Carlsbergi stipendiaadid 10. J’accuse – tapmisest, rüüstamisest ja teistest hirmsatest kuritegudest. Järg Johann von Wesenbergi loole

Mihkel Mäesalu ja Stefan Pajung

Saksa ordu Liivimaa haru meister Gerhard von Jork (1309–1322) kirjutas Tallinna raele Taani valdustes elunevatest röövlitest, kes rüüstavad Tartu piiskopkonna ja Vene aladel. Ordumeister palus Tallinnal saata saadikud Härgmäel (läti k. Ērģeme) toimuvale maapäevale, arutlemaks, kuidas need röövlid hävitada ja maalt pagendada. Gerhard dateeris oma kirja kahjuks vaid kuupäeva – 3. veebruariga – ja jättis aastaarvu kirja panemata, kuid ordumeistri pitser järgi otsustades pärineb kiri ajavahemikust 1317–1322.

Esialgu ei pidanud me seda Gerhardi kirja enamaks kui teateks keskaegses “krimikroonikas”. Septembris tekkis meil mõte, et Gerhardi kirjas kirjeldatu võib olla seotud Johann von Wesenbergi looga. Me kirjutasime sellest Taani Eestimaa valdustest pärit vaimulikust mõne kuu eest blogipostituse. Siis uskusime, et ta püüdis küll saada Tartu toompraostiks, kuid ebaõnnestus ja leidis endale hea koha hoopis Taanis.

Nüüd ilmnes, et see lugu oli palju huvitavam. Tartu piiskopid Nikolaus (1311–1323) ja Engelbert (1324–1341) süüdistasid Johann von Wesenbergi tapmises, rüüstamises ja arvututes muudes kuritegudes. Me teame, et Johannil oli konflikt piiskop Nikolausega, kes keeldus aktsepteerimast Johanni paavstlikku kohaoodet. Võib-olla on Johann von Wesenbergile tehtud etteheidete ning Gerhard von Jorki mainitud röövlite vahel mingi seos? Kas ei ole mõeldav, et Johann võis pidada Tartu piiskopi vastu erasõda ehk vaenust, sest too oli keeldunud tema paavstliku kohaoodet tunnustamast? Johann võis ju veenda oma sugulasi ja sõpru Taani Eestimaa vasallide ja sõdalaste seas ründama Tartu piiskopkonda.

Tartu toomkiriku varemed
Foto: Ivar Leidus
Allikas: Wikimedia commons

Esialgu arvasime, et Tartu piiskop Nikolaus läks Taani kuninga juurde seepärast, et arutleda võimaluse üle vahetada Schleswigi piiskopiga ametikohti, või lootuses leida kuningas liitlane, kes kaitseks Tartu piiskopkonda juhul, kui puhkevad taas piiritülid Pihkvaga.

Johann von Wesenbergi puudutava uue teabe valguses kaldusime aina enam arvama, et piiskop Nikolaus reisis 1319. aastal Taani kuninga palge ette selleks, et kaevata kuninga Eestimaa vasallide ja alamate rünnakute peale ning nõuda, et kuningas sekkuks.

Kuningas Erik VI Menved suri 1319. aasta novembris ega jõudnud kahjuks piiskopiga selles asjas kokkuleppele. Niisiis jäi Nikolaus uue kuninga – Christoffer II (1320–1332) valimise ajaks Taani. Me ei tea Tartu piiskopkonda puudutava tüliasja lahendamise üksikasju, aga igal juhul sai Johann von Wesenberg 1321. aastal Aarhusi toomhärraks. Kusjuures ta valiti spetsiaalselt äsja asutatud uue toomhärra koha peale. Aarhusis ülistati teda suurepärase õpetlase ja elukogenud mehena. Kas viimast võib pidada eufemismiks, mis viitab tema varasemale elule ja Eestimaal kordasaadetule?

Aga Johann von Wesenberg ei olnud valmis nii kergelt oma Tartu kohaootusest loobuma. Paavst nimetas ta 22. oktoobril 1324 Tartu toompraostiks. Ilmselt oli Johann paavstile teada andnud, et senine toompraost Engelbert von Dolen oli valitud uueks Tartu piiskopiks ja seega oli toompraosti amet vabanenud. Tartu kõrgvaimulike seas tekitas see paavstlik ametissenimetamine üksnes rahulolematust. Piiskop vaidlustas selle otsuse paavstlikus kohtus, süüdistades Johanni hulgas kuritegudes ning väites, et Tartu toomhärrad on vastu Johann von Wesenbergi saamisele toompraostiks, mistõttu põhjustaks sellise isiku ametisse saamine piiskopkonnas palju muret ja tüli.

Kohtuasja paavsti kuurias võitsid Tartu piiskop ja toomhärrad. 1328. aasta detsembril andis paavst piiskop Engelbertile voli nimetada ise Tartu toomkapiitlile uus praost. Johann von Wesenberg pidi rahulduma Aarhusi toomhärraks olemisega, kuid sai mõne aja pärast siiski ka Saare-Lääne toomskolastikuks.