Autor lastemuuseum Miiamilla külastusjuht Mari Tammar

Jätkame Tallinna Linnamuuseumi töötajate lapsepõlvemängude sarja, et inspireerida lõbusasti aega veetma kõiki neid, kes tuppa on sunnitud. Kui esimesest postitusest sai lugeda 50., 60. ja 80. aastatest, siis nüüd oleme jõudnud kelmikate 90ndateni. Nagu ka eelmises postituses, aitavad vahvaid mälestusi illustreerida fotod Tallinna Linnamuuseumi mänguasjakogust.

• 

• 

Mari Tammar, lastemuuseum Miiamilla külastusjuht

“Mina olen sündinud 88. aastal Raplas, nii jääb minu lapsepõlv 90ndatesse. Nii nagu tol ajal moes, oli ka minu ja mu õe üheks lemmikuks tubaseks tegevuseks Barbiedega mängimine ning kassettmaki järgi tantsimine ja laulmine. (Käisime mõlemad laulustuudios ja muusikakoolis.) Vahel korraldasime õega vanematele suisa kontserte või näitemänge. Samuti meeldis mulle väga luuletusi kirjutada. Nende jaoks oli mul punane hobusekeepsuga märkmik.

Sageli hoidis meid vanaisa. Kuna ta oli nooremas eas agar hobifotograaf olnud, siis seadis ta vahel ülesse slaidimasina ja näitas enda tehtud fotosid. Mäletan, et meile pakkusid kõige rohkem huvi need fotod, kus meie ema veel noor oli, ent vanaisal oli palju fotosid ka oma reisidest Nõukogude Liidu avarustesse.

Kuna meie maja eest läks mööda Viljandi maantee, siis mõnikord mängisime vanaisaga ennustamismängu. See käis nii, et istusime õega vanaisal süles ja vaatasime köögiaknast välja. Ennustasime, mis värvi auto järgmisena mööda sõidab. Kuna toona polnud veel sugugi palju autosid liikvel, siis mõnikord tuli päris kaua oodata, enne kui järgmine auto tuli. Seega õpetas mäng muuhulgas kannatlikkust.

Lapsepõlve kõige fantastilisemad mälestused pärinevad aga Rootsi reisidelt. Kuna mu vanematel oli seal tuttavaid, käisime seal üksvahe iga suvi. Reisi kokku pannes arvestati ikka lastega ka ja nii nägime muuhulgas ära isegi Astrid Lindgreni teemapargi. See oli väga põnev, sest enamiku Lindgreni raamatuid oli selleks ajaks meile ema juba ette lugenud. Lugemine on üldse üks võrratult vahva tubane tegevus.”

Made Isak, Linnamuuseumi juhataja

“Minu lapsepõlv jääb 1990. aastatesse. Kasvasin talus, kus pidasime lambaid ning üürikesemat aega ka sigu ja kanu. Mu lapsepõlv oli üsna bullerbylastelik, välja arvatud tõsiasi, et meie naabruses ei elanud teisi lapsi, ning et õde-vendki on minust üksjagu vanemad, pidin üpris tihti aja sisustamisega üksi hakkama saama.

Õppisin päris väiksena lugema ja minust sai suur raamatuaustaja. Pikki aastaid oli mu lemmikautoriks Astrid Lindgren. Kuna ka minul oli palju tedretähni, puudutas mind eriliselt Pipi Pikksukk ja olen tagantjärele mõelnud, et ainuke superkangelane, keda olen tõeliselt imetlenud ja austanud, ongi erakordselt tugev ning vääramatult optimistlik Pipi. Tänaseni meenutan aeg-ajalt aga ühte seika Karlssoni ja Väikevenna tegemistest, kui nad Karlssoni juures koristades kasutasid prügijuhtmena vihmaveetoru, nii et terve prahiports lendas ühe tänaval mööduva härra krae vahele. Nähes härra pahameelepuhangut, arvas Väikevend murelikult, et see pole ju tõesti mõnus, kui kirsikivid on juustes ja pähklikoored krae vahel. Karlsson aga kostis: “Tühiasi. Kui sul pole elus suuremaid muresid, kui paar kirsikivi krae vahel, võid selle üle rõõmus olla.

Raamatute lugemise kõrval võtsin mõnikord ka ise kirjutamise ette. Raamatuid kirjutasin vähe, aga see-eest andsin korduvalt välja ajalehti. Meenub üks tabav ilmaennustus oma ajalehest: “Eile oli ilus ilm. Täna on pilves. Ei tea, mis ilm homme tulla võiks?” Lisaks olen välja andnud ühe kokaraamatu pealkirjaga “Made kokandus”. Leheküljel seitse on ahjus küpsetatud juustusaia retsept, mis on tänini üks mu meelisvahepalasid. “Selleks:

• Juust
• Sai
• Ahi
• Või

Määri või saiale. Lisa juust. Küpseta. [Juures pilt, kus plaaditäis juustusaiu lükatakse ahju]” Retsepti illustreerib ka pilt meie taksikoer Nukist, kes ütleb: “SEDA TAHAN”.”

