Autor: Illi Ero, endine Kalamaja elanik

Kiek in de Köki kindlustustemuuseumis saab alates 26.01.2021 tutvuda põneva näitusega “Linnaloom. Lehm, lutikas ja lohe Tallinna ajaloos”. Kalamaja puitmajade praod, pööningud ja õõnsused on pakkunud samuti turvalist varjupaiku kõikvõimalikele loomadele. Vana-Kalamaja tänaval elanud Illi Ero mälestustes on tema kodumaja püsiasukateks ka prussakad, tuvid ja hiired, kellega seotud lustakaid ja närvikõdi pakkuvaid seiklusi kirjeldab ta lähemalt oma mälestustes. Kirjeldatud loomalood toimusid Kalamajas 1960. – 1980. aastatel.

Prussakad

Meie Kalamaja kodumaja kubises prussakatest. Vana puumaja oma miljonite pragude ja praokestega oli rikas putukatele sobilike peidukohtade poolest. Kuna maja allkorrusel asus kohvik, siis oli prussakatel ligipääs  toidule ja mida veel paremat paljunemiseks tahta. Sanepideemia jaama poolt käidi kohvikus regulaarselt prussakatõrjet korraldamas. See tegi prussakatele tuule alla. Eks osa putukaid said surma, aga  suurem osa  lippas mööda maja pragusid  laiali. Prussakad on üsna väledad jooksjad.

Ka meie korteri köögis võis aeg-ajalt mõnda prussakat näha. Vanemad hävitasid neid hoolega. Aga kui mingil päeval ilmus äkki välja suurem hulk prussakaid, siis oli kohe selge, et kohvikus on tõrjet tehtud. Siis pidi koheselt asuma vasturünnakule, et sissetungijaid peletada.

Kõige värvikam lugu, mida nüüd seoses prussakatega jutustama hakkan, pärineb ajast, mil olin 25-aastane ja töötasin koolis algklassi õpetajana. Nagu kõik õpetajad tollal, nii parandasin ka mina õpilaste vihikuid ja võtsin neid koju kaasa. Prussakatele meeldib pugeda paberite vahele. Kodus avastasime ikka aeg-ajalt ajalehtede, ajakirjade või pakkepaberi vahelt sinna pugenud prussakaid. Nii juhtuski, et üks prussakas  puges õpilaste vihikute vahele ja mina võtsin ta hommikul koos vihikupakiga kooli kaasa. Panin vihikud tunni alguses õpetaja lauale, et need hiljem õpilastele välja jagada. Tund algas nagu tavaliselt, aga siis ma ühel hetkel märkasin, et õpetaja laual oleva vihikukuhja juures seisab suur prussakas ja liigutab vurre. Esimese ehmatusega ei osanud ma muud teha kui lajatasin prussakale käes oleva vihikuga, mille peale ta oimetult lauale lebama jäi. Klassist vaatas mulle vastu 35 imestunult küsivat silmapaari ja mul ei jäänud muud üle kui lastele selgitada, mis juhtus. Osa lapsi elas samuti vanades puumajades ja prussakad ei olnud neile võõrad. Aga osa lapsi polnud ealeski prussakat näinud. Eriti uuemates majades elavad lapsed, ehkki ka mõningates uutes majades oldi nendega tuttavad. Lubasin lahkesti, et kes tahab, see võib prussakat vaatama tulla. Poisid olid huvitatud. Tüdrukutel oli rohkem uih-aih ja fuih.

Edaspidi jälgisin väga hoolega, et rohkem prussakaid kooli kaasa ei võtaks. Soputasin hommikuti korralikult kõik vihikud läbi, enne kui kotti pistsin.

Tuvid

Minu kodumaja kõrge viilkatuse all oleval pööningul elasid tuvid. Tavalised, hallid linnatuvid. Nad lendasid pööningule läbi   nelja ümmarguse pööningu akna ja  nende koloonia paistis olevat asustanud seda pööningut juba väga pikka aega. Majarahval oli pööningule raske pääseda, aga see oli siiski võimalik naaberkorteri juures asuvast katusealusest. Isa oli korra pööningul käinud ja tema jutu järgi kattis selle põrandat vähemalt meetri paksune kuivanud linnusõnniku kiht.

Tuvidele meeldis istuda akende kohale ehitatud karniisidel ja mõned tuvid tegid karniisidele isegi oma pesad. Tuvide pesad nägid välja nagu peenetest okstest risuhunnikud. Minu puhtust ja korda armastav ema arvas, et korraliku inimese korteri aknad ei tohiks küll niisugused välja näha. Kuna meie akende all oli kunagise veranda põrand, siis sai ema minna akna taha ja tuvide pesad karniisidelt harjavarrega alla lükata. Mitte et mu ema oleks pesitsevate tuvide pesi lõhkunud, vaid ta lükkas pesad minema peale pesitsemise lõppemist, mil need olid maha jäetud. Edaspidi hoidis ema kevadeti hoolega silma peal, et tuvid meie akende kohale karniisidele risu kokku ei kannaks. Karniisidel kössitavad tuvid mustasid ka muidu ajaviiteks aknaid. Selle vastu lõi isa karniiside otstele naelad ja tõmbas nende vahele traadi. Tuvidele muutus niisugune istumiskoht ebamugavaks ja nad hakkasid eelistama teisi kohti.  Mingil ajal sulges isa ka meie akende kohal oleva katuseviilu all asetseva ümmarguse pööningu akna, tõmmates sinna risti-rästi traate. Tuvidele jäid kasutamiseks teised pööningu aknad ja avaused ning reostus meie akende all vähenes oluliselt.

