Autor: Raigo Piilberg, endine Kalamaja elanik

Eellugu

Sattusin 2021. aastal Kalamaja Facebookis lugema administraatori algatatud arutelu teemal: “Kalamajas on ka üks selline maja. Kas keegi teab selle maja lugu?”

Arvajaid oli palju ja ka arvamusi oli palju. Arutleti maja sobivuse üle sellesse puumajade rajooni, pakuti välja maja sünniaastat, teati seal kunagi elanud elanikke. Seda arutelu oli mul huvitav lugeda, sest see maja on mulle vägagi tuttav. Ma elasin seal 2. – 27. eluaastani. Kuna Kalamaja muuseum on kutsunud Kalamaja nüüdseid ja endisi elanikke kirjutama oma elust Kalamajas, siis olen 2019. aastal kirjutanud muuseumile loo oma elust selles majas. Seda lugu kirjutades sain ma aga aru, kui vähe tean ma selle suure maja sünnilugu, õigemini selle majaosade sünnilugusid.

Olles sel aastal uurinud põhiliselt Tallinna Linnaplaneerimise Ameti arhiivist saadud materjalidest selle suure maja ehitamiseelset-, ehitamis- ja ka ehitamisjärgset aega ning lugedes seda arutelu jõudsin järeldusele, et oleks vaja kirjutada ka sellest majast veel üks lugu. Lugu põhineb põhiliselt dokumentidega tõestatud faktidel. Kui kõiki vajalikke dokumente ei õnnestunud arhiivist saada, siis osa kirjutatust faktidest oli saadud inimestelt, kes on elanud majaga ümbritsevates majades maja ehitamise ajal või elanud selles majas vahetult peale selle valmimist.

Kinnistust, kuhu elumaja ehitati

Masinaehitustehasevabrikule FRANZ KRULL kuulus enne II maailmasõda Kungla ja Tõllu tänavate ääres kinnistu nr 1620. 1938. aastal asusid sellel kinnistul elumajad (praeguse aadressiga) Kungla 12 ja Kungla 12a ning Tõllu 3 ja nüüdseks lammutatud Tõllu 3a. Nendes majades elasid põhiliselt vabrikutöötajad.

Elumaja Tõllu 7 ehitamisese alustamisest

1941. aasta maikuus esitas vabrik (siis juba uue nime Masinaehitusvabrik  PUNANE KRULL all) sellele kinnistule ehitusprojekti neljakorruselise elamu ehitamiseks praegusel aadressil Tõllu 7. Selle elamu arhitektiks oli Aleksandr Vladovski (ka Aleksander Wladovsky), kes oli projekteerinud enne palju huvitava lahendusega hooneid. Tema projekteeritud on näiteks Kalma saun. Ei ole teada põhjus, miks taheti ehitada põhiliselt puumajadega elurajooni neljakorruseline kivist kortermaja. Ehk tahtis uus võim näidata, et ta hoolib töölistest ja võimaldab neil elada mugavates korterites? Eelmises sellel kinnistul valminud elumajas (aadressiga Kungla 12) elasid põhiliselt tehase ametnikud.

Seda 20 korteriga kivimaja ei jõutud puhkenud sõja tõttu hakata 1941. aastal ehitama.

Sõja ajal ei saanud sellel kinnistul asunud elumajad kannatada. 1946. aastal otsustati kinnistule ehitada neljakorruseline kortermaja. Koht kinnistul maja jaoks oli sama (kinnistu oli küll uue numbri saanud) mis 1941. aastal. Elumaja ehitusprojekti oli natuke uuendatud võrreldes Vladovski tehtuga. Projekti autoriks oli N. Misernjuk. Sõja ajal ja ka vahetult peale sõda olid seda kinnistuosa kasutanud aiamaaks Kungla 12 ja Kungla 12a elanikud.

Ehitamist alustati 10. mail 1946. aastal ja kavatsus oli ehitus lõpetada 1. detsembriks 1946, kuid sellel ajal ehitamine alles käis.

Elumajade Tõllu 5 ja Kungla 14 ehitusprojektist

Avaldus Tõllu 7 elumajaga külgnevate elumajade ehitusprojekti kooskõlastamiseks valmis juba elamu Tõllu 7 ehitamise ajal 1947. aastal. Nende majade arhitektiks oli enne sõda tunnustatud arhitekt Friedrich Herbert Wendach. Valmis pidid need kaks elamut saama 1948. ja 1949. aastal. Nende kahe 4-korruseliste kortermajade esimestele korrustele pidid tulema 3-toalised korterid ja teistele korrustele 2-toalised korterid.
Ilmselt elati ulmemaailmas, kus ei tahetud aru saada sellel ajal valitsenud majanduslikest raskustest. Elamu Tõllu 7 ehitamisega seotud raskused ei võimaldanud alustada nende kahe elamu ehitamist.

