Autor: Riho Oras, Kalamaja elanik veebruarist 1953 kuni veebruarini 1961
Oli 1960. aasta kevad. Sõitsin oma kaherattalise täiskummidega ja vabakäiguta „Tuula“ jalgrattaga oma kodutänaval, Suur-Laagri tänaval. Minu juurde tuli üks mees, ümbritsetuna meie kandi vanematest poistest, ning küsis, kas vanemad on kodus. Mäletan sündmust selgelt, kuid siiski mitte nägusid. Ehmatust jätkus, kuid poisid rahustasid, et kõik on hästi. Elasin aadressil Suur-Laagri 10-10. Kogu see kamp tuli meie 2-toalise korteri eestuppa, kus mu isa rätsepatööd tegi. Vanemad olid kindlad, et poiss on mingi käki kokku keeranud. Tegelikult oli selle mehe näol tegemist meie majavalitsuse spordiinstruktoriga (ega ma tema täpset ametinimetust ei teadnud ega tea tänagi), kes tuli paluma, et poiss peaks esindama meie kandi majavalitsuse noortevõistkonda eelkooliealiste laste kolmerattaliste võidusõidul. Selle teadmisega olid Orase pere pinged maha võetud.
Olin siis juba seitsmeaastane ja sügisel esimesse klassi minemas. Sõitsin juba ammu kaherattalise „vokiga“, kuid see „Tuula“ oli selline kaval riistapuu, mida sai ratta lisamisega ka kolmerattaliseks teha. Tegelikult ma sellisega oma esimesed rattasõidud ka tegin. Pärast seda, kui meie tänav sai 50. aastate lõpus asfalteeritud, veetsin suure osa oma õueelust ratta sadulas. Sai päris palju kupatatud, nii et isa pidi oma paar-kolm korda paluma ratta esiharki pärast selle pragunemist Suur-Laagri ja Vana-Kalamaja nurgal asunud tuletõrjedepoo töökojas kokku keevitada. Suured sellid panid meid sageli võidu sõitma ja ju ma olin siis nende meelest ka piisavalt kiire.
Võistlused toimusid 1. juunil, lastekaitsepäeval Kadrioru staadionil. Läksin sinna koos suurte poistega number 1 trammiga. Staadionil oli saginat palju ja minus tekitas see palju senini meeles olevat elevust. Meie majavalitsuse meeskonna nimi oli Kalju. Mäletan teatejooksusid, jalgpallivõistlust ja muidugi oma võistlust. Sõideti paaride kaupa ja mina startisin esimeses paaris. Suured poisid jooksid staadioniraja siseringis kaasa ja ergutasid. Ega ma sellest võistlussüsteemi sportlikust poolest aru ei saanud, kuid pressisin pedaale täiega. Oma sõidu võitsin pikalt ning pärast selgus, et minu sõiduaeg 1 minut ja 50,3 sekundit jäigi parimaks. Sain diplomi, oma elu esimese. Pärast võistlust tegi Eesti Raadio reporter minuga ka veel intervjuu, mis õhtustes spordiuudistes raadios esitamisele tuli.