Tuvisid sain lapsepõlves nii koduaknast kui ka koduhoovil palju jälgida. Väiksemana sain vanematelt selgitusi nende  kohta, suuremana lugesin juba ise raamatutest. Nii on minu tuvide alased teadmised tunduvalt paremad kui teadmised teiste lindude kohta. Igatahes oskan ma vahet teha isasel ja emasel tuvil. Tean, kuidas isatuvi pulmatantsu teeb ja väljavalitut piirab, olen näinud neid paaritumas ja poegi toitmas. Ükskord, kui meie akna karniisil veel tuvi pesi tehti, oli üks muna pesast välja kukkunud ja õnne kombel ka terveks jäänud. Nii sain omale tuvimuna. See oli aastaid minu eriliste asjade kollektsiooni uhkuseks, mida teistele lastele näidata sain. Mitte kellelgi teisel tuvimuna ei olnud.

Hiired

Hiiri elas meie kodumajas ka. Vana laiadest laudadest põranda all oli neil piisavalt ruumi tegutseda ja tuppa polnud raske pääseda. Mäletan, kuidas kord oli köögis hiir, keda ema ja isa taga ajasid. Hiir lipsas pliidi praeahju ja ema lõi praeahju ukse kinni. Nüüd järgnes arupidamine, et kuidas hiir ahjust kätte saada. Kui praeahju uks lahti teha, siis põgeneb hiir kindlasti. Õnneks ei olnud pliit kuum ja hiire ära küpsemist polnud karta. Isal tuli mõte, et paneks praeahju ette pesukausi veega. Kui hiir siis välja hüppab, maandub ta vette ja ei saa jooksu pista. Nii pandigi praeahju uksest parajale kaugusele suur alumiiniumist pesukauss ja valati poolest saati vett täis. Ema tegi praeahju ukse lahti ja ootasime kõik põnevusega, et hiir välja jookseks. Aga ei midagi. Tekkis juba isegi kahtlus, et kas hiir mitte vahepeal kuidagi põgenema pole saanud. Isa tõi taskulambi ja uuris praeahju sügavust. Hiir oli end taha seina äärde surunud ja istus seal hiirvaikselt. Nüüd tõi ema põrandaharja, mille varrega hakati hiirt praeahjust välja sudima. Ja ta tuligi —hirmsa hooga nii kiiresti, nagu seda vaid hiired oskavad, tõukas end vupsti praeahju lahtiselt ukselt ära ja seejärel kostis sulps. Hiir oli hüpanud täpselt pesukaussi, vette. Isa naeris lõbusalt ja läks hiirt koos veega majast välja viskama.

Teine lugu, mis hiirtega seoses meenub, oli järgmine. Naabri Liidia kass Kati käis vahel ka meil külas. Ükskord, kui ta parajasti meie köögis oli, kostis pliidi tagant krabinat. Meil oli nimelt pliidi ja külgmise seina vahel paarikümne sentimeetrine  vahe. Kati läks krabina peale väga elevile, hiilis vaikselt pliidi eest seinani ja krapsti, oligi tal hiir käes. Küll ta oli uhke selle üle. Ema ka kiitis teda, et vaata kui tubli kass. Sellest ajast peale hakkas Kati end igal võimalusel meie kööki pressima ja võis tundide viisi pliidi ees valvata lootuses veel hiiri tabada. Kuid see üks jäi talle ainsaks hiireks ja ajapikku tüdines Kati meil passimisest ära.

Minu keskkooli ajaks oli isa teinud meie korterile tihedad, soome papist põrandad ja hiired enam põrandalaudade vahelt tuppa ei pääsenud. Ka põrandaliistude vahed ja alused oli isa tihedalt sulgenud. Küll aga leidus aeg-ajalt hiirte seas üritajaid ning pole hullemat unepeletajat kui hiir, kes öises vaikses majas üritab läbi põranda auku närida. Närimine katkeb niipea kui keegi toas liikuma hakkab, aga vaikuse saabudes algab taas krõmps-krõmps-krõmps… Ühe sellise une rikkuja vastu leiutasin abinõu. Ja kuigi sellest oli vähe kasu, rahustas mind teadmine, et ma vähemalt üritasin midagi ette võtta. Rivistasin õhtul voodi ette kogu pere jalavarjude varu. Kui öösel hiire krõmpsutamise peale üles ärkasin, siis viskasin esimese pihku juhtunud kinga või saapa vastasseina suunas, kust närimine kostis. Kolina peale hiir vist põgenes, sest mõnda aega valitses majas vaikus. Aga ta tuli ikka ja jälle tagasi samasse kohta ja jätkas närimist. Nii jõudsin ma hommikuks pea kõik jalanõud teise seina äärde loopida. Nõnda kestis see mitu nädalat ööst öösse. Igatahes väga visa oli see hiir. Aga lõpuks ta siiski lõpetas oma närimistööd. Ei tea, kas tüdines ära, kolis mujale või mürgitati esimesel korrusel kohvikus sanepideemia jaama töötajate poolt. Igatahes lõpuks saabus kauaoodatud öörahu.