Stefan Pajung ja Mihkel Mäesalu

Uurimisprojektiga tööle asudes selgus meile, et keegi pole veel kirjutanud ülevaadet Taani-Eesti ühise ajaloo historiograafiast. Käesoleva aasta alguses otsustasime selle lünga ise täita kirjutades artikli Taani ja Eesti ühise ajaloo käsitlemisest ajaloolaste poolt. Tõsi, me piirdusime esialgu keskajaga. Artikli kirjutamisel sai meile selgeks, et ajaloolased on pikka aega käsitlenud Taani ja Eesti ühist ajalugu keskajal kas tõsiste eelarvamustega, väärtõlgendustega või selle lihtsalt huvi puudumisel kõrvale jätnud. Miks see ometi nii on ja kuidas on olukord tänapäevaks muutunud?

Eestimaa keskaja uurimises domineerisid kuni 20. sajandi keskpaigani baltisaksa ajaloolased, kes keskendusid eelkõige Saksa misjonäride, kaupmeeste, rüütlite ja Saksa ordu ajaloole, jättes Taani rolli Eesti 13. ja 14. sajandi ajaloos suuresti kõrvale. Nad väitsid isegi, et Eestimaa hertsogkonna arengus ei saavat täheldada mitte mingisugustki Taani mõju.

Eesti iseseisvumise järel aastal 1918 tuli baltisaksa ajalookirjutuse kõrvale professionaalne Eesti rahvuslik ajalookirjutus. Saksa-vastase meelsusega Eesti ajaloolased lõid uue rahvusliku nägemuse Eesti ajaloost, millel oli ka teatavaid post-koloniaanlikke tendentse. Eesti ajaloolased keskendusid seni vähe tähelepanu leidnud etnilistele ja ühiskondlikele gruppidele: eestlastele, talupoegadele ja vaesematele linnaelanikele. Eesti ajaloolaste nägemuses olid nii sakslased kui taanlased võõrvallutajad, kes sundisid eestlased kristlusse astuma ning ekspluateerisid maad ja rahvast. Palju tähelepanu pöörati eestlaste vastuseisule võõrvõimule ja eriti Jüriöö ülestõusule.

Nõukogude okupatsiooni ajal (1940–1991) olid Eesti ajaloolased sunnitud lähtuma dialektilisest materialismist, kuid säilitasid samas oma varasemad rahvuslikud ja saksavastased hoiakud. Nüüd hakati sakslasi ja taanlasi kutsuma lääne agressoriteks ja „feodalismi“ agentideks, kelle vastu eestlased võitlesid koos sõbralike vene naabritega. Selles vaatepunktis väljendus Külma sõja esimeste aastate poliitiline olukord, mil Nõukogude Liit esitles end kangelasliku vabadusvõitlejana lääne kapitalistlike sõjardite vastu. Sellised äärmuslikud hoiakud tasanesid mõneti edasise nõukogude perioodi jooksul, kuid täiesti vabaks nõukogude mõjust ja marksistlikust doktriinist sai Eesti ajalookirjutus alles pärast taasiseseisvumist.

Viimase kolmekümne aasta jooksul on uus põlvkond Eesti ajaloolasi loobunud varasematest tugevalt rahvuslikest hoiakutest ja asunud uurima ka teemasid, mida varem peeti „sakslaste ajalooks“: poliitilist ajalugu, Saksa ordut, kõrgemaid vaimulikke ning linnade kõrgkihti. Olulisi samme baltisaksa ajaloolaste seisukohtade ümberhindamisel on tehtud ka Taani võimuperioodi osas Põhja-Eesti üle, kuid kuna see on veel käimasolev protsess, siis peetakse ka praeguses uurimisseisus mitmeidki baltisaksa ajaloolaste väiteid veel kehtivateks.

Ka Taani ajaloolaste käsitluses Taani-Eesti ühisest ajaloost on toimunud mitmeid olulisi muutusi. 18. sajandi viimastel kümnenditel kirjutas Peter Frederik Suhm mitmeköitelise Taani ajaloo, mis hõlmas ka Taani võimuperioodi Põhja-Eesti üle. Suhmi jaoks oli oluline anda ülevaate kõigist Taani võimualadest, mitte üksnes Taani tuumikalast. Ta kirjutas kogu Taani konglomeraatriigi ajaloo, mõistes ka kaugemal asunud ja vallutatud piirkondade olulisust riigi minevikule

Kuid 19. sajandil toimunud poliitiliste muutuste tuultes muutus ka Taani ajalookirjutus. 1814. aastal kaotas Taani kroon Norra. Pead tõstev saksa rahvuslus põhjustas alates 1840. aastatest poliitilist ebastabiilsust Schleswigi ja Holsteini hertsogkondades, mis viis kümnendi lõpus kodusõjani. Mõjukate taanlaste mõtteis domineeris tollal skandinavism, mis peegeldus ka ajalookirjutuses. Nii saidki 19. sajandi esimesel poolel Taani ajalookirjutuse põhiteemadeks Saksa-vastasus ja sidemed teiste Skandinaavia kuningriikidega. Aastal 1864 puhkes sõda Preisimaa ja Austriaga, mille tulemusena kaotas Taani Schleswigi ja Holsteini hertsogkonnad.

