Autor lastemuuseum Miiamilla külastusjuht Mari Tammar
Ehkki 90ndatest tuli juttu juba ka eelmises postituses, oleme nüüd jõudnud tõeliselt värvikate 90ndate juurde, kus mängu tulevad Lego, Furby, Tamagotchi, Nintendo jms.
Furby. Fotoallikas amazon.com 
Tamagotchid. Foto allikas mirror.co
Reti Meema, Tallinna Linnamuuseumi arendusjuht
“Minu lapsepõlv möödus Tartus Annelinnas, suved veetsin maal Otepääl või Mustvee vallas Ruskaveres vanavanemate juures. Kuni 7-aastaseks saamiseni oli minu elu suhteliselt rahulik ja enamikus mängudes oli kambajõmmiks kolm aastat noorem tädipoeg Caspar. Temaga koos õppisime palju lollusi, sest ega me päris hästi aru ei saanud, et meil erinev sugu on. Näiteks motiveeris ta mind kõhutuule väljutamise võistluses osalema, mille ta ise alati ülekaalukalt võitis ning pingsalt proovisin õppida ka püsti pissimist, sest temal tundus see nii maaliliselt välja tulevat. 7-aastaselt sain ma endale lõpuks kaua oodatud kingituse, väikese venna Mikaeli. Vaene väikevend oli sunnitud tihti selga panema kleite ja seelikuid, et minu geniaalsetesse mängudesse sobituda. Aga lemmikmänguks oli meil – nagu paljudel teistel lastel – onnide ehitamine. Enamiku ajast fantaseerisime, et oleme indiaanlased, ja huilgasime korteris ringi.
Fotodel Annelinna indiaanlased ehk Reti koos oma vennaga. 
Kõige kallimaks nukuks pidasin ja pean tänaseni oma ainukest päris Barbiet, mille mu vanemad valuutapoest mulle jõuludeks ostsid, see õnn oli kirjeldamatu ja mu kullakallis on tänase päevani lapsepõlvekodu keldris hästi hoitud, et ta võiks mu enda tütart kunagi rõõmustada.
Kuna olin sunnitud oma venda tihti kodus üksi valvama, siis mõtlesin välja erinevaid meetodeid, kuidas enda valvekoera roll võimalikult mugavaks muuta. Näiteks ei soovinud mu vend üldse värskeid asju süüa, aga kuna ma ei viitsinud talle eraldi toitu teha, siis valetasin, et süües ära tomatisaia muutub ta öösel teismeliseks ninjakilpkonnaks. Kõik oli ideaalne kuni hetkeni, mil mu vend keset ööd nuttes vanemate voodisse jooksis ja teatas, et ta ei soovi inimese kehast väljuda ja teismeliseks ninjakilpkonnaks muutuda. Sellele järgnes teadagi koduarest … Meil polnud vahet, kas olid tüdrukute või poiste mängud, mina mängisin tema Legodega ja tema minu Barbiedega. Kuna meie isa tegeles 90ndatel kaubandusega ja käis tihti Araabia Ühendemiraatides, siis oli meie kodus alati olemas parim valik kõige popimatest mänguasjadest: Tetris, Nintendo, Sony PlayStation, batuut, rööbaspuud, laulvad kruusid jne. Kõik 90ndate tehnilised vidinad saime vennaga kahepeale jagamiseks. Meile osteti Tamagotchi, mida pidi meeldetuletuste peale toitma, kakatama jne, seejärel läksime kaasa Furby-hullusega, kes oli armas karvane olevus ja rääkis meiega juttu.
Elasime 90ndatel lapsepõlve mõttes unistuste elu. Kõigest sellest materiaalsest küllusest hoolimata oli aga päeva lõpuks ikkagi kõige toredam “mäng” see, kui me õhtul, kui isa meist kaugel kaubareisil oli, koos vennaga ema voodis Meie Isa palvet lugesime, et issil seal kaugel kõik hästi läheks ja ta õnnelikult koju tuleks. See komme on mul tänase päevani sees, ainult et lisaks issile soovin kõike head ka emmele ja vennale, kellega me juba ammu eraldi elame.”
Küllike Tint, arheoloogiakogu hoidja
“Meil olid Tallinnas sellised diivanid, kus peatugi käis ära, nii et terve tuba sai onne täis ehitatud. Loomulikult ei puudunud ka mäng “põrandat ei tohi puutuda, sest see on laava”.
Olid olemas mõned Barbie-nukud ja Pilvebaleriin. Kunagi avastasin, et kui nuku pea panna ahju juurde, siis ta juuksed venivad pikaks. Öeldes seda oma õele, pani ta terve nuku pea ahju. Kahjuks kaotas see siis pool oma näost ja mina sain pahandada.
Barbiedega mängides tahtsime sõbrannadega kõik, et meie nukud oleksid suured staarlauljad. Samal ajal kuulasime Star FMi ja kui tuli mingi hea lugu, siis tuli hüüda, et see on minu Barbie lugu. Kogu mängustseen muutus kohe järsku lavaks. Christina Aguilera “Dirrty” pärast olid ka tülid kerged tekkima. Mu lemmikmänguasjaks oli aga kaisujänes, kelle sain oma viienda eluaasta täitumise puhul. See on siiani alles ja keelasin alles hiljuti emal seda suurpuhastuse käigus minema visata.
