Autor: Toomas Abiline, Tallinna Linnamuuseumi vanemkuraator.
Rahvusvaheliselt tuntud spiritist, kuulus „Peterburi ennustaja“, esimene vene naisulmekirjanik Vera Ivanovna Krõžanovskaja-Rochester (1861–1924) oli oma elu lõpuperioodil seotud Eesti ja Tallinnaga. Tuntud persooni viibimine Eestis avaldas paratamatult mõju ka siinsete okultistide ja spiritistide tegevusele. Tallinnas 1928. aastal asutatud Psüühiliste Uurimiste Seltsi juurde loodi 25. jaanuaril 1934 Krõžanovskaja-Rochesteri nimeline sektsioon, mille eesmärgiks oli kirjaniku tekstide kogumine ja uurimine.
Vera Krõžanovskaja sündis 14. juulil 1861 Varssavis suurtükiväe kindralmajor Ivan Antonovitš Krõžanovski perekonnas, põlise aadlisuguvõsa liikmena. Nõrga tervisega tütarlaps oli lapsena sunnitud tihti koduseinte vahel viibima, omandas varakult lugemisoskuse ja hakkas innukalt raamatuid lugema. Erilist huvi äratasid temas jutustused kaugest minevikust ning esoteeriline kirjavara. 1871. aastal, kui Vera oli kümneaastane, tabas perekonda ränk löök: pere vaesumise tagajärjel sooritas isa enesetapu. Vera suunati Peterburi Aadlineidude kasvatusseltsi hoole alla ja ta võeti kaasavaratuna vastu Sankt-Peterburi Katariina instituuti, asutuse täielikule ülalpidamisele. Peagi avastati neiul tuberkuloos ning 1877. aastal lahkus ta instituudist, jätkates õpingud kodus.
Vera ei kasvanud siiski erakuna, ta külastas pealinna balle, oli rõõmsameelne, hästi kasvatatud ja teravmeelne. Oma huvide tõttu hakkas ta külastama spiritistlikke ning okultistlikke ringe, mida toonases pealinnas leidus rohkesti. Vera suutis kokkutulnuid üllatada oma põhjalike teadmistega ajaloost ja endisaegsetest maagilistest rituaalidest. Juba tol ajal oli ta võimeline tsiteerima okultismi ja spiritismi suurkujude Gérard Encausse alias Papuse ja Allan Kardeci traktaate ning tundis Jelena Blavatskaja toona veel vähetuntud teosoofilisi teoseid. Vera Krõžanovskajal olevat ilmnenud selgeltnägemis- ja meediumivõimed. Kaasaegsete mälestuste kohaselt ennustanud ta troonipärija Nikolai Aleksandrovitšile teda ees ootavat traagilist saatust.
Kord olevat ühel spiritistlikul seansil tütarlapsele ilmunud vaim, kes väitis end olevat inglane Rochester. Vaimu sõnul kingitakse Verale võime näha tulevikku ning ta hakkab jutustama inimestele imepäraseid lugusid. Verale avanes ka nägemus, et teda ootab õnn Jekaterina kanali äärde püstitatud Lunastaja kiriku lähedal. Külastused Lunastaja kirikusse viisidki Vera kokku inimesega, kellest sai tema abikaasa. Tegemist oli tsaari õukonna kantselei kammerhärra Sergei Valerjanovitš Semjonoviga, keda sidusid Veraga sarnased huvid. Semjonov oli seltskonnas tuntud spiritist ja juhatas Peterburi Psüühiliste Uurimiste Seltsi. Peatselt sündis perre tütar Tamara. Kammerhärra kodus jätkusid Psüühiliste Uurimiste Seltsi kooskäimised, kus nüüd oli tähelepanu keskpunktiks veetlev ja võimekas majaperenaine. Meenutatakse lummavat atmosfääri – tasane muusika, vestlused küünlavalgel, jutustused ja ennustused, mis tähendati hoolikalt ja täpselt üles Vera Ivanovna sekretäri käega. Vera jätkas oma võimete arendamist, tegeldes esemete kaudu ennustamisega, katsetas magnetismi ja hüpnoosiga.
1880. aastal siirdus Vera koos tütrega tervise parandamise eesmärgil Pariisi. Nüüd võttis ta osa Pariisi okultistlike ringide tegevusest, proovis tegutseda meediumina. Eemal sõpradest ja lähedastest hakkas Vera oma aega sisustama kirjutamisega. Vaatamata nõrgale tervisele valmis üks prantsuskeelne tekst teise järel. Ta luges katkendeid oma romaanidest ette spiritistlikes ringides ja kuuldus tema fantastilistest juttudest hakkas Pariisis kiiresti levima. Tegemist olevat olnud psühhograafiaga ehk automaatkirjutamisega, kus inimene vahendab talle vaimu poolt edastatud teksti. Vera sõnutsi pidas temaga ühendust eelpool mainitud krahv Rochester, inglise poeedi John Wilmoti (1647–1680) astraalne vaim, kes saatis talle tema teosed. Väidetavalt olevat pärast selle vaimse kontakti tekkimist Vera paranenud kroonilisest tuberkuloosist ilma meditsiinilise sekkumiseta.
