Autor: Illi Ero, endine Kalamaja elanik
Seda, et kevad hakkab varsti saabuma, kuulutati Kalamajas üsna valjuhäälselt. Kassid võtsid laulu üles ja pidasid öösiti kõvasid kontserte, varblased sättisid end päeval põõsastele laulukoori harjutusi tegema ja musträstas alustas oma meloodiliste trillerdamistega juba enne hommikuvalguse saabumist. Ka tihaseid võis kuulda laulmas oma toredat ti-ti-taad. Tänapäeval tihased enam niimoodi ei laula. (Ei teagi, kas ei oska või ei taha või pole moes.)
Kui lumi sulama hakkas, olid kõik kohad suuri veelompe täis. Meie, lapsed, käisime kummisaabastes lompide sügavust mõõtmas ja ujutasime loikudel laevukesi. Eriti poisid. Aga mäletan, et ka tüdrukud proovisid laevukesi teha ning minagi olen puukoorest taskunoaga laeva voolinud. Kuivemate kohtade peal, kus vett polnud, hakkasid tüdrukud keksu mängima või hüppenööridega hüppama. Aga poiste vaieldamatu lemmikmäng oli suss. Tinast valati omale dessertlusikat vormiks kasutades nn sussikulbid, mis mänguks vajalikud. Mängiti kooli vahetundidel õues nurga taga, koduteel ja koduhoovides. Kuna mäng oli kopikate peale, olid pedagoogid selle rangelt ära keelanud ja kui peale sattusid, võtsid sussikulbid ära. Aga poisse see ei peatanud. Valati uued sussikulbid ja mäng käis edasi.
Kodud korda, pesud puhtaks
Kui ilmad juba soojemaks läksid, võeti kodudes eest topeltaknad ja vahetati talveks välja toodud vatitekid kergemate baikatekkide vastu. Nii meie kui ka paljudes teistes kodudes korraldati kevadine suurpuhastus – pesti aknad ja kardinad ning küüriti kogu korter ja sisustus hoolikalt puhtaks. Samuti puhastati talveriided ja -jalanõud, mis seejärel kapi sügavusse ära pandi. Välja toodi kerged riided ja jalanõud. Ka kelgud-suusad-uisud pandi hoolikalt ära, järgmist talve ootama. Paljud perenaised pesid suure laari pesu, mis talve jooksul kogunenud oli. Minu ema pesi pesu ka talvel meie korteri köögis ja viis selle naabermaja pööningule, mis oli meie hoovi rahvale pesu kuivatamiseks antud. Märg pesu külmus seal kivikõvaks. Aga imelik küll, et kuivaks sai see ka. Enamasti jäeti talvel pesu pööningule paarist päevast kuni nädalani. Kuid osa perenaisi ei pesnud talvel pesu, vaid ootasid kevadeni.
Pesu pesti kevadest kuni sügiseni pesuköögis. Selleks leppisid perenaised omavahel kokku, kes millisel päeval pesukööki kasutab. Pesuköögis oli veekraan ja tulekolle, millel suur pada vee kuumutamiseks. Seal oli ka suur puust pesupali. Pesu pesti palis majapidamisseebiga ja pesulaual nühkides. Pesuköögi põrand oli kivist ja seal võis veega ladistada nii palju, kui vaja. Pesupäevaga alustati enamasti juba varahommikul ja pärastlõunaks oli töö tehtud ning risti üle õue tõmmatud pesunööridele riided kuivama pandud. Õue naised ikka vaatasid ja arutasid siis omavahel ning võtsid mõõtu, et kelle pesu kõige puhtam ja linad kõige valgemad on. Õhtuks oli pesu kuiv, korjati ära ja viidi tuppa triikimisele. Olen kuulnud, et Kalamaja rahval oli ka selliseid pesukööke, kus sai pesurulliga pesu sirgeks ajada, aga meie hoovi rahval pesurulli ei olnud. Hiljem, kui hakati müüma pesumasinaid, hakkas ka pesu pesemine pesuköökides välja surema, kuni hääbus lõpuks hoopiski. Aga meie õue rahva pesuköögi ruum peaks praegugi Vana-Kalamaja 11 majas alles olema.
Kui lumi juba kõik sulanud oli ja aias rohi tärkas, korraldati meie maja hoovis-aias igal aastal suur koristuspäev, millest ka lapsed innukalt osa võtsid. Riisuti kokku vana kulu, puulehed ja muu kogunenud praht. Prahihunnikust tehti keset hoovi suur kuhi ja süüdati põlema. Lapsed käisid siis toas emadelt tooreid kartuleid lunimas, et neid lõkkes küpsetada. Küll olid mõnusad need lõkkesuitsu maitselised kartulid!
