Mihkel Mäesalu & Stefan Pajung

Taani, Norra ja Rootsi kuningas Pommeri Erik (1396–1439) saatis kogu oma valitsusajal Saksa ordu Liivimaa haru meistrile vaid kaks kirja ning mitte ühtegi saatkonda. Ka Saksa ordu Liivimaa meistri suhtlus Erikuga oli põgus: kaks kirja ja üks saatkond.

1419. aastal Eriku õukonda läkitatud ordu saadikute ülesandeks oli tõestada kuningale, et ordumeister Siegried Lander von Sponheim ei olnud teda laimanud kuninga 1414. aastal toimunud kohtumisel ordu Põhja-Eesti vasallidega. 1419. aastal oli Eriku ja ordu suhted vägagi pingelised. Kolme Skandinaavia riigi kuningas sõlmis sel aastal Saksa ordu vastase liidu Poola kuninga ja Leedu suurvürstiga, mis seadis eesmärgiks vallutada Saksa ordu valdused Liivimaal ja Preisimaal. Niisiis saabusid Liivimaa ordumeistri saadikud kuningas Eriku õukonda ajal, mil too valmistus ordu-vastaseks sõjaks. Kuigi Erik kuulas saadikud ära, keeldus ta võtmast vastu nende toodud kingitusi – kaht täkku. Sellega avaldas ta oma vaenulikku suhtumist Saksa ordusse.

See on ka kõik, mida teame Pommeri Eriku ja Saksa ordu Liivimaa haru suhtlusest. Eelmises postituses käsitlesime me Eriku püüdlusi saada õiguslikul teel Põhja-Eesti ordu käest tagasi. Miks siis ometigi suhtlesid kuningas ja Liivimaa ordumeister omavahel nii harva? Miks ei arutlenud nad omavahel “Eestimaa küsimust” ega püüdnud leida sellele lahendust?

Tegelikult pidas Erik tõepoolest Saksa orduga läbirääkimisi “Eestimaa küsimuse” lahendamiseks, lihtsalt ta ei pidanud neid Liivimaa ordumeistriga. Asi oli nimelt selles, et esmajoones suhtles Erik Saksa ordu kõrgmeistriga, kes esindas neis kõnelustes Liivimaa ordumeistrit.

Saksa ordus valitses range sisemine hierarhia. Ordu juhiks oli kõrgmeister, kes valitses vahetult üksnes osa ordu valduste üle. Lisaks temale olid ordul ka piirkondlikud meistrid Saksamaal ja Liivimaal, kes valitsesid ordu sealseid valdusi. 13. sajandil, kui kõrgmeister resideerus veel Palestiinas, suhtles Saksa ordu meister Liivimaal ise Taani kuninga ja tema asehalduriga Tallinnas. Alates aastast 1324, mil Saksa ordu peakorter viidi üle Preisimaale, kasvas kõrgmeistri tähtsus Saksa ordu suhtluses Läänemere-äärsete valitsejatega.

14. sajandi lõpuks oli saanud tavaks, et kõrgmeister esindab Liivimaa ordumeistrit suhtluses Taani, Saksa, Poola jt Põhja- ja Kesk-Euroopa kuningate ja vürstidega. Niisiis, kui Pommeri Erik sõlmis 1423. aastal liiduleppe Saksa orduga Preisimaal ja Liivimaal, siis rääkis ta selle läbi just Saksa ordu kõrgmeistriga. Liiduleppeni viinud kõnelustel ei viibinud kohal mitte ühtegi Saksa ordu Liivimaa haru esindajat.

Nähtavasti austas kuningas Erik Saksa ordu sisemist hierarhiat ja suhtles Liivimaa ordumeistriga vaid erandkorras. Võib-olla pidas ta Liivimaa meistrit liiga madala staatusega isikuks, kellega tema kuninglikul kõrgeaususel ei olnud kohane suhelda? Võib-olla eelistas ta Liivimaa teemadel kõrgmeistriga suhelda pelgalt mugavusest?

Saksa ordu kõrgmeister oli enam-vähem regulaarses suhtluses kuningaga ning oli muide ka vahetalitajaks Eriku ja tema paljude vaenlaste vahel Põhja-Saksamaal. Erik kaasas ordu kõrgmeistri isegi rahuläbirääkimistesse oma mässuliste alamatega Rootsis. Kuna saadikud ja kirjad liikusid sageli Taani ja Preisimaa vahet, oli Erikul mugav esitada oma Liivimaad puudutavad mured ja küsimused just kõrgmeistrile. Teisalt suhtles Saksa ordu Liivimaa haru võrdlemisi tihedalt Eriku foogtidega Soomes ja Rootsis. Niisiis oli Erikul võimalus kontakteeruda Liivimaa ordumeistriga ka oma Rootsi kuningriigis ametis olnud foogtide vahendusel, mida ta aegajalt ka kasutas. Üldiselt eelistas ta siiski suhelda Liivimaa teemadel Saksa ordu kõrgmeistriga.

Kas ka järgnevad Taani kuningad käitusid sarnaselt Erikule? Sellest juba meie edasistes postitustes.