Tõllu 7 ehituse kulg ja valmimine

Tõllu 7 elumaja valmimine venis ja venis. Algul ehitasid maja Saksa sõjavangid. Ehitustander oli ümbritsetud 2 meetri kõrguse okastraataiaga. Aia ääres oli kolm vahitorni: üks asus Tõllu tänava poolses otsas, teine oli Kungla tänava poolses otsas ja kolmas vahitorn oli peaaegu vastu Tõllu 3a elamut. Hommikuti-õhtuti tulid ja läksid vangid rivis Kopli tänava poole ümbritsetuna valvuritest ja vahikoertest.

1948. aasta lõpus vange ehitusel enam ei olnud. Siis olid ehitajateks olnud sel ajal kõrvalmajades elanud laste mälestuste järgi sageli õhtuti poolpurjus mehed ja naised.

1949. aasta suveks oli elumaja valmis ehitatud ja esimesed elanikud said sisse kolida.

Korterites olid algul puuküttega pliidid. Elanikud hoidsid puid oma keldriboksides. Kui majja tuli 1960. aastate algul gaas, siis lõhuti puuküttega pliidid välja ja asemele pandi gaasipliidid. Keldris oli pesuköök, kus oli kaks katelt ja jalgadel pesupali. Hommikul pandi tavaliselt pesu pesemiseks katla alla tuli, et pärast lõunat saaks pesu pesta. Linu käidi venitamas pesurullil kas Kungla 12a või Tõllu 3a, kui selle elamu elanikud polnud vastu. Pesu kuivatati pööningul ja soojal ajal ka õues. Kütteks olid kasutusel kivisöekatlad. Hoovipoolsete madalamate korruste elanikele tuli sageli tuppa kivisöe tolmu. Esimeste korrustel asuvatesse korteritesse kostis sisse ka katlamajas töötavate pumpade müra. Majas oli keskküte ja korterites vannid. Soe vesi oli reedeti ja laupäeviti.

Majja said korterid põhiliselt sel ajal Riikliku Liidutehase nr 9 (endine Punane Krull) töötajad, kuid pole välistatud, et mõni korter võidi välja anda ka Tallinna Linna Täitevkomitee poolt.

Tõllu 5 ja Kungla 14 ehitusprojektide uuendamisest, ehitamisest ja valmimisest

Esialgse plaani kohaselt pidi ehitatama Tõllu 7 kõrvale neljakorruselised kortermajad praegusel aadressil Tõllu 5 1947. aastal ja Kungla 14 1948. aastal Liidutehas nr 9. Võib oletada, et elu põhjalikus ümbermuutmise tuhinas oli kavatsus uue suure elumaja valmimisel lammutada puust elamud aadressil Kungla 12 ja Tõllu 3. Nendes elamutes elanud elanikud taheti panna elama uude suurde neljakorruselisse kortermajja aadressiga Kungla 12/Tõllu 3.

Tõllu 7 elamu sai valmis alles 1949. aastal ja majanduslikud raskused tehases pärast elamu valmimist olid suured. Selletõttu saadi hakata uuesti planeerima nende elumajade ehitamist Tallinna Masinatehases (endine Liidutehase nr 9) alles 1955. aastal. Kuid 1947. aasta ehitusprojekti vananemise tõttu ei saadud kohe ehitama hakata.

1955. aasta augustis oli uus ehitusprojekt valmis. Selle projekti valmimisel osales ka selleks ajaks vangilaagrist tagasi saabunud endise projekti teinud arhitekt Wendach.

Kahes juurdeehitatavas elamus kolmetoalisi kortereid enam ei olnud. Kõik korterid olid kahetoalised. Korterites olid puupliidid. Katlamaja oli ettenähtud kolmele elamule ühine ja see asus Tõllu 7. Tõllu 5 ja Kungla 14 elamud olid mõlemad 12 korteriga.

Ehitus algas 1955. aasta oktoobris. Mõlemad elamud võeti vastu 1957. aasta lõpus. Korterid said enamuses Masinatehase töötajad, kuid osa kortereid jaotati ka Tallinna Linna Täitevkomitee poolt.

Hoovis asuvate garaažibokside projekteerimisest, ehitamisest ja valmimisest

Garaaži ehitusprojekt valmis 1955. aasta novembris. Garaažis oli 6 boksi: kolm neist oli ettenähtud autodele ja kolm mootorratastele. Garaažibokside ehitamist alustati kohe peale elamute Tõllu 5 ja Kungla 14 valmimist 1957. aasta lõpus. Boksid valmisid tõenäoliselt 1958. aasta alguspoolel. Bokside vastuvõtmise selleaegset dokumenti Tallinna Linnaplaneerimise Ameti arhiivis ei olnud.
Autogaraaži boksid asusid Kungla tänava pool ja mootorratta boksid asusid autobokside taga, Tõllu 3 a maja vastas. Bokside kasutamise õigused said vaid Masinatehase töötajad. Hiljem ehitasid mootorrataste bokside kasutajad oma boksid pikemaks nii, et autod sinna sisse mahtusid. Boksides elektrit ei olnud, kuid osa kasutajaid tõmbas oma korterist akna kaudu elektri garaaži.