Kõrgepalu mõisa sepp, isa Eduard Deemant (1903–1950) samuti külasepp. Kaupo oli oma kõrge päritolu üle uhke, sepad olid iseteadvad ja sõltumatud isikud, kes ajasid ikka oma joont ning kelle käest rasketel aegadel käidi nõu ja abi saamas.

 1944–1951 õppis Kaupo Lepistu ja Kõrgepalu seitsmeklassilises koolis ning 1953–1957 Antsla Töölisnoorte Keskkoolis.

Kaupo sõnul oli tema ajaloohuvi tekkimises süüdi isa vana Saksa raadio, mida külamehed keerulistel aegadel nende talus kuulamas käisid. Raadiokuulamine oli keelatud, kuid pealekaebajaid ei olnud ning kõik, mis mehed tollal isatalus arutasid, jättis Kaupo hinge kustumatu jälje. Eesti iseseisvuse kaotus, nõukogude okupatsioonivõimude ränk ülekohus, lihtsate maainimeste traagilised saatused, vastupanu punavõimudele, kõik see läks Kaupole vägagi korda ning jäi teda mõjutama kogu edasise elu.

1953. aastal lõpetas Kaupo maanoorele kohaselt traktoristide kursused, kuid saatusel olid temaga teised plaanid. Samal aastal algasid Rõuge linnamäel arheoloogilised kaevamised Marta Schmiedehelmi juhtimisel ning Kaupo sattus sinna abitööliseks. Muinasteadus võitis Kaupo südame, edasises suved veetiski ta arheoloogilistel kaevamistel ning pärast keskkooli lõpetamist astus Tartu Riiklikku Ülikooli, spetsialiseerudes arheoloogiale. 1962. aastal, pärast ülikooli lõpetamist suunati Kaupo tööle Tallinna Linnamuuseumisse ning see jäigi tema ainsaks töökohaks kuni pensionile jäämiseni 2002. aastal.  Kokku töötas Kaupo Deemant Tallinna Linnamuuseumis 40 aastat!

Kaupo uurimisvaldkond oli lai. 1970–1984 juhatas ta arheoloogilisi kaevamisi Proosa kalmeväljal ning 1985–1997 Proosa asulakohal. 1993 Tartu Ülikoolis kaitstud magistritöö teemaks oligi „Proosa kalmeväli“. Ta uuris ja kogus materjale Eesti Vabariigi riigitegelaste ja ohvitseride represseerimisest, 1941. a. juuni- ja 1949. a. märtsiküüditamisest, metsavendlusest. Entusiastliku kodu-uurijana kogus mälestusi ja suulist pärimust, teiste hulgas õnnestus tal jäädvustada Marie Laidoneri ja taarausuliste ühe juhi, Hengo Tulnola mälestused. Tegi kaastööd ERM-ile ja Võru koduloomuuseumile, Kaupolt pärineb 300 leheküljeline „Ülevaade Võrumaa Kõrgepalu asunduse minevikust“. Kaupo uuris ka Eesti lennunduse ajalugu ning oli 1988. aastal Eesti Akadeemilise Sõjaajaloo Seltsi asutajaliige. 1990. aastast oli Kaupo Eesti Kaitseliidu Nõmme Malevkonna raudvara, teenides seal välja Malevkonna Hoolsusristi „Nõmme rist“.

Oma huvialadeks on Kaupo nimetanud veel rahvalikke laule, lõõtspilli-, kandle- ja puhkpillimuusikat.

Omapärane suhe oli Kaupol religiooniga. Ta on nimetanud ennast antikristlaseks ning oli Ühingu „Teadus“ ateismisektsiooni liige, kuid tema süda tuksus maa- ja taarausule. Ta kogus mälestusi taarausulistest, avaldas sel teemal artikleid ning pidas loenguid.

Kaupo kohati karuse käitumise taga oli hell ja õrn hing, tal jätkus alati tähelepanu linnu- ja oravapoegadele, samuti õrnema soo esindajatele. Üle kõige pidas Kaupo lugu sõprade seltsist ja tumedast õllest.

Mida Kaupo tegi, seda tegi ta kirega, enda sõnul oli ta rahvusradikaal ning see on tõsi. Üle kõige oli iseseisvuse ja vabaduse aade ning kõik ülekohtune ja võlts sai materdatud maa põhja. Olgem ausad, Kaupole ei meeldinud Eesti astumine Euroopa Liitu, – liiga vähe aega oli möödunud lahkumisest eelmisest liidust, Nõukogude Liidust. Kõige vähem kannatas Kaupo sõna „OK“ ning sõnad „härra“ ja „proua“ olid tabu, ütlema pidi „isand“ ja „emand“, nagu taaralastel kombeks.