Kahe hertsogkonna kaotamine mõjus taanlastele traumeerivalt, mistõttu keskendus enamus Taani ajaloolasi nüüd Taani rahvusliku identiteedi tugevdamisele. Fookus Taani tuumikala ajaloole tähendas, et nad ei pööranud enam tähelepanu neile kuningriigi osadele, mis olid juba ammu Taani võimule kaotsi läinud, eriti sellistele, mis Taani oli kaotanud juba 500 aastat tagasi. Kuigi keskaja uurimine Taanis elavnes 19. sajandi viimastel kümnenditel ning omaaegsed juhtivad ajaloolased tegid suurepärast tööd publitseerides Taani ajaloo allikaid, puudus neil huvi uurida Taani võimuperioodi Eesti aladel. Need ajaloolased, kes Taani ja Eesti ühise ajalooga tegelesid keskendusid üksnes kolmele tähtsale sündmusele: 1219. aasta vallutusele, 1238. aastal sõlmitud Stensby lepingule, millega Taani kuningas sai Saksa ordu käest tagasi Eestimaa hertsogkonna ning kolmandaks Põhja-Eesti müümisele Saksa ordule 1346. aastal.

Alates 1920. aastates muutsid Taani ajaloolased oma lähenemist minevikule. Varasem keskendumine poliitilisele ajaloole asendus ühiskonna- ja majandusajaloo uurimisega, kuid ka nüüd puudus Taani ajaloolastel huvi Taani aja vastu Põhja-Eestis. Kahe maailmasõja vahel kirjutaski kõige detailsema ja olulisema uurimuse Taani võimuperioodist Põhja-Eestis hoopis Eestis üles kasvanud taanlane Paul Johansen. Ajaloolane, kes ei olnud õppinud Taani ülikoolides ja ei olnud seetõttu seotud Taani akadeemiliste traditsioonide ja nende piiratusega.  Teise Maailmasõja järel pöörasid Taani ajaloolased esmalt tähelepanu Taani ja Kirde-Euroopa kultuurisfääri vastastiktoimele, Kalmari uniooni asutamisele, Taani võitlustele Hansalinnadega ning üleüldistele ühiskondlik-majanduslikele arengutele keskajal. Huvi Taani võimuperioodi vastu Põhja-Eestis tärkas Taanis alles 1970. aastatel ja sedagi peamiselt ühe mehe, Kopenhaageni ülikooli professori Niels Skyum-Nielseni tõttu. Tema ei kartnud juba sissetallatud rajalt kõrvale astuda ja andis oma Taani käsitluse esimeses köites ka lühikese ülevaate Taani ajast Eestis. Ta tõestas nende baltisaksa-ajaloolaste ekslikkust, kes väitsid, et Eestimaa hertsogkonna ajaloolises arengus pole killukestki Taani mõju. Skyum-Nielseni ootamatu surma tõttu 1982. aasta oktoobris jäi tema töö Taani aja uurimisel Eestis kahjuks lühikeseks, kuigi osa tema uurimusi avaldati ka pärast tema surma. Siiski oli ta külvanud seemne, mida hakkas lõikama noorem põlvkond Taani ajaloolasi, kes jätkasid 1970. ja 1980. aastatel Taani Eesti ühise ajaloo teema uurimisega. See uus põlvkond integreeris oma käsitlustesse Taani ajaloost juba mitmeid aspekte Taani rollist Eesti ajaloos.

Märkimisväärselt kasvas Taani ajaloolaste huvi Balti riikide ajaloo vastu alles pärast Külma sõja lõppu ja Eesti, Läti ja Leedu taasiseseisvumist.  Mitmed olulised muutused ajaloouurimises nii rahvusvahelisel areenil kui ka Taanis endas tugevdasid seda huvi veelgi. Eelkõige andis tooni ristisõdade uurimine, millega hakkasid tegelema kõigi Skandinaavia maade ajaloolased. Taani omad keskendusid loomulikult Taani osalusele Põhjala ristisõdades keskaegse Liivimaa aladele, mille hulka kuulus ju ka Eesti. 1990. aastateks oli ka ajalookirjutus ise muutunud rahvusvahelisemaks ja seega sagenes ka koostöö eri riikide ajaloolaste vahel. Samuti sai Taani ajaloolaste seas nüüd tavaliseks avaldada oma uurimistulemusi mitte üksnes Taani keeles vaid ka teistes keeltes. Mõttevahetus teiste maade ajaloolastega õhutas Taani teadlasi asuma tegelema teemadega, mida varem oli üksnes põgusalt puudutud. Internet, arhiiviallikate ja raamatute digiteerimine ning võimalus külastada Eesti arhiive muutsid Taani aja Eestis uurimise lihtsamaks ja ligipääsetavamaks kui kunagi varem.

Vaadates alates aastast 2000 ilmunud teaduspublikatsioone näib, et Taani aeg Põhja-Eestis on viimaks taas saamas tagasi oma õiget kohta Taani keskaja ajaloos. Siiski on tegemist veel kestva protsessiga ja meie, kes me selles valdkonnas töötame, loodame, et see areng jätkub ning panustame ka omalt poolt selles, lootes inspireerida ka teisi uurijaid.

Kõik huvilised saavad meie artiklit Taani-Eesti ühise ajaloo historiograafiast keskajal lugeda ajakirja Forschungen zur baltischen Geschichte 16. numbris, mil ilmub käesoleva aasta lõpus.