Autorid: näituste projektijuht Johanna Rannula ja koguhoidja Küllike Tint.
Liblikate ja mardikate püüdmine oli vanasti väga hinnaline, lausa elitaarne tegevus. See oli aeganõudev ja selle jaoks ei olnud tavalisel talupojal aega ega ka vahendeid. Hobi võis olla paslik mõnele aadlikule või muidu saksale. Nõukaajalgi oli raske saada selleks vajalikke spetsiaalseid klaase ja nõelu. Kuidas siis saadi putukapüüdjaks või isegi -kogujaks?
Loodusmuuseumi putukateadlased Uno Roosileht ja Aare Lindt on juba aastakümneid seda tööd teinud ja väsimusemärke neis veel ei ole. Kiek in de Köki näitusele oli tarvis koguda mitte säravaid ja sätendavaid isendeid, vaid inimese jaoks kõige tüütumaid putukaid. Mõnda on olnud lihtsam leida, teist aga üpris raske.
Vaata videost, kuidas näitusetiimi Johanna ja Küllike käisid teadlaste juures uurimas, mida see kogumine endast kujutab.
Kogutud on putukaid alatest kirbust kuni koibikuni
Voodikirpe oli teadlastel terve kollektsioon. Kirbu hüppevõime olevat nii tugev, et kui võrrelda inimesega, siis peaks inimene jaksama hüpata seitsmekordse maja kõrgusele. Üks prussakas, koduämblik, koibik, mesilane ja terve hulk toa- ja porikärbseid on samuti juba klaasi all. Koisid on kinni püütud kahte sorti: riidekoi ja kirjuleedik, kes sööb tangaineid. See viimane tegelane on pärit Laagrist, aga selliseid on leitud ka näiteks Marsi kommidest.
Üks naisterahvas oli leidnud oma vanema sugulase pealt putukaid ja tõi siis ühe määrata – LUTIKAS! Naisterahvas oli seepeale muutunud nii häbelikuks, et pärast temalt enam täpsemat lutika leidmise asupaika teada saada polnud võimalik. Dokumentidesse sai kirja, et leitud Mustamäelt.
Puukoi on toonesepp ja toonesepp on puukoi. Puukoi on rahvakeelne nimetus, kuid üsna ebaõnnestunud, kuna toonesepp ei ole kuidagipidi koi moodi. Mööblit sööb nii, et väljast ei ole arugi saada, enne, kui tool kellegi all kokku kukub.
Lisaks tavalistele inimkaaslejatele tuleb näitusele veel üks põnev liik – Euroopa koopaämblik. Meta menardi elab Kiek in de Köki kindlustustemuuseumi bastionikäikudes ja ühes Kadrioru maja keldris. Need on üle keskmise suured ämblikud, kes punuvad endale ilusaid kookoneid. Käikudes on nad ajapikku kolinud nende tagumisse ossa. Ju siis neile külastajate tähelepanu eriti ei sobi. Loodusmuuseumi putukateadlastel on nüüd seegi liik “purgis”. Vaata siit.
Toakilgi annetab Tallinna Loomaaed
Kilgid on väljasurev liik, nad on põhimõtteliselt ära kadumas. Pole enam ahjudega maju, kus nad elada saaksid. 30 aastat tagasi sai Aare Lindt aru, et kodus maali taga on kilk, kes tegi mitu kuud seal häält (kuula kilgi sirinat 1984. aasta Fred Jüssi saatest siit, alates 8:08). Kui ta seda maali liigutas, kadus kilk ära. Õnneks on Loomaaial kilke küllaga ja nad olid nõus meile paar isendit loovutama.
ÜLESKUTSE: Kust leida täisid?
Inimesed pole vabad olnud ka täidest, kelle lemmikelupaigaks on pea, kus saab juuste vahel mugavalt ringi siblada. Tuleb meeles pidada, et täid asuvad inimeste peades, kuid kaelast allpool on tegemist hoopis satikatega.
Kallid muuseumisõbrad, see üleskutse on teile!
Kui sa leiad täi, pane putukas purki ja purk sügavkülmikusse. Mõne aja pärast on putukas niiöelda konserveeritud ja edasiseks hoiustamiseks valmis. Purk koos täiga too muuseumisse või saada postiga (aadress on Komandandi tee 2). Samuti võid võtta ühendust näituse projektijuhiga (johanna.rannula@linnamuuseum.ee, 58 552 287) ja anda teada, kust võib täi-purgi kätte saada.
Ootame kogutud täisid kuni 20.11.2020. Iga täi-annetaja saab Kiek in de Köki tornidepileti ja pääsu näitustele!
26. novembril avatakse Kiek in de Köki kindlustustemuuseumis näitus “Linnaloom. Lehm, lutikas ja lohe Tallinna ajaloos”.
Näituseruumis kulgeb keskaegne linnatänav, kus näeb koduloomade elukäiku seasulust peolauani. Torni keldrikorrusel avatakse aga metsikute ja taltsutamata loomade maailm. Vaata täpsemalt siit!
Näituse publikuprogramm tuleb samuti värviline. Putukahuvilisel tuleb silmad lahti hoida, sest plaanis on korraldada ka putukarestoran.
Jälgige muuseumi veebilehte!