Saaremaal mängisime suvel tihtipeale aidas, tegime sõbrannadega filmiõhtuid ja moesõusid. Lisaks proovisime ise õmmelda omale riideid, joonistasime, tegime lauluvõistlusi ja teatrietendusi, mille eest tahtsime esialgu raha küsida, aga kui avastasime, et külastajaid ei tahtnud selle peale kohale tulla, siis ütlesime, et puulehed sobivad ka.
Moes olid ka vaimude väljakutsumised ja n-ö nõidumised, kus ise pidin silmad kinni panema ja siis sõbranna tegi hookuspookust, mille peale käed pidid tõusma hakkama. Toas sai ka peitust mängida, joonistada, loomulikult ei puudunud ka kaardid. Mängisime Ajalehte, kus igaüks pidi kirjutama lause paberile, kokku voltima ja edasi andma ja siis seitsmendal ringil kõik lugesid kirjutatud tobedusi ette.
Kuigi me saime suurepäraselt toas hakkama, siis meelistegevused olid ikkagi õues kondamised, vanades majades tuhnimised, dektetiivi mängimised. Viimasest ilmselt on püsima jäänud ka arheoloogiahuvi.”
Marta Valgma, lastemuuseum Miiamilla külastusjuht
“Minu lapsepõlv möödus 90ndate lõpus ja 2000ndate alguses. Olen pärit armsast pisikesest alevikust nagu Kohila. Väikse koha hea asi oli see, et kõik teadsid kõiki ja lihtne oli sõbruneda. Kodused mängud minu peres olid tol ajal mitmed erinevad lauamängud. Sai mängitud nii doominot, Tsirkust kui ka memoriini. Kuna mu vanemad olid üpriski tihti tööl ning suur õde alati ei viitsinud minuga mängida, siis mängisin sageli koos teiste lastega. Sõbrannade pool sai mängitud nukkudega ning vahest harva tegime ka mõne nn moesõu.”
Kadri Toomsalu, lastemuuseum Miiamilla õppedisainer
“Olen sündinud viis päeva enne taasiseseisvumist – mu ema meenutab alati, kuidas ta Paide sünnitusmajas aknal ootas, kes jõuab enne: kas tankid või mu isa. Mu lapsepõlv möödus aga Tartu kesklinna korteri põrandal. Mida kõike põrand ei pakkunud: küll oli ta onniehitusplatsi vundamendiks, järgmisel hetkel sai sellest tantsupõrand, kolmandal näitelava, kõige sagedamini aga puslede lõuend ning Lego juppe oli ka palju kindlam just maapinnal hoiustada ja kokku laduda.
Iga pühendunud projektijuht teab, et kaua tehtud on kaunikene. Nii veetsin ma tunde ja päevi ja õhtuid igasugu juppe kokku sobitades. Lego-majad said uhked, mitmekorruselised, siseviimistlus ja -kujundus pidi küündima viimse detailsuseni. Tundub, et ka vanemate tunnustus sai pälvitud – nad noogutasid ja pildistasid mu objektid üles. (Kahjuks on need pildid hetkel kättesaamatud.) Küllap miski minus tugevalt liigatas, et hiljem sisekujundust ja kunsti õppima läksin.
Värvikas maja.
Tallinna Linnamuuseumi mänguasjakogu
Isaga sai väisatud ka Hiina kabet, seda tähekujulist ajuragistamise lauamängu, kus nupud tuli enne vastast tähe vastastippu saada. Ja oi miline õnne tipp see alles oli, kui mõnikord sai isale pähe teha …
Ühed eredaimad mälestused pärinevad mul aga tädipoegadega trööpamisest Põltsamaal. Kui õued, katused ja puud olid seks korraks jälle läbi tuuseldatud ja õhtutunnid veel sisustamist nõudsid, sibasime põnts-põnts-põnts pööningule, ruuduline paber ja värvipliiatsid kaenlas. Talvisel ajal oli seal jahe ja pidime leppima elutoaga, (nagu juuresolevalt fotolt näha,) kuid mälestusis seisab muidugi üheskoos vestetud kummituslugudest tulvil pööning. Noorem tädipoeg oli seltsiks, vanemaga läks lahti süvenenud joonestamise ja joonistamise nohin. Tulemuseks olid toredad täringumängud, mida siis koos saime mängida, kuigi peab tõdema, et need jäid pigem vihmaseid ilmu ootama – rüblikuelu ennekõike!
Lauamänguõhtud on siiani mu elu lahutamatu meeltlahutav osa. Muuseumipedagoogile omaselt ei saa ma üle ega ümber näpunäitest: lapsevanemad, ärge heitke teiegi mänge ja pliiatseid kõrvale! Liiati on teil praegu suurepärane võimalus tirida lapsed just sellesse maailma, milles teie üles kasvasite. Viige neid rändama ja tundke koos rõõmu!”
_____________
Siinkohal jääb Kadriga vaid nõustuda ning soovida kõigile toredat mängulusti. Postitustesarja järgmises loos meenutame koduõuemänge.
