TLM töötajate lapsepõlvemängud vol 4 ehk seikleme õues

Autor lastemuuseum Miiamilla külastusjuht Mari Tammar

Tallinna Linnamuuseumi töötajate lapsepõlvemeenutuste lõpetuseks lipsame õue. Kuigi esialgu oli idee rääkida tubastest mängudest, oli meie seas ka neid, kes rääkisid toredaid õuelugusid. Niisiis hüppamegi korraks välja, et hingata pisut värsket õhku.

Made Isak, Linnamuuseumi juhataja

“Arvatavasti oli ettevõtmine veeta öö kuuse all ajendatud Tom Sawyeri ja Huckleberry Finni seiklustest. Täitsa meie kodu lähedal kasvab üks suur ja kõrge kuusk, mille okste all olles on tunne justkui onnis. Nii ma ühel õhtul tassisin sinna kuuse alla tekke ja vaipu küljealuseks, kaasa võtsin kollase mänguelevandi, pliiatsit-paberit päeviku pidamiseks ning alustasin seiklust. Pärast eluaseme sisseseadmist võtsin ette väikese matka, kuulasin linnulaulu ning lõpetuseks läksin tiigi äärde hiilima lootuses näha seal elutsevat kobrast. Olin veidi kade, et isa ja vist teisedki pereliikmed olid juba kobrast näinud, aga mina veel mitte. Mu ettevõtmine oli edukas – nängingi videvikutunnil oma ihusilmaga selle looma ära! Õhtul jäin rahulikult, ilma igasuguse hirmuta magama ja mu ööd segas vaid see, et millalgi käisid ema-isa taskulambiga kontrollimas, kuidas mul läheb. Alles hommikupoolikul ajas jahedus mu varakult üles ning suundusin tuppa sooja.”

Marta Valgma, lastemuuseum Miiamilla külastusjuht

“Õues olles turnisime vaibakloppimistorul nagu koaalad peaalaspidi või ronisime puude otsa ja olime maailmavallutajad. Mängisime õues olles erinevaid lõbusaid mänge, nagu näiteks Heeringas, heeringas 1-2-3, Värvipott, Kapsapea, Harkikull ja peitust ning ukakat sai ka mängitud. Tihti tol ajal käisingi kodus ainult korra söömas ja siis tagasi õue, sest mängud olid vahvad ja lõbusad.

Kodu kõrval asus ka korvpalliväljak, kus sai mängitud viit miinust. Lisaks ronisime vahepeal ühe sõbrannaga minu kodu veranda katusele, kust luurasime tänaval mööduvad inimesi. Hüüdsime siis aeg-ajalt katuselt kõva häälega “Tere!” ning siis lamasime nii katuse ligi, et möödujad ei saanud aru, kust see “Tere!” tuli. Meie saime siis vaikselt itsitada – lõbus oli ju vaadata segaduses olevaid inimesi.”

Lapsed turnimas aastal 1954. Foto allikas dailymail.co

Anne Järvpõld, Tallinna Linnamuuseumi kunstnik

“Minu lapsepõlv jäi 1960ndatesse Jõhvi. Vaikne roheline linnake, värske planeeritud haljastusega kesklinnas. Kahe maja peale oli õues palju lapsi, enamus eesti, mõned vene. Saime hästi läbi, mängisime koos ning mõlemad keeled varakult enam-vähem suus. Hoovi keskel oli suur plats, kus mängiti kõiksugu mänge – rahvastepalli, kartulit, võrku, sulgpalli, laptuud ja palju muud, lisaks veel peitused, tagaajamised, lumesõjad, keksumängud jne jne. Paaril talvel valasid suured poisid õuele isegi liuvälja, kuigi linna staadionil oli talviti suur liuväli, muusikaga ja puha.”

Liina Rosina joonistus “Talverõõmud” aastast 1962. Tallinna Linnamuuseumi kogu

Kristi Paatsi, Kalamaja muuseumi juhataja

“Minu lapsepõlv langes 1990ndate aastate keskpaika ja veetsin selle Elva linnaosas Peedul. Minu vanemad on mõlemad hariduselt geograafid ja reisisin oma lapsepõlves palju mööda Eestit ringi. Eesti Geograafia Seltsi ekskursioonidel osalesin juba kuueaastaselt ja nii edaspidigi igal suvel. 1990ndate lõpul jõudsime ekskursiooniga Loode-Eestisse, Paldiski. Meiega oli reisil kaasas nahkhiireteadlane Matti Masing, kellel oli detektor, millega sai muuta nahkhiirte madalsagedusheli inimkõrvale kuuldavaks. Ööbisime Paldiski Eesti koolis ja läksime pimeduse saabudes kooli ette nahkiiri vaatama ja kuulama. Tänu rännakute mööda Eestit ja sellistele elamustele looduses on saanud minust loodusgiid ja suur loodusearmastaja, kes suure osa päevadest veedab jalutades, matakates ja rattal Eesti kaunites paikades. Kutsun kõiki üles minema metsa ja otsima punast kevadekuulutajat verev karikseent!”

Verev karikseen. Foto autor Kristi Paatsi

___________

Kellel on võimalus, siis minge kindlasti õue. Kes peab olema aga isolatsioonis, siis mõnusat mängulusti ja loovat meelt. Loodame, et neist neljast postitusest, kus Tallinna Linnamuuseumi töötajad meenutasid oma lapsepõlvemänge, leidsid endale midagi inspireerivat.

Kui see aeg mööda saab, ootame sind väga Miiamilla lastemuuseumisse meiega üheskoos mängima ja teisse linnamuuseumi filiaalidesse avastusretkedele.