Autor: näituste projektijuht Johanna Rannula
Näituseid tehakse ikka inimloomadele, kuid “Linnalooma” näitus on eriline ja seepärast said avamisele kutsutud ka erilised külalised – kohale tulid oinas ja lambatall, hanedepaar, kaks kukke, üks rott, küülik, poni ning 10 kitsekest. Kuid kuidas see kõik juhtus?
Heade ideede realiseerumiseks on vaja mitmete asjade kokkulangemist. Kuna koroonatingimustes suuri kogunemisi muuseumites korraldada ei võinud, oli kõikide asjaosalistega suursugune avamisüritus laualt maas. Samuti tuli meelde, kuidas Hollandis, Maastrichti linnas aetakse iga aasta mitmesajapealist lambakarja läbi linna. Selliseks trikiks aga meil poleks olnud aega, lubade taotlemine tundus lausa võimatu. Näituse tiimiliige Kristi oskas rääkida Ranna Rantšost, mille loomad on harjunud rahvarohkete olukordadega, näiteks staaritsesid nad ka Melchiori filmi võtetel. Nii jõudiski pärale mõte, et näituse võiksid avada hoopis päris loomad! Mõeldud-tehtud! Aga luba sai küsitud siiski nii muuseumi peavarahoidjalt, direktorilt kui ka peakonservaatorilt. Luba anti.
Nüüd jäi ainult kokku leppida loomade perenaise Ande Baikoviga, et mis loomad tulevad, ja siis kutsuda kohale meediaväljaandeid. Vaid päev enne sündmust tundus, et võib-olla ei tulegi keegi loomi kajastama. Kuid mure oli asjata – lisaks loomadele tuli kohale terve kari operaatoreid ja fotograafe, kes kõik soovisid häid kaadreid saada.
Sündmus oli värvikirev: sagimist oli väga palju ja piltnike oli tarvis isegi rohkem karjatada kui loomi. Projektijuht Johanna karjatas ikka üle saalide: “Fotograafidel palun minna trepist alla ja siis kitsed tulevad järgi!”. Reportaažid tegid näiteks Kultuur ERR portaal, Õhtulehe portaal, Pealinna uudised, Elu24 Lemmiklooma portaal, Venekeelne AK saade, venekeelne Delfi portaal, ja eestikeelses AKs oli see lõpu-uudiseks.
Vägagi kelmika video loomade külaskäigust lõi GramMedia. Sündmust kommenteerivad muuseumi juhataja Toomas Abiline ja väike külastaja Maria. Pikem versioon on siin all ja lühem versioon on siin.
Sündmust jälgis ka näituse kunstnik Ivika Luisk:
“Loomade tulek näitusele oli ühtaegu suursugune, aga ka päris kaootiline. Näituse tegija jaoks veidi hirmutavgi. Loomad ju ei teadnud, mis on päris ja mis on butafooria. Olime toonud meeleolu loomiseks näituseruumi vana heina, mis oli vähemalt viis aastat vana. Kitsekesed ja lambake maiustasid selle heinaga aga suurima heameelega. Üks väike laps püüdis täie jõuga seina äärde kinniliimitud heinavihku kätte saada, et seda kitsekestele pakkuda. Ütlesin talle, et see vihk on liimi ja värviga koos, ning seda kitsekesed vast ei soovi. Veider oli mõelda, et alles eelmisel õhtul käisime pisikeste pintslitega näitust üle, et iga auk ja liist oleks õiges toonis. Ja järgmine hommik oli kohal terve loomaaed! Nad jätsid maha ka palju väärt väetist, mis andis näitusele veidikeseks ka päris autentse aroomibuketi”.
Muuseumi fotograaf Meeli Küttim kirjutas oma kogemusest nii:
“Minu jaoks oli üllatus, kuidas need loomad seal täiesti stressivabalt ringi patseerisid. Arvasin enne, et selline võõras keskkond vanas kivikindlustornis, et mine tea. Aga ei, haned, kuked tuiasid ringi ja vahtisid näitust, aegajalt tuli mõni oinas või kits ja pistis nina pihku ja vaatas küsiva pilduga, et mis imelik sina siin oled, et leiba taskus pole, rott keeras end butafoorsete puuviljade vahele kerra, jänes andis teda liiga lähedalt uudistama tulnud koerale käpaga kergelt piki nina, et ära ole pealetükkiv… no tundus, et käiks nad nagu iga päev kusagil kultuuri kaemas.“