V. V. Skrjabin on kirjeldanud, kuidas sündisid Vera romaanid: ”Tihti jäi ta vestluse ajal lihtsalt vait, muutus pisut kahvatumaks, vedades käega üle näo, hakkas kordama ühte ja sedasama fraasi: “Kiiresti paber ja pliiats!” Tavaliselt istus Vera Ivanovna sel ajal väikese laua taga tugitoolis, kus peaaegu alati lebasid pliiats ja paberid. Ta heitis pea kergelt selja taha ning poolsuletud silmad olid suunatud ühte punkti. Ootamatult alustas ta kirjutamist, heitmata pilku paberile. See oli tõeline automaatkirjutamine, transiseisund kestis 20–30 minutit, pärast seda langes Vera Ivanovna tihti meelemärkuseta olekusse. Iga kord lõppes üleskirjutatud edastus allkirjaga “Rochester““.
Vera Krõžanovskaja esimese raamatuna ilmus 1886. aastal Pariisis ajalooline romaan „Tiberiuse elu episood“. Vera pani kõik oma romaanid kirja prantsuse keeles, tõlked vene keelde tegid teised, tekstid redigeeris autor ise või lasi seda teha lähedastel sõpradel. Juba Pariisis alustas ta ajalooliste romaanide kirjutamist: sündisid „Vaarao Mernephtah“ (1888), „Herculanum“ (1888), „Juudi kättemaks“ (1890), „Võidu märk“ (1893), „Kuninganna Hatasou“ (1894), „Püha Bartholomeuse öö“ (1896), „Vana-Egiptuse raudne kantsler“ (1899), „Benediktiinide klooster“ (1902). Raamatud olid põnevate süžeedega, müstiliste saladuste ja imedega ning käsitlesid põnevate ajalooliste isikute elulugusid. Kuigi romaanide sündmustik hõlmab erinevaid ajalooperioode – nii keskaega, Rooma impeeriumit, Vana-Egiptust jm – suutis autor täpselt edasi anda ajastu vaimu ning üllatas igapäevaelu kirjelduste detailirohkusega.
Kriitikud olid sunnitud tunnistama, et Krõžanovskaja oli sageli suurem asjatundja kui nii mõnigi ajaloolane. Prantsuse Teaduste Akadeemia autasustas Vera Krõžanovskajat romaani „Vana-Egiptuse raudne kantsler“ eest tiitliga Officier d’Académie ning samaväärselt hindas teda ka Venemaa Teaduste Akadeemia romaani eest „Tšehhi valgustajad“ (1903). Lisaks ajaloolistele romaanidele kirjutas Vera ka tänapäevases mõistes ulmelisi ja teaduslik-fantastilisi romaane, olles selles žanris esimene Venemaal.
Vera fantaasiaromaanide läbivaks teemaks oli võitlus hea ja kurja vahel, inimese ja kosmose varjatud jõudude vastastikune sõltuvus, müstilised saladused. Teaduslik-fantastiliste kirjutiste sarja nimetas ta ise „müstilis-kosmoloogiliseks tsükliks“. Tuntumad teosed selles olid „Nõiutud loss“ (1898), „Urn“ (1900) ja „Kaks sfinksi“ (1900). Tähelepanuväärseim nendest oli pentaloogia „Maagid“, mis hõlmas teoseid „Elueliksiir“ (1901), „Maagid“ (1902), „Jumala viha“ (1909), „Planeedi surm“ (1911) ja „Seaduseandjad“ (1916). 30 aasta kestel kirjutas Vera Krõžanovskaja enam kui 80 romaani ja novelli ning tema okultseid romaane on populaarsuselt võrreldud Jelena Blavatskaja tekstidega.
