“Keegi ei tea, millega maailm võib üllatada ja mille see üllatus omakorda käivitab, saatus ootab iga nurga taga.“
Tallinna Linnamuuseumis avati 10. märtsil sellise väga ajakohase motoga näitus, mida sai enne muuseumide viiruseohu tõttu sulgemist külastada vaevalt nädala. Loodame võimalikult peatsele näituse taasavamisele. Seni pakume võimalust tutvuda näitusega kuraatori ja kollektsionääride sissejuhatuse ning Tallinna Linnamuuseumi fotograafi Meeli Küttimi jäädvustuste kaudu.
/Teine näitus sarjas Kogu ja Lugu, „Epp ja Madis Eelmaa: koos itta ja läände“ oli Linnamuuseumis (Vene 17) avatud alates 11. märtsist kuni 3. jaanuarini 2021. Muuseum oli kahetsusväärselt suure osa selle näituse ajast COVID-viiruse epideemia tõttu suletud.
Näituse kuraator on Anne Ruussaar, kujundaja Mari Kurismaa, graafiline kujundus Mari Kaljuste, fotod Madis Eelmaa, tekstid Epp Eelmaa, Madis Eelmaa, Anne Ruussaar; näitusel kõlab Ravi Shankari muusika.
Anne Ruussaar:
Kogu on koguja nägu. Ei ole olemas identseid kogujaid ja seetõttu on kõik kollektsioonid alati erinevad, peegeldades selle kokkupanija lapsepõlve ja elusündmusi, tõekspidamisi ja väärtushinnanguid. Mida kirevamad need on, seda kirevam on kogu.
Kui aga kaks inimest on kaua koos elanud ja olnud ning esemeid kollektsioneerinud, võib juhtuda, et „minust“ saab „meie“ ning algul nii erinevad „näod“ hakkavad lõpuks üksteisele sarnaseks muutuma. Epp ja Madis Eelmaa kogu on just selline. Jagatud huvid ja emotsioonid on neid innustanud uurima ja koguma. Tulemuseks on pealtnäha kirev virvarr, kuid lood nende esemete taga muudavad eklektika tervikuks, kus igal üksikesemel on oma tähendus ja sügavam mõte.
MEIE REISIDE LUGU
Esimene ühine pikem reis viis meid autostopiga Karpaatidesse ja turismirongiga Siberisse. Enam ei kujutaks ettegi: kuu aega koos kahe võõra inimesega kitsas kupees, raudteejaamades pesemisvõimaluste otsimine, olematud olmetingimused. Aga võimalus NSV Liidu avarustes vabalt seigelda, võimas loodus ja suurlinnade põnev ajalugu korvasid kõik meie „kannatused“. Praeguses geopoliitilises olukorras pole kõik see enam nii lihtne ja/või kättesaadav.
1997. aastal olime väikese turismigrupiga esimest korda Laoses ning järgmisel aastal kahekesi Birmas (Myanmaris), auto ja giid ees ja taga ning reisikava paigas. Pärast seda otsustasime, et parimad reisikorraldajad oleme endale siiski ise. Läksime kuueks nädalaks uuesti omapäi Birmasse, rändasime teisteski Kagu-Aasia riikides, armusime sealsesse kultuuri, seiklesime ja saime unustamatuid elamusi. Kui on huvi süveneda, võtavad kohalikud sind omaks, on heatahtlikud ja abivalmid. Oleme õppinud budistlikku arhitektuuri ja käsitööd ning kogume nende kohta jätkuvalt teadmisi – budistlik laad on praeguseks saanud ka meie kodude loomulikuks osaks. Oleme mõlemad õppinud fotograafiat ja nii on reisides oluline osa ka pildistamisel.
Alustasime meie jaoks õnnelikul ajal – eelmise aastatuhande lõpus polnud massiturism toona sõjast räsitud Kagu-Aasia riike veel vallutanud, veel ei olnud võltsingute ja odavate koopiate aeg.