Tallinna Linnamuuseum oli Kaupo elu ja eneseteostus, ta oli aastakümneid Linnamuuseumi kodu-uurimise ringi hing, siin istus ta hiliste õhtutundideni oma töölaua taga ning oskas olla seltskondlik, kui saabus aeg lõõgastumiseks. Kaupo oli raske sepakäega, mis puudutab moodsat tehnikat, – kohvi- ja koopiamasin vajasid enamasti remonti, pärast seda kui Kaupo neid pruukida võttis. Oma kirjatööd kirjutas ta ikka pastaka ja pliiatsiga, kasutades redigeerimisel kääre ja liimipulka. Arvutit põrnitses Kaupo ainult eemalt ja mõnikord ähvardas rusikaga.

Kaupol oli noori jüngreid, mitmetele noortele said suved Kaupo käe all, Proosa kalmeväljal töötades, elukutsevalikul määravaks. Kaupo kirg ja pühendumus nakatas ja haaras.

Kaupo jätkas igapäevaselt tööl käimist ka pärast pensionile jäämist, nagu ta ütles: „ikka leidub muuseumis otsakesi, mille puhul mu teadmisi rakendada saab“. Kuni ühel päeval töömehe tervis murdus. Oma elu lõpuaastad veetis Kaupo Kõrgepalus venna juures ning lõpuks hooldekodus, kuni Taara hingekese kaasa kutsus.

Kaupo Deemantit jääb meenutama tema nimeline fond Tallinna Linnamuuseumi arhiivkogus.

Kasutatud materjalid:
Tallinna Linnamuuseumi kodu-uurmisringi biograafiline teatmik. Tallinn 2000
„Ajaloolane Kaupo Deemant töötas muuseumis 40 aastat“, Eesti Päevaleht, 30.06.2003

Kaupo Deemantit meenutab arheoloog Peeter Talvar

Kaupo Deemant oli üks põhimõttekindel eesti mees, kellesarnaseid tänapäeval väga tihti enam ei kohta.
Minu esimene kokkupuude Kaupo Deemantiga ja Tallinna Linnamuuseumiga oli 1983. aasta sügisel või 1984 kevadel, kui olin veel keskkoolipoiss. Kuna juba algkooliajal oli tekkinud huvi ajaloo vastu, siis 1983. aasta hilissügisel pöördus minu poole koolivend Tõnu Tender, kes soovitas järgmisel suvel minna Kaupo juurde Proosa (Saha-Loo) kalmeväljale arheoloogilistele kaevamistele. Nii sai ka tehtud. Leidsin sealt häid sõpru ja nakatusin pöördumatult arheoloogiapisikuga.

Osalesin arheoloogilistel kaevamistel kahel suvel – 1984. aastal Proosa kivikalme äärevare kaevamisel ja 1985. aastal Proosa keskaegse asulakoha kaevamistel. Kuna olime koos sõber Madis Moreliga kõige vanemad kaevajad, siis päeva teisel poolel, kui Kaupol oli vaja minna muuseumi tööd tegema, juhatasime kaevetöid meie. Pidasime kindlalt isand Kaupole antud lubadust – teha korralikult tööd päeva lõpuni.

Kuna osalesin kaevamistel vaid kahel suvel, siis järgnev lugu on minuni jõudnud Madis Moreli suu läbi. 1981. või 1982. aastal tegid Proosal oma arheoloogiapraktikat Tartu Riikliku Ülikooli ajalootudengid. Alati oli kaevamas ka mõni Tallinna Linnamuuseumi kodu-uurimise ringi liige. Viimaste seas oli üheks koloriitsemaks kujuks Alma-nimeline naisterahvas. Iga leitud esemega jooksis ta kohe Kaupo juurde sõnadega “johataja-johataja, leiutis-leiutis“. Enamasti kippus see “leiutis” olema mingi kaasaegne praht ( poldid-mutrid ja muu säärane). Ja ka tudengid tegid vahetevahel nalja, sokutades Alma-tädile leidmiseks kodus valmistatud “muinasesemete koopiaid“. Eks Kaupo oli sellest ka üksjagu juba tüdinenud ja heitis need “leiud“ tagantkätt minema sõnadega “ah, poisikeste tehtud“. Kord aga leidis tädi Alma midagi tõeliselt väärtuslikku. Esmapilgul paistis tegemist olema vaasktraadist keeratud vedruga. Kogenud arheoloog, nagu Kaupo seda oli, ei visanud ta leitut seekord minema. Sügisel, kui kodu-uurimise ring jälle koos käima hakkas avaldas Kaupo oma kaevajatele suure saladuskatte all – tegemist oli kuldtraadist keeratud spiraalsõrmusega.

Ise juba arheoloogina töötades käisin korduvalt esinemas muuseumi kodu-uurimise ringis ettekannetega Tallinna arheoloogilisest uurimisest. Kaupo juurde muuseumi minnes oli esimene asi teha “üks kõrgelt kõlbeline kohv“ (viimase retsepti ei saa ma kahjuks avaldada). Mulle heitis ta ikka ette, et “Vene okupatsioonivägedes kõlbas teenida, aga Kaitseliitu ei kõlba astuda“.

Kaupo nimi jääb elama vähemalt niikaua, kui on elus kasvõi üksainumas tema jüngritest (loe: kodu-uurimise ringis ja arheoloogilistel kaevamistel käinutest).