Autorid: ajaloolased Tõnu Pedaru ja Toomas Abiline, Kiek in de Köki kindlustustemuuseum

9. mail tähistati meil Euroopa päeva ja Venemaal Suure Isamaasõja võidupäeva, kuid 9. mail 2020 oli tallinlastel põhjust tähistada ka üht haruldast juubelit: sel päeval möödus 850 aastat linna rajaja – Taani kuningas Valdemar II sünnist.

1170. aastal sündinud kuningas Valdemari I Suure poeg Valdemar elas oma aja kohta pika elu – ta suri 1241. aasta 28. märtsil 71. eluaastal. Kuningana valitses ta kokku 39 aastat. Valdemar IIst on kutsutud Võitjaks (Seijr taani keeles) ning uhke tiitli olevat talle andnud just võit Lyndanise linnuse all 1219. aastal. Valdemar II ning taanlaste rahvuslipu Dannebrogi auks tähistatakse Taanis 15. juunit, Lyndanise lahingu päeva Valdemari päevana. Lyndanise lahingu tähtsust taanlaste ajaloomälus peegeldab fakt, et Taani parlamendihoone, Christiansborgi lossi kuningliku vastuvõtusaali laemaal kujutab just nimelt seda lahingut.

Valdemar sündis Taani kuninga Valdemar I (1157 – 1182) ja Polotski Sofia teise pojana. Tõusnud 1188. aastal Schleswigi hertsogitroonile, vallutas ta kuninga vasallina Elbest põhja pool asuvad saksi linnad Hamburgi ja Lübecki ning Holsteini ja Mecklenburgi vürstiriigid. 1202. aastal päris ta oma vennalt, lastetult surnud Knud VI-lt Taani krooni.

Eestimaa kinnitati ristisõdade ajajärgul Taani riigile kui selle ülemvõimule alluv territoorium ja Taani kuninga ning kiriku misjonipõld. Valdemar II koos Lundi peapiiskopi Andreas Suneseniga asusidki neid ambitsioone aktiivselt ellu viima. 1206. aastal korraldati sõjakäik Saaremaale, mis oma eesmärke siiski ei täitnud. Valdemar II pöördus aasta lõpul tagasi koju, peapiiskop Sunesen siirdus Riiga, kus jutlustas ja kutsus üles jätkama halastamatut võitlust paganate vastu. Järgnes taanlaste misjonitegevuse lühike mõõnaperiood, kuid 1219. aasta suve hakul saabusid nad uuesti ning seekord selleks, et jääda.

Taanlased saabusid rävalaste Lyndanise linnuse alla erakordselt esindusliku ja arvuka väega, lisaks kuningas Valdemar II-le ja peapiiskop Andreas Sunesenile olid kaasas Schleswigi piiskop Nils, kuninglik kantsler ja Roskilde piiskop Peder Jacobsen, sakslaste poolt Eestimaa piiskopiks pühitsetud Theoderic, mitmeid ülikuid, kuninga vasalle, kelle hulgas ka Rügeni slaavlaste vürst Vizlaw. Kokku on taanlaste väe suuruseks pakutud 4000–6000 meest.

Puhkenud lahing Lyndanise linnuse all 15. juunil 1219 kujunes märgiliseks Taani ajaloos, selle lahinguga hakati hiljem seostama püha ristilipu Dannebrogi langemist taevast kui jumaliku abi ja ettehoolduse märki. Taani tähtsaim rüütliordu, Dannebrogi ordu olevat legendi järgi loodud samuti just Lyndanise lahingu päevil.

Niivõrd esindusliku ja arvuka väega saabunud taanlastel sai olla ainult üks eesmärk: rajada Eesti alale püsiv sillapea, millelt võiks lähtuda edasine misjon siinsetel aladel, ning allutada alistatud maad ning ristitud rahvas Taani krooni võimu alla. Lyndanise linnuse asmele kerkiski Castrum Danorum, Eestimaa hertsogiriigi keskus, kust lähtus edasine misjonitegevus Põhja-Eestis. Valdemar II ise lahkus peagi Eestist, jättes asehalduriks peapiiskop Suneseni.

Taanlaste positsioone Põhja-Eestis jäid ohustama saarlased, kelle vastu Valdemar II otsustavat rünnakut planeeris, kuid ootamatu saatuselöök tabas kuningat ennast: 1223. aasta 6. juunil vangistati Valdemar II ühel jahiretkel oma enese vasalli, Schwerini krahv Henriku poolt. Kuningal õnnestus vabaneda alles kahe aasta pärast hiiglasliku lunaraha, 45 000 hõbemarga eest ning tingimusel, et ta tagastab kõik oma Põhja-Saksamaal vallutatud alad.

1227. aastal tegi Valdemar II katset kaotatud alad tagasi võtta, kuid sai võitluses saksa vürstidega Bornhövedi lahingus lüüa ning jäi Saksa aladest lõplikult ilma.

Kasutades taanlaste ajutist nõrkust, alustasid pealetungi Riia piiskop koos mõõgavendade orduga ning 1227. aastaks jäi Valdemar II ilma ka oma Eestimaa valdustest. 1238. aastal sõlmitud Stensby rahuga said taanlased paavsti abiga oma valdused siinmail tagasi.

Kui Riia linna asutajaks peetakse õigustatult piiskop Albert von Buxhoevedenit, Liivimaa misjoni suurt initsiaatorit, siis Tallinna puhul kuulub see au kuningas Valdemar II-le. Esimesed siinsed mündidki lasti lüüa kuningas Valdemari käsul.

Kiek in de Köki kindlustustemuuseumi näitusel “Dannebrog ja Eesti 1219–2019” on eksponeeritud koopiad kuningas Frederik II-le (1534–1588, kuningas aastast 1559) kuulunud gobeläänidest, mille autoriks Hans Knieper. Suuremõõtmelistel vaipadel on kujutatud Taani valitsejaid, kes loetlevad oma valitsusperioodi tähtsündmusi. Gobeläänil, kus seisab kuningas Valdemar II, on lugemiseks tekst, mis tõlkes kõlab nõnda:

“Valdemar II Valdemari poeg.
Imperaator andis mulle maa,
mis kuni Elbe kallasteni oli minu käes.
Ka slaavlaste maal sain ma kuningaks,
siis suundusin Kuramaa ja Liivimaa poole.
Sain suure võidu ja kuulutasin neile Jumalasõna,
ehitasin Revali (Tallinna) ja mitu muud linna.
Sattusin konflikti Schwerini krahv Henrikuga,
nooruk sai minust võitu.
Maksin hiigellunaraha, kuid võitlesin kättemaksuks,
kaotasin lahinguväljal silma.
Siis jagasin seadust ja õiglust,
vägevad langevad tihti viletsa vastase läbi.”

Loomulikult oli Tallinnal oma eellugu. Esimesed märgid inimtegevusest siinmail pärinevad juba ajast 3000 aastat e. Kr., kuid tänase euroopaliku pealinna Tallinna sünniaastaks võime pidada siiski aastat 1219 ning sünnipäevaks 15. juunit, taanlaste Valdemari päeva, mil saatuse või Jumala tahtel jäid võitluses Lyndanise linnuse all peale Taani ristisõdijad kuningas Valdemar II juhtimisel.

Alates 19. maist olete taas oodatud Tallinna Linnamuuseumisse Vene 17 vaatama näitust “Linnusest linnaks. Taanilinna sünd 800 aastat tagasi” ning Kiek in de Köki kindlustustemuuseumisse, kus suvekuudel saab veel vaadata näitust “Dannebrog ja Eesti 1219–2019”.