Hoovid korda
Pärast aia koristamist võeti ette lillepeenarde kaevamine ja lillede külvamine. Meie aias oli tavaliselt kaks ümmargust, telliskividega ääristatud lillepeenart ja enamasti külvati sinna saialilli. Ka meie, lapsed, olime peenarde tegemise huvilised ja kaevasime endile tahapoole aeda isiklikke peenraid. Emad-isad tõid meile palumise peale seemnepoest seemneid ja nii me külvasime sinna salatit, redist, peterselli, tilli ja sibulat. Hoolitsesime oma peenarde eest terve suve, kastsime ja rohisime ning tundsime rõõmu omakasvatatud rohelisest. Veidi vanemana, nii algkooli ajal, käisime ka ise juba seemnepoes, mis asus tollal Valli tänavas. Seal olid kevadeti pikad järjekorrad.
Meie õues oli üks laps, kes mitte kunagi peenart teha ei tahtnud. See oli Dima. Aga kui roheline juba kasvas, siis käis salaja peenardelt koju viimiseks supirohelist näppamas. Muidugi oli meil sellest tülisid, aga miski ei aidanud.
Meie suur aed oli kevadeti imeilus, kui puhkesid õide kõik õuna-, pirni- ja ploomipuud. Viljapuid oli ka naabrite aedades, mille alad kunagi minu kodumaja kadakasakstele olid kuulunud. Veidi hiljem hakkasid õitsema aia servadesse ja majade vahele istutatud sirelid. Vanad sirelipuud olid kõrged, neid oli tihedalt ja palju. Kahjuks oli aga meie õues ka selliseid elanikke, kes sireleid murda ja neist suuri kimpe teha armastasid. Nii said õitsemisaja lõpuks kõik sirelipuude alumised oksad haledalt ära räsitud. Meie peres ei toodud mitte kunagi sireleid vaasi, sest oli teada, et need närtsivad üsna ruttu ja meile tundus palju ilusam, kui need puude otsas õitsesid. Meie kodu vaasides olid kevadel pajuurvad, hiirekõrvul kase oksad, sinililled, nartsissid või tulbid, mida ema Kalamaja leivapoe (Soo ja Vana-Kalamaja nurgal) lilli müütavate mutikeste käest ostis. Suuremate tüdrukutena käisime sõbrannadega juba ise kevadeti linnast väljas lilli korjamas. Enamasti sõitsime Balti jaamast bussiga Mähe lõpp-peatusse. Seal, raudtee taga, kasvas varakevaditi palju ülaseid. Peale ülaseid hakkasid õitsema nurmenukud ning metsa ääres leidus isegi kullerkuppe. Sinililli ja ülaseid teadsime kasvavat ka Valingu raudteejaama lähedal võsas ning Vabaõhumuuseumi territooriumi metsa all. Sealtki käisime lilli korjamas, et koju vaasi silmarõõmuks tuua.
Illi 12-aastasena kevadel koos sõbrannaga maja taga õues.
Kevadised väljasõidud
Koolilastena ootasime kõik muidugi pikkisilmi viimase veerandi lõppu ja kooli suvevaheaega. Koolitöö lõppes mai lõpus. Enamasti toimus sel ajal ka iga-aastane klassiekskursioon. Mäletan, et kord käisime klassiekskursioonil loomaaias, mis asus tollal veel Kadriorus. Samuti on meelde jäänud ekskursioonid Vabaõhumuuseumisse ja Ants Laikmaa muuseumisse Taeblas. Ekskursioonid algasid hommikul kooli juurde kogunemisega. Igaühel oli toidukott moonaga kaasas, mida siis sihtkohas sõime. Koju tagasi jõudsime pärastlõunal. 7. klassi lõpus organiseeris klassijuhataja kaheks päevaks telkima mineku. Aga kuna juhtusin just selleks ajaks haigeks jääma, siis kahjuks selles ei osalenud.
Üks kevad on mul miskipärast tänini väga selgelt meelde jäänud – 1969. aasta. Kevad algas varakult ja oli imeliselt soe. Minu sünnipäev on 9.mail ja sel aastal sain ma 12-aastaseks. Vanemad lubasid mul selleks puhuks mõned sõbrannad külla kutsuda. Ise nad läksid mõneks tunniks kodunt ära, et me saaksime võileiva- ja tordilauas pidu pidada. Pärast sünnipäevapeo lõppu läksin külalisi koju saatma. Õues oli väga soe ja me kõik olime kleitide väel. Puud olid lehes ja õitsesid. Õhtul hiljem algas äge äike.