MEIE KOGU LUGU
Kunagi ammu, kui turistirajalt kõrvale astusime, sattusime juhuslikult kohaliku antiigikoguja juurde ning esimesed pronksesemed, lakitööd ja tekstiilid soetasime tema käest eelkõige kodu sisustamise mõttega. Klaasi lummus on pärit lapsepõlvekodust, huvi antiikmööbli ja vanema portselani vastu algas koos ühise kodu rajamisega Tallinna vanalinna ning suvekodu sisustamise käigus on see rõõm jätkunud.
Rännuteedele viib uudishimu. Ühised reisid itta ja läände, erinevad kultuurid ja põnevad kohtumised, meie hobidega haakuvate emotsioonide kogemine ja uued teadmised – see paelub, rõõmustab ja pakub positiivset pinget.
Kui kogumisväärtusega esemete hind on otseselt seotud kindlate kriteeriumitega, nagu vanus, erilisus või säilivus, siis meie jaoks on olulisem asjade emotsionaalne väärtus. Kogumine pole ju pelgalt ost ja omamine, vaid eelnev huvi ja järgnev uurimistöö, protsess tervikuna. Meie kogud on meie nägu, aga loodame, et neil on midagi öelda ka näituse külastajatele.
AASIA HINGE OTSINGUL
Madis Eelmaa:
Mõnikord tead, mis täpselt on pannud sind mõne kindla asja vastu huvi tundma, mõnikord mitte. Minu huvi idamaise ilu vastu sai alguse kuuendas klassis. Ajal, kui „suurel kodumaal“ olid kõik rahvad vennad, otsiti sõpruskoole ja kirjasõpru nii lähedalt kui ka kaugemalt. Kord potsatas postkasti paks ümbrik, peal kirillitsas minu nimi, sisuks venekeelne kiri koos postkaartidega. Lummavad vaated, kummalised türkiissiniste kuplitega ehitised keeruliste kullatud mustritega seintel. See oli iidne linn Samarkand oma võrratute ehitistega: Gur Emiri mausoleum, Bibi Hanum, Registani väljak – ma ei olnud midagi taolist varem näinud, see oli müstika! Huvi selle salapärase maa vastu tekitas soovi rohkem teada saada. Esimesena puutus näppu Maksim Gorki lugu julmast mongoli valitsejast Timurist, kelle vallutusretk viis mind mõttes Samarkandist ja Kesk-Aasiast edasi Indiasse. Hakkasin lugema ja uurima India kultuuri, religiooni ning ajalugu käsitlevat kirjandust ja lummus kasvas, unistasin sinna jõudmisest.
Aastaid hiljem, kui töötasin fotograafina ja ületasin ühe mõjuvõimsa kliendi ootusi, sain preemiaks India-reisi. Ehk nagu ütleb Hiina vanasõna: „Kui on soov, leiad ka võimaluse.“ Ja India oligi imeline! Kui Saranati budistlikus templis pani munk mulle kaela lillepärja – tavaline turistitrikk! –, mõtlesin, et olen nüüd väljavalitu. Vaimustusin budistlikust filosoofiast, nautisin ja naudin siiani sealset arhitektuuri, loodust, kultuuri ning ka kõige selle pildistamist. Aastate jooksul oleme koos abikaasaga teinud mitmeid hinge paitavaid rännakuid, lemmikuteks on jäänud Laos, Kambodža ja eriti Birma (Myanmar), kus külastame iga kord vanu lemmikuid ning avastame ka midagi uut. Arvan, et olen tunnetanud Aasia hinge.
MADISE KARAHVINID
Madis Eelmaa:
Minu kooliaeg möödus klaasipealinnas Järvakandis, kus klaas oli nii tavaline, et selle võlu ei pandud tähelegi. Vanematekodu puhvetis olid mõned kristallesemed ja see tore, laia hõbedast kaeluse ja linnunokaga karahvin, mida isa veinikannuks nimetas. Harva, mõnel üksikul pidupäeval, valati sinna ka veini. Emale-isale kuulunud karahvin oli rohkem nagu reliikvia, mis elas koos vanematega üle sõja ja küüditamise. Hiljem palusin selle endale.
