Meie Ene. Koguhoidja keset kultuurilugu: 45 aastat Tallinna Linnamuuseumiga

Kunagised ja praegused kolleegid Tallinna Linnamuuseumis: Mall Parmas, Urve Mankin, Elo Jakobson, Kristiina Hiiesalu, Toomas Abiline ja Maruta Varrak kirjutavad, milline hindamatu kolleeg on Ene Heimvell. Fotod muuseumi ja kolleegide arhiivist.

1965. aastal kolis Tallinna Linnamuuseum Vene 17 majja. Siia oli ehitatud uus ekspositsioon, tööruumid ja hoidlad ning seni väga väikese koosseisuga muuseumisse hakati tööle võtma rohkem koguhoidjaid. Tollal museoloogiat veel üheski kõrgkoolis ei õpetatud, noortel polnud ka eelnevat museaalse töö kogemust, kuid töö kogudega oli muuseumi prioriteet. Koguhoidjate mentoriks oli Valli Konsap – Eesti Vabariigis hariduse saanud, sõja ajal kultuuriväärtusi peitnud ja kaitsnud suurte kogemuste ja teadmistega raudne peavarahoidja.

Linnamuuseumis töötav rahvas oli jagunenud kahe korruse vahel. Allkorrusel asus juhtkond ja ülal teaduslikud töötajad. 1976. a septembris tuli muuseumisse tööle Viljandimaalt pärit ja Tartu Ülikoolis kaugõppes alles ajalugu õppiv Ene Heimvell. Nagu tollased töötajad meenutavad, võttis elurõõmus ja töökas Ene muuseumitööd ja õpinguid väga tõsiselt, hakates tegelema talle usaldatud keerulise ja mahuka kultuuriloolise koguga.

Tööd oli palju ja see oli mitmekesine. Tegeleda tuli nii kogumistöö kui hoidlate, nii näituste kui ka teadusliku tööga. Andmed, mis tänapäeval hiirekliki kaugusel, nõudsid tollal kartoteekide ja raamatute läbi vaatamist, arhiivi ja raamatukogusse kohale minekut. Kuldaväärt olid vähesed kontaktid välismaal, kelle kaudu oli võimalik saada kirjavahetuse teel teavet Lääne muuseumite kogude, hoidlate ja kirjanduse kohta. Näituste ettevalmistused ja mahavõtmised tehti ise, mis tihti tähendas ainult koguhoidja oma kandejõudu, et kõik museaalid turvaliselt näitusele ja tagasi jõuaksid. Oskused ja teadmised tulid aastatepikkuse tööga. Kõik sai alati tehtud, hoolimata keerulistest aegadest ja raskustest, mida muuseumitöötajatele ikka aegajalt põhjustavad külmad talved ja üleujutused, lõhkevad radiaatorid ja veetorud, kolimised, raha-, ruumi- ja tööjõunappus.

Kõigest hoolimata osati Linnamuuseumi heas seltskonnas ikka nalja teha. Impulsiivne ja äge Ene võis terve toa kiiresti särinaga täita. Teise värvika kolleegi – Kaupo Deemantiga – ühte kabinetti jagades arenes nende vahel tihti lõbus dialoog, kui Kaupo Ene lühikese süütenööri läitis. Kohati aasiv, kuid alati heatahtlik kontorihuumor. Ja vanalinna muuseumirahva tollaseid olenguid Vene tänava majas – sünnipäevi, pidusid, keldris peetud jõule – meenutavad vanemad kolleegid muheledes ja heldimusega tänaseni.

Aastatega Ene töökus, kiirus ja elurõõmus julgus muutunud ei ole. Praegu poole kohaga tööl käiv Ene haldab koos oma nooremate kolleegidega kaheksat põhikogu (u 20 000 museaali) ja lisaks kasutuskogu, mis asuvad üle linna viies majas ja üheteistkümnes hoidlas, keldrist viienda korruseni.

Pole muuseumis asja, millega Ene koguhoidjana tegelenud ei oleks. Ta on ise sisustanud hoidlaid, mõelnud välja lahendusi museaalide paremaks hoiustamiseks, lõputult pakkinud, paigutanud, tõstnud ja tassinud, ning korraarmastajana pidanud selle kõige kohta täpseid nimekirju. Kuuludes muuseumi kogude täiendamise komisjoni selle loomisest peale, on tal hea ülevaade kogu Tallinna Linnamuuseumi kogudest. Ta osaleb näituste ettevalmistamises, teeb temaatilisi kogutunde, kirjutab artikleid ja blogipostitusi. Näitusi on ta teinud väga erinevatel teemadel, aga tema lemmikuks on läbi aastakümnete olnud keraamika, mida ta on laiemale publikule tutvustanud. 2015. aastal sai tema töö – keraamika avahoidla avamine ka üle-Eestilise tunnustuse – Eesti muuseumide aastaauhinna, aasta koguhoidja tiitli.

Enel on hea mälu ja laialdased teadmised Eesti kultuuriloost. Tänu sellele on ta kiire ja täpne museaalide kirjeldaja – oskus, mida tema nooremad kolleegid aukartusega kõrvalt vaatavad.

Ene on oma eeskujuga välja õpetanud paljud praegused koguhoidjad, andnud edasi nii muuseumi põhitõdesid kui väikseid praktilisi näpunäiteid, kuidas mõnd konkreetset töölõiku paremini teha.

Ene on alati heatujuline ja energiline, talle meeldib reisida, teatris käia, aias töötada, ta on väga hea kokk (tema tehtud seened on kolleegide seas kõrgelt hinnatud!).

Kolleegid on Enet iseloomustanud:

Ene on julge ja õiglane, ta võtab sõna ja astub välja, kui märkab ülekohut või ebaõiglust.

Ta on aus tööhobune, kes teatud oludes siiski ka takka üles lööb.

Ene on impulsiivne ja äge, nagu säraküünal meie hulgas.

Enel on käes üks väga kõva trump. Tal on autojuhiload. Mõnigi meist üritas juhiks saada, aga sõitjat meist ei saanud. Mälestustest võib leida, et lubade kättesaamise järgneval päeval pakkis Ene grupi „ seltsimehi“ autosse ja kihutas Narva muuseumide festivalile. Olevat uljas sõit olnud.

Sõita ja sõidutada talle meeldib. Selle eest suur tänu! Särav, töökas, kiire ja hulljulge – see ongi meie Ene.