Bolševike revolutsiooni puhkemine Venemaal tõi kaasa vapustused ka kirjaniku elus. Sergei Semjonov vahistati ning hukati 1918. aastal Krestõ vanglas, Vera teosed sattusid põlu alla. Vallandunud terror, vaesus ja nälg sundisid kirjanikku kodumaalt lahkuma. Vera Krõžanovskaja saabus koos tütrega 1920. aasta mais Eestisse, vaese ja lootusetuna. Saanud tööd Narva lauavabrikus Forest, ei võimaldanud raske füüsiline töö enam kirjutamisele pühenduda. Raske töö ruineeris nii tema vaimse kui ka füüsilise tervise, uuesti lõi välja tuberkuloos. Ka ümberasumine Tallinna 1921. aasta veebruaris ei toonud pööret paremuse poole. Katsed mõnd raamatut välja anda jooksid liiva. Kaasaegsete mälestuste kohaselt ta küll töötas pidevalt, püüdes mälu järgi taastada kaduma läinud romaane, kuid puudus raha tekstide välja andmiseks. Käsikirju olevat Koplis elavate vene pagulaste hulgas levitatud käest kätte, kuid emal ja tütrel oli piinlik selle eest tasu võtta. Väikese sissetuleku tagasid kirjandusõhtud, näiteks korraldas ta okultismile pühendatud õhtu 5. aprillil 1921 Tallinnas Börsihoone saalis täismaja ees. Eestis avaldas ta siinsetes venekeelsetes ajalehtedes kokku 16 artiklit ja jutustust. Ka spiritistlikud seansidei toonud suurt sisse, vahel ladus ta õhtuti soovijatele kaarte. Krõžanovskajat abistas vähesel määral Tiisikuse Vastu Võitlemise Selts, eraldades 2000 marka, et vaene naine saaks osta süüa ja küttepuid. Rohtusid sai Vera tasuta, linna kulul. Kuu aega enne surma ilmus Tallinna venekeelses ajalehes Poslednije Izvestija üleskutse koguda raha viletsuses vaevleva haige kirjaniku heaks. P. Puski kirjutatud nekroloog samas ajalehes aasta eelviimasel päeval andis teada, et Vera Krõžanovskaja suri 29. detsembril 1924. Vsevolod Nõmtak kirjutas oma mälestustes, et kunagi nii kuulus kirjanik lahkus elust „väikeses, viletsas toakeses vanas raudvoodis. Tema elu viimasel minutil olid kohal vaid kaks inimest: tütar Tamara ja üks ustav perekonnasõber“. Linnavalitsus tuli ka nüüd appi, tasudes matusekulud ja eraldades hauaplatsi. Vera Krõžanovskaja on maetud Tallinna Aleksander Nevski kalmistule. Tütar Tamara asus elama Berliini, kuid suri 1932. aastal tuberkuloosi nagu emagi.
Pentaloogia „Maagid“
Enim tähelepanu on pälvinud Vera Krõžnovskaja romaanisari „Maagid“, mida võiks liigitada fantaasiaromaanide alla. Pentaloogia hõlmab teoseid «Elueliksiir» (1901), «Maagid» (1902), «Jumala viha» (1909), «Planeedi surm» (1911) ja «Seaduseandjad» (1916).
„Maagide“ peategelaseks on 19. saj. lõpul Londoni äärelinnas virelev kohaliku vaimuhaigla arst Ralph Morgan, õilsameelne noormees, kes on rasketele oludele alla vandumas. Ootamatult saabub salapärane külaline, kes pakub Morganile ei rohkem ega vähem kui surematuks tegevat eliksiiri ja piiritut rikkust, vastutasuks tuli arstil pühenduda inimkonna teenimisele. Morgan võtab pakkumise vastu ning temast saab varjatult Maal tegutseva surematute vennaskonna liige, prints Supramati. Krõžanovskaja viib lugeja uskumatult fantaasiaküllasesse maailma, kus on äratuntav teosoofia rajaja Jelena Blavatskaja raamatute mõju. Prints Supramati käib kõigepealt läbi maagide kooli, mis meenutab Harry Potteri raamatutest tuntud võlurite kooli täiskasvanute versiooni. Kui baasoskused omandatud, saadetakse ta tarkade mentorite poolt maailma parandama. Sündmustik on erakordselt kirev ja mitmekihiline, Supramati seikleb 19. sajandi lõpu Pariisi ja Veneetsia kõrgseltskonnas, äratab ellu surnud kaunitare, viibib Himaalaja mägedes salapärastes eraklates, kus pühendunud adeptid universumi saladusi uurivad, õpib Šoti mägismaal keskaegses lossis salatarkusi, rändab Egiptuse püramiidide all asuvas igivanas koobaslinnas, kus hoitakse alal iidseid teadmisi. Sündmustikus osaleb ka lääne mütoloogiast tuntud tegelasi nagu igavene juut Ahasveerus, Supramati lähedaseks sõbraks läbi sajandite saab kummituslaeva „Lendav Hollandlane“ kapten, endine piraadipealik Dahir, paljude surematute elutee on alguse saanud juba Kristuse-eelsetel sajanditel. Surematud moodustavad salajasi vennaskondi, Supramatist saab Püha Graali maagidest rüütlite vennaskonna liige.