Kui isa Kaarel alustas Järvakandi klaasitehasesse ajaloonurga loomist, käisime koos endiste klaasimeistrite kodudes, uudistasime nende puhutud ja lihvitud esemeid ja kuulasime vana aja jutte, mis jõudsid lõpuks välja koguni Türgi sõjani. Klaasist esemed ja muhedad lood panid kusagil sees midagi vaikselt pinisema – need kõik olid taatide kopsude tuulega hoopis väärtuslikumaks muutunud. Aastaid hiljem viis vanem poeg meid New Yorgi botaanikaaeda Dale Chihuly imeliste klaasist skulptuuride ja installatsioonide näitusele. Ja klaas – nüüd juba kauni ja hapra, samas aga võimsa materjalina – kõnetas taas. Aastaid hiljem, abikaasale kingituseks Kuznetsovi portselanvaagnat ostes, märkasin kahte silmipaitavat karahvini. Mees oli nõus müüma, ütles, et Soome töö. Kodus sättisin karahvinid valguse poole, imetlesin graveeringuid ja kristallil peegelduvat vikerkaarevärvide sära. Tegin mõned emotsionaalsed fotod ja minust oligi saanud karahvinide koguja. Kokku on neid umbes 200, väärikaimaks vanaisa Mihklile kuulunud veinikann.
EPU LÕIKELAUAD
Epp Eelmaa:
Lapsepõlvest mäletan tädi kodus nähtud ilusaid vanu pidupäevanõusid ja seda, kui hoolikalt neid pesti, kuivatati ja puhvetkapi klaasi taha tagasi pandi. Enda suurem huvi vana portselani vastu tekkis koos oma kodu sisseseadmisega vanalinnas. Tol ajal tegutsesid komisjonipoed ning meeles on ka esimene ost – kaks hiiglasuurt Kuznetsovi tehase vaagnat, laiem prae ja kitsam terve kala serveerimiseks. Enamasti polnud neilt vaagnatelt midagi pakkuda, kuid see ei häirinud – lihtne vorm oli ja on nauditav ka tühjana.
Portselanist lõikelaudade kogumine algas juhuslikult. Saksa portaalidest maakoju ühte 1930. aastate nõudesarja otsides jäi silma hommikusöögialusteks nimetatud esemete rohkus ja mitmekesisus. Ja kui põnev on nende ajalugu: taignatoodete voolimise alusest taldriku eelkäijaks, lihtsast keraamilisest tarbeesemest rikka rahva peeneks uhkuseasjaks, märgistuseta alustest kuulsate Saksa portselanivabrikute Meisseni, Rosenthali, Hutschenreutheri, Villeroy & Bochi märgistusega toodeteni.
Kogumisega alustades köitis kõik: vanemad ja uuemad portselanist, fajansist ja keraamikast lõikelauad, ümarad kuuma-, klaasi- ja serveerimisalused. Kogu piiritlemise oskus tuli ajapikku, see omakorda on kaasa aidanud süvenemisele ja uurimisele. Ihaldusväärseimad on antiiksed, nii suuremas kui ka väiksemas mõõdus alused, aga ka vanemad, mingi ühise tunnuse põhjal rühmitatavad esemeid, Villeroy & Bochi tootesarjad. Materjalidest eelistan portselani ja fajanssi ning ajaliselt piiritlen oma kogu 20. sajandi lõpuga. Reisides otsin alati ka lõikelaudu, aga võrreldes Saksamaaga on saak kesine. Näiteks Briti sinivalge kiviportselan on üldtuntud, aga ühtegi antiikset või vana, tootja märgistusega lõikelauda pole veel õnnestunud hankida. Nii ongi minu kogus lisaks märgistuseta antiiksetele lõikelaudadele kõige rohkem aluseid Saksamaalt, aga ka Venemaalt ja NSV Liidust, Skandinaavia riikidest. Kokku on umbes 450 lõikelauda, neist sadakond Villeroy & Bochi erinevate sarjade esindajat.
***
Tallinna Linnamuuseum oli kahetsusväärselt suure osa selle näituse kestusest COVID-viiruse epideemia tõttu suletud.
