Autor: Auli Tohv
Siit algab muuseumi lugudes uus rubriik, kus sõna saab kolleeg ja ilusa eesti keele väärtustaja, Tallinna linnaelumuuseumi külastusjuht Auli Rõõmus Tohv.
Selleks, et mõnest muuseumist võiks kujuneda lemmik, tuleb seda tundma õppida. Vaimustus muuseumist võib sündida hetkega, vahel võtab lemmikuks kujunemine veidi rohkem aega. Muuseumis ametis olevatel inimestel tekivad eksponaatidega kokku puutudes oma sümpaatiad ja süüvimisest mõnda teemasse võib kujuneda materjal, mida teistegagi jagada. Hea kolleeg Auli võtab oma rubriigis iga kuu vaatluse alla mõne museaali. Nii võib ehk tekkida võimalus, et tema huvi keskaegse linnaelu ja Tallinna ajaloo vastu kandub üle teistelegi. Kas teil on juba oma lemmikmuuseum?
Räägin muuseumist nii, nagu olen ise selle enda jaoks avastanud.
Minu nimi on Auli ja ma ei ole ajaloolane. Räägin muuseumist nii, nagu olen ise selle enda jaoks avastanud. Nii, nagu ta on mulle võõrast armsaks saanud. Viimati tuli üks külastaja tänama, et meie muuseum ei räägi vaid sõdadest ja tähtsatest kuningatest, vaid ka linnakodanikest. See ilmselt oligi see, mis mind ajaloo juurest varem eemale hirmutas – selles ei olnud ELU. Vähemalt minu mõistes. Meie kaupmehemaja nimi on tänu ühe hea kolleegi, Miiamilla lastemuuseumi juhataja Jane ettepanekule nüüd linnaELUmuuseum. Ja seda siin tõesti on – elu. Vahel kostub mõne töökaaslase ülemeelikuid rõkatusi dieles, aga see ju tähendabki, et siin kaupmehemajas elasid inimesed ja elavad praegu ka. Laste kilked mõjuvad alati hästi loomulikult – kasvõi hansakaupmees Hans Vianti ajal jooksis neid siin ringi mitmekaupa. Kutsun teid muuseumi! Siin leidub, mida vaadata.
Esimene lugu. Draakon uksel
Kärsitu välismaine mees veab oma kohvri rataste kolinal kaupmehemaja trepist üles, et meil pidavat siin draakon ukse peal olema… Kas loeb ta draakoniteks portaalile raiutud lõvisid, keda on ka rottideks peetud? Ei, mees viib mu maja tutvustava välisseina klaastahvli juurde, mis juhatab: “… naisfiguur ja draakon chinoiserie-stiilis toauksel” teiste vaatamisväärsuste hulgas.
Ma pole sel Louis XIV korraldatud 1700. aasta uusaastapeost alguse saanud suurmoe stiilis uksel iialgi draakonit märganud. Ometi on see uks, mis viib kaupmehemaja dornsest kõrvalasuvasse koguhoidjate tööruumi, igaühel silme ees. Aga seal ta on! Meenutab küll pigem Muumitrolliraamatu väikest vihast lohet…
Teised meie maja draakonid, raekoja veesülitid, sirutavad oma kaelu teisel korrusel.
Siin avastad alati midagi!
PS. Kui ükskord loen üle üht me maja käsitlevat teksti, siis märkan, et meile tuttavat draakonit käsitletakse seal kui lendavat kurge… Mine võta kinni! Ilmselt võib siit (aja)kaugusest üks pterosaurus ehk tiibsisalik paistagi suure linnuna taeva all.
