Aino Thoen. Kirjaniku teekond Kalamajast Kanadasse

Autor: Kalamaja elanik Anneliis Tõldsepp

Kirjanik Aino Thoeni eluloo pani kirja Kalamaja elanik Anneliis Tõldsepp. Anneliisi ema ja Aino said sõpradeks lapsepõlves ning nad hoidsid sidet elu lõpuni. Ka Anneliisi vanaema ja Aino ema olid sõbrad ning peredega käidi ühistel väljasõitudel. Pärast Aino kolimist Kanadasse jätkus aga hoogne kirjavahetus, mille käigus jõudsid Kalamajja ka blogipostituses kasutatud fotod.

Aino Thoen 2000. aastal.

Kalamaja tüdruk

Aino Andrusson sündis 17. juunil 1913 Tallinnas. Ema Elvine oli heatahtlik, südamlik ja abivalmis inimene, kes kasvatas lapsi äärmise hoole ja armastusega. Isa Voldemar oli mitmekülgne ärimees. Peres kasvas veel ka kaks venda: Uno ja Enno.

Vasakult: Uno Andrusson, Aino ja Erik Thoen.

Isa Voldemari ülesandeks oli linna pühkimise korraldamine. Tal oli ka 15 lehma ja suured heinamaad Lasnamäel. Voldemar oli ka Kalamajas viimaste põllutööhobuste omanik. Sageli korraldas Aino isa väljasõite ning piknikke loodusesse. Voldemar Andrusson arreteeriti NKVD poolt 1941 ja  vaatamata korduvatele otsingutele, on tema edasine saatus teadmata.

Perekond Andrusson elas Kalamajas Kalju tänaval, hiljem Jahu tänaval Aino vanaisa ehitatud majas. Jahu tänaval kuulus maja juurde suur juurviljaaed kasvuhoonega. Selle kohta on Aino kirjutanud üksikasjalikult: röövikutest, kes sõid kapsalehti, Saksamaalt tellitud roosipõõsastest, pingist jasmiini- ja sirelipõõsaste vahel jne. Aino Andrusson lõpetas Hans Kubu erakooli ja 1932 Tallinna Tütarlaste Kommertsgümnaasiumi. Seejärel töötas ta raamatupidajana isa ettevõttes ning A/S A. M. Lutheri peakontoris, pangas ja mujal.

Aino ja Erik Thoen tähistamas oma 60. pulmaastapäeva 9. veebruaril 1996.

Uus elu Kanadas

Aino abiellus 1936 Erik Thoeniga ning nad asusid elama Väike-Laagri tänavale. Erik Thoen mobiliseeriti 1941. aastal Venemaale töölaagrisse, kust ta põgenes paari aasta pärast ning pühendus võitlusele punaväe vastu, mistõttu oli ta pidevalt tagaotsitav. See oli ka emigreerumise põhjuseks 1944. aastal, esialgu Saksamaale. Nad elasid  kaks aastat Baieris Würtzburgis, seejärel aasta Lääne-Saksamaal pagulaslaagris. Saksamaal sündis neil poeg Heiki Ilmar. 1947 siirdusid nad Belgiasse, kus Erik töötas kaevurina söekaevanduses. Seal sündis tütar Riina. 1949. aastal said nad viisa, et reisida edasi Kanadasse. Alates 1950. aastast elasid nad Torontos, kuid aasta pärast ostsid linnast väljas maja, millel oli väike aed, meenutamaks kodu Eestis. Erik Thoen töötas suures kaubamajas “Simpson”, Aino aga kindlustusseltsis kalkulatsiooni-ametnikuna. 1984. aastal kolisid Thoenid Mississaugasse, kus Aino elas elu lõpuni, tütar aga tänaseni. Poeg Heiki õppis Toronto ülikoolis antropoloogiat ja arheoloogiat ning elas seejärel Montrealis. Hiljem naasis ta Torontosse, kus töötas firmajuhina asutuses, kus õpetati muusikat, televisiooni, filmiproduktsiooni. Tütar Riina õppis ülikoolis inglise keelt ja ajalugu ning aspirantuuris ka rahandust ning juurat.

Aino Thoen perega tähistamas emadepäeva 1997. aastal.

Looming

1949. aasta detsembris kuulutas kirjastus “Orto” välja romaanivõistluse. Samal ajal oli Aino Thoen ülesõidul Belgiast Kanadasse, reis pidi kestma 10 päeva ja seda aega kasutas Aino oma esikromaani “Võlaraamat” kirjutamiseks. Kuna sisseseadmine uues elukohas võttis aega, läks raamat esitamisele sõnagi muutmata. Ilmus see 1951. aastal trükituna ja II auhinnaga kroonituna. Romaan on kirjutatud abikaasa Eriku jutustuste põhjal. Erik viidi reservohvitserina 1941. aastal metsatöölaagrisse, sealt õppelaagrisse ja edasi rindele. Aasta pärast õnnestus tal Velikije Luki all üle tulla. Raamatus on kirjeldatud ületulijate kümmet karmi kuud. “Orto” väljaandel ilmus 1952 romaan “Igaviku veskid”. Keskmes on ühe perekonna lugu ning julgeolekupolitseis töötavate  inimeste põrandaalusest tegevus. Kõik tegelased on eksisteerinud tegelikkuses, seal aga hulga ekstreemsemates oludes. Kuna Aino ei teadnud edasist ajaloo kulgu, kahetses ta kirjutatud lõppu: peategelane Reet ei oleks tohtinud alla anda. “Igaviku veskite” dramatiseering tuli 1955. aastal lavale Stockholmi Eesti Teatris Lensi Römmeri lavastuses tähistamaks teatri kümnendat tegevusaastat. Osades olid prominentsed isikud: Els Vaarmann, Aarne Viisimaa, Elmar Kruus, Lensi Römmer.

Kolmas romaan “Hallide mägede maa” ilmus 1954. Raamat toetub jällegi tõsioludele ja sündmustele, kirjeldades välismaa tööliste rõõmutut elu Belgia söekaevandustes pärast II maailmasõda. Tegelaste vaba aja veetmine on Arvo Mägi retsensiooni kohaselt oma robustsuses vapustav ning lõunamaalaste erinevus eestlastega on tabavalt jäädvustatud.

Viimane romaan “Teisele rannale” ilmus 1960. Selle tegevus toimub XX sajandi alguses. Teoses on ema ja isa prototüüpideks kirjaniku vanaema ja vanaisa, tegevuspaik aga pärineb Aino Thoeni kodusest Kalamajast. Peategelase Anni kohta ütleb autor, et Ann on tema ise, mistõttu on romaan kirjutatud mina-vormis ja kõik on ühe rahutu  hinge sinilinnu otsimine.

Aino on ka luuletusi kirjutanud, kuigi peab neist esimesi “algelisteks jampsimisteks”. Luulukogu “Tume õis” oli trükivalmis , kuid jäi ilmumata. Pooleli jäi ka novellikogu