Päris põnevaks läheb lugemine siis, kui surematute tegevus kandub tulevikku. 2284. aastaks on geopoliitiline olukord Maal arusaadavalt muutund, nagu ka kliima ja inimeste elukorralduski. Krõžanovskaja rohkem kui sajandi eest kirja pandud visioonid mõjuvad üsna ehmatavalt ja hoiatavalt:
London ja Pariis on inimkonna mõõdutundetust raiskamisest ja moraalsest allakäigust tingituna juba looduskatastroofides hävinud, Euroopat ja Ameerikat on räsinud sõjad, vahepeal võimutsenud „kollane rass“ on Euroopast siiski tagasi löödud. Prantsusmaal ja Hispaanias valitsevad satanistid, Saksamaa eksisteerib ateistliku riigina, üheks maailma juhtivaks riigiks on suur slaavlaste impeerium (nendega on liitunud ungarlased) pealinnaga Konstantinoopolis ehk Tsargradis, mis on küll veel õigeusklik, kuid allakäiguteel (sealgi võtavad võimust satanistid), moslemid on loonud ühtse riigi ja konkureerivad hiinlastega.
Kogu loodus ägab inimeste kuritarvituste tõttu, tasakaal on rikutud, kliima on ettearvamatu ja kõikuv, paljud piirkonnad muutunud viljatuks kõrbeks. Liha saavad oma toidulaual lubada ainult kõige rikkamad, kariloomad on teadmata põhjusel välja suremas, kadunud on vaalad, hülged, elevandid, piisonid, põdrad, paljusid linnu- ja loomaliike suudetakse elus hoida vaid kunstlikes tingimustes. Toit valmib hiiglaslikes kasvuhoonetes, juur- ja puuviljad on aretatud ebaloomulikult suurteks, kuid on vähetoitvad. Vabadus ja võrdsus on kuulutatud ülimateks printsiipideks ning moraali vallas võidutseb kõikelubatavus. Inimesed on isekad ja lõbuhimulised, samas füüsiliselt nõrgad, närvilised ja haiglased. Haridus on pealiskaudne, mood siivutu, kultuur šokeeriv, teatrilavadel püütakse publiku tähelepanu verise vägivalla ja perverssustega. Kristlik peremudel on kadunud, abiellumisel sõlmitakse partneriga tähtajaline leping, mida saab vajadusel pikendada või katkestada. Saab võtta abielupuhkust ning luua seaduslikke kõrvalsuhteid. Naised on moodustanud omapäraseid amatsoonide kogukondi, kuhu mehed ei ole oodatud. Teadus on küll arenenud, kuid ei suuda inimesi teha õnnelikus. Religioon on kuulutatud igandiks, patriotism ja perekond on põlu all. Eksisteerivad küll riigid, kuid nende elanikkond on rassiliselt ja etniliselt segunenud ning räägib primitiivset ühiskeelt, mis on kombineeritud erinevatest maailma keeltest.
Surematute vennaskonnale on selge, et planeeti ootab paratamatu hukk ning nende missiooniks on päästa veel viimased katakombidesse tõmbunud kristlased ning vanadele väärtustele ustavad Maa elanikud. Valmistatakse ette kosmosesõidukid, võetakse kaasa kultuuripärandi hinnalisemad pärlid ning asutakse ümber uuele planeedile, kus kohalik elanikkond viibib veel tsivilisatsioonieelses staadiumis. Maalt saabunutest saavad nende uuel koduplaneedil „jumalad“, kes panevad aluse uuele religioonile ja kehtestavad seadused.
Maa küll hukkub, kuid elu ringäik jätkub oma vääramatute seaduste kohaselt uutes vormides. Krõžanovskaja meelelaad ei ole pessimistlik, pigem on ta religioonides sisalduva universaalse sõnumi kuulutaja: „Looja seatud moraali- ja loodusseadused on vääramatud, kuid kes kahetseb ja parandab meelt, saab päästetud!“ Tema raamatud on väga omapärane segu okultismist, teosoofiast, mütoloogiast ja hardast kristlusest. Seal on seiklus- ja armastusromaanide elemente segatuna teadusliku ja ajaloolise fantastikaga.
Kasutatud:
Abiline, Toomas. 2021. Spiritism ja selle harrastajad Eestis 1918 – 1940. Mitut usku Eesti V. Esoteerika. Toimetaja Lea Altnurme. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus
Аурика Меймре. Русские литераторы-эмигранты в Эстонии 1918-1940. Таллиннский педагогический университет. Диссертации по гуманитарным наукам. Таллинн: TPÜ Kirjastus, 2001.
Vera Krõžanovskaja-Rochester. Romaanid „Elueliksiir“, „Maagid“, „Jumala viha“, „Planeedi surm“