• 

• 

Laura Jamsja, Kalamaja muuseumi külastusjuht

“Kirjutan oma lapsepõlvest Palmses, mis jäi 90. aastatesse. Toas oli niivõrd põnev. Sai lugeda rahulikult raamatuid, mida käisin laenutamas naaber-kortermajas asunud pisikeses raamatukogus. Mõnikõrd lugesin raamatud juba tee peal läbi ning pidin tagasi pöörduma, et uut lugemisvara laenutada. Hallipäise raamatukoguhoidja nimi oli samuti Laura ning mulle ei mahtunud pähe, kuidas saab üks Laura olla nii vana ja nii kortsuliste kätega.

Kui kõik põnevad raamatud olid läbi loetud, tuli panna kokku puslesid või ehitada legodest kosmosesüstikuid. Kord sain jõuludeks lummava heledapäise Barbie, ehkki mu süda lõhkes ta pärast juba samal õhtul, kui nukul tuli isa kohmakate käte pärast pea otsast. Vaatamata murdunud kaelale, elasid mu Barbie ja Ken õnnelikku perekonnaelu. Võtsin neid kaasa ka Jõhvi vanaema ja vanaisa juurde, kuhu mind vanemad saatsid sageli tervisevetele. Vanaisa Kaarel võttis mind oma kaevurikätega sageli sülle ja pani kondimootori lauluga tööle: “Sile tee, asfalttee, künkad, mättad. Auk.” Ma võisin seda augusõitu lõpmatuseni nuiata.

Papa õpetas mind mängima ka kabet ning kaardimängus olin samuti tänu talle kibe käsi. Kümme korda päevas turakat või viit lehte mängida polnud mingisugune probleem. Parkinsoni tõve tõttu vanaisal juba mängukäsi värises, ent meie kaardi- või kabemängu ei seganud see kunagi.

Mõnikord ma istusin lihtsalt esiku pruunil vaibal ja nautisin, kuidas nurgaaknast paistev päike pani tolmukübemed tantsima. Veel armastasin kogu aeg midagi sorteerida. Õnneks oli mu ema jätnud Jõhvi oma aroomiküllase seebikogu ja Norma plekkmärkide kollektsiooni ning vanaema Helgel oli hinnaline nööbikarp. Võisin neid tundide viisi reastada värvi, suuruse, ilu järgi. Nööbikasti ümberkallamise sahin koliseb jätkuvalt kõrvus! Toimetamist saatis ansambli Seelikukütid muusika, mida armastasin kasseti pealt kuulata. Mu lemmilaul oli konkurentsitult “Robert”. Kui kõlas fraas “Kus lauldi ja tralliti, sinna veri vedas Roberti”, panin käed puusa ja vuhisesin galopiga läbi vanavanemate maja.”

Julius Kits, Kiek in de Köki kindlustustemuuseumi külastusjuht

“Mina olen sündinud Tallinnas 1989. aastal. Lapsepõlv möödus pöörastel 90ndatel. Põhiliselt mängisin igast action figur’itega ja autodega nagu poisijussid ikka. Arvuti ja selline tehnika tuli palju hiljem. Ma olin väiksena väga suur dinosauruste fanatt. Siiamaani on mul sümpaatia nende loomade vastu säilinud. Mul oli mitmeid saurusekujukesi, mille nimesid ma oskasin une pealt öelda. Uurisin nende kohta – lugesin, koostasin konspekte ja jooniseid. Põhiliselt joonistasingi sauruseid ja muid tänaseks väljasurnud loomi.

Mäletan, et väga tihti käisime emaga külas ka tema õel – või siis tulid nad meile külla. Sai täditütrega mängitud. Meil oli üks väga eriskummaline mäng. Nimelt peaaegu alati ehitasime elutoa ukse vahele diivanipatjadest suure torni, ronisime selle peale ja siis kõõlusime kahekesti selle otsas. Võitis see, kes viimasena alla kukkus. Tavaliselt sadasime mõlemad korraga alla, kui torn ümber kukkus. Loomulikult olime põrandale pannud tekid ja mõned padjad, et maandumine vähem valus oleks. Lõbus mäng oli, nalja sai. Õhtuti vaatasime telekat. Mäletan, et Soome kanalilt vaatasime “Indiana Jonesi” ja “Jurassic Parki”. Põhiliselt nende filmidega minu lapsepõlv mööduski. Siiani on need minu Top 10 listis.

Mu vanaema elas Kalamajas. Ka seal sai väga tihti käidud ja oldud. Mu vanaema kirjutas väga palju trükimasinaga. Täpselt ma ei teadnud, mida, hiljem sain teada, et ta kirjutas oma memuaare. Kuna minu mängud ei olnud just kõige rahulikumad, siis mäletan, et pidin väga vaikselt mängima või hoovi minema. Ükskord vanaema tahtis, et me mängiksime sellist mängu, kuidas lapselaps oma vanaemale kirja kirjutab. Lapselaps on linnas ja vanavanemad on maal. Seega vanaema pani mind kirjutusmasina taha istuma ja ütles, et ma talle midagi kirjutaksin. No võtsin asja käsile ja kirjutasin väikese kirjakese sellest, kuidas mul läheb, kuidas lasteaias läheb, millega tegelenud olen jne. Kiri oli rohkete õigekirjavigadega. Kui vanaema seda luges, ei suutnud ta naermist lõpetada. Selline tore mälestus siis.”

______________

Siinkohal teeme mälestuste vestmisesse väikese pausi. Juliuse vanaemast inspireerituna võiksite paluda ka enda lastel üks kiri kirjutada. Kui selleks aga tuju pole, aitab alati lugemine. Mälestustesarja järgmises osas jätkame põnevate 90ndatega.