Autorid: Pia Ehasalu, Tallinna Linnamuuseumi teadusdirektor;
Hannes Vinnal, Tartu Ülikool / Eesti Kunstiakadeemia muinsuskaitse ja konserveerimise osakonna kunstikultuuri teaduskonna külalisdotsent

Tallinna Mustpeade vennaskonna valitsejaporteede kogu on üks Tallinna haruldasemaid ja uhkemaid maalikogusid, mis on hoiul Tallinna Linnamuuseumis.

2024. aasta kevadel plaanib muuseum avada vennaskonna ajalugu tutvustava näituse. Sellega seoses tekkis vajadus konserveerida mitmed portreekogu maalid. Juba varasemalt on korrastatud Rootsi kuninga Erik XIV portree, hetkel käib töö Saksa keisri Ferdinand III (TLM 4702) ning Brandenburgi kuurvürsti Friedrich Wilhelmi (TLM 8516) portreede konserveerimisega.

Mustpeade vennaskonna portreekogu on alguse saanud 17. sajandi 30.–40. aastatel vennaskonna liikmete annetustena. Juba 17. sajandi 60. aastateks võis vennaskonna kogus olla lausa 25 portreed, 17. sajandist on tänaseni säilinud 18 portreemaali. Leidub nii Euroopa kui ka kaugemate maade valitsejaid, näiteks Rootsi valitsejad Johann III, Gustav Vasa, Karl IX, Gustav II Adolfi, aga ka vene tsaar Mihhail Fjodorovitš Romanovi ning Türgi sultan Osman II portreed. 17. sajandi valitsejaportreed teeb väärtuslikuks oletus, et need on maalitud kohalike meistrite poolt. Loomulikult pole portreede loomisel kasutatud kõrgeid võimukandjaid endid, vaid neist loodud varasemaid koopiamaale ning graafilisi eeskujusid. Portreemaalid olid esil vennaskonna nn vendadesaalis, neid esitleti uhkusega linna saabunud kõrgetele külalistele ja teistele rändajatele, kes mitmete delegatsioonide koosseisus linna väisasid. Portreekogu oli kahtlemata nii linna kui ka vennaskonna prestiiži näitajaks, omamoodi Tallinna varaseks kunstimuuseumiks.

Saksa keisri Ferdinand III portree valmistanud meister pole teada, valminud on see aga tõenäoliselt ajavahemikus 1639–1641. Portree kannab annetajate vappe ja initsiaale. Arhiiviallikate järgi on 1639. aastal vennaskonna liikmeteks astunud Hinrich Schlüter ning Claus Bosfeld Frese annetanud vennaskonnale keiser Ferdinandi portree. Võib oletada, et tegu oli just selle Ferdinand III portreega, samas ei haaku annetajate nimed initsiaalidega maalil.

Suure tõenäosusega on maalijal eeskujuks olnud gravüür; sellist portreetüüpi kujutav gravüür pärineb Lucas Kilianilt ning see loodi 1636. aastal.

Brandenburgi kuurvürst Friedrich Wilhelmi portree kannab pealdisi Friederic Wilhelm. Dei gratia Marchio et elector Brandenburgicus, all paremal annetajate nimed Berend Rahling – Ernst Londicer. Anno 1683 ja nende vapid. 

Suure tõenäosusega pole selle portree annetus seostatav mitte vennaskonna liikmeks astumise, vaid ehk mõne muu positsiooni saamisega vennaskonnas.

Berend Rahling oli vennaskonda astunud juba 1664. aastal, maalikunstnik Ernst Wilhelm Londicer, maali tõenäoline autor, aga juba 1670. aastal. Portretist, vabameister Ernst Wilhelm Londicer oli 17. sajandi lõpu Tallinna üks tuntumaid maalijaid, kelle töödest teame peamiselt arhiiviallikate kaudu – tema maalis Tallinna Toomkiriku altarimaalid ning Mustpeade vennaskonna hoone plafoonmaalid (pole säilinud). Seega on kuurvürsti portree üks väheseid maale, mida Londiceri nimega siduda saab. Kahjuks on portree varasematel perioodidel tugevasti restaureeritud ning üle maalitud ning meisterlikust käekirjast me siin tunnistust ei leia.  Ka selle esindusportree loomisel kasutas portretist graafilist eeskuju – Johann Gottfried Bartschi 1666. aastal loodud vasegravüüri, teostatud Pieter Nasoni originaalmaali alusel. 

Maalide konserveerimine annab suurepärase võimaluse maalide ülesehituse ning kasutatud materjalide täpsemaks uurimiseks. Mustpeade portreekogu maalide näitel pakub see töö omakorda väärtuslikku teavet siinsete maalikunstnike käsutuses olnud maalimisvahendite ning tehnikate kohta. 

Mõlemat maali uuriti koostöös Maksu- ja Tolliametiga portatiivse röntgenfluorestsents-aparaadiga (XRF). See meetod võimaldab määrata keemiliste elementide koosluse valitud punktides. Tulemuste najal on võimalik teha järeldusi kasutatud ajalooliste pigmentide kohta.

Mustpeade kahe maali elementkoostis on üldjoontes sarnane ja materjalikasutus vastab tolle ajastu üldistele tavadele. Kasutatud on ajastule tüüpilisi pigmente – kinaver (Hg), plii-tina-kollane (Sn), umbra (Mn), vasepõhised rohelised pigmendid (Cu), mitmesugused ookrid (Fr) jne.

Kõige huvitavamaks osutus antud maalidel siniste toonide kasutus. Brandenburgi kuurvürsti raudrüül on kasutatud smalti ehk koobaltklaasi jahvatamisel saadud pigmenti. Sellele viitas koobalti (Co) sisaldus värvikihis. Smalt oli 17. sajandil kõige levinum ning samuti üks odavamatest sinistest pigmentidest.

Sinist värvi leidub veel mõlemal maalil sarnastes kohtades – nimelt maalide allservas olevatel vappidel. Seal ei tuvastatud ühtegi sinistele anorgaanilistele pigmentidele iseloomulikku elementi (Co, Cu) ning varasemale kogemusele tuginedes võib oletada siin indigo kasutust.

• 

• 

Koloniaalset päritolu indigo, mis veel 17. sajandi alguses oli suhteliselt kallihinnaline värvaine, muutus 17. sajandi jooksul tänu kaubanduse arengule laialdaselt kättesaadavaks. Just 17. sajandil tehti palju katsetusi selle taimse värvaine rakendamiseks maalikunstis. Need ei olnud siiski kuigi edukad ning 18. sajandil tõrjus uus sünteetiline pigment – nn Preisi sinine (avastatud 1704. aasta paiku Berliinis) – nii indigo kui ka smaldi maalikunstis ja dekoratiivmaalingutes kõrvale.

Varauusajal tegelesid kunstitarvete, sealhulgas värvidega kauplemisega peamiselt apteegid. Eestis on tänuväärne infoallikas ajalooliste kunstimaterjalide kohta Tallinna apteegimäärus aastast 1695, mis loetleb meditsiinitarvete kõrval üllatavalt suure hulga värvaineid ja pigmente. Indigot esineb seal kahte sorti – nn Tripoli ja Guatemala indigo. Nendes nimetustes peegelduvad selle värvaine ajaloolised päritolupiirkonnad. 17. sajandi kunstikäsiraamatud pidasid turul suhteliselt uut Kesk-Ameerika päritolu Guatemala indigot paremate värviomaduste tõttu kvaliteetsemaks kui traditsioonilist Tripoli indigot. Kaubanduslikud allikad näitavad, et Tallinna indigo import kasvas hüppeliselt just alates 17. sajandi keskpaigast.

Huvitav on mustpeade maalide puhul kahe erineva sinise, smaldi ja indigo, kooskasutus. See vastab hästi tolle ajastu kunstikäsiraamatutele, kus smalt on sageli ette nähtud suuremate ühtlaste pindade katmiseks, indigot aga on peetud sobilikuks just peene detaili maalimiseks.

Lõpliku tulemuse annavad proovitüki laboriuuringud Tartu Ülikooli keemia instituudis. Sealse aparatuuriga on võimalik määrata ka palju keerukama koostisega orgaanilisi värvaineid nagu seda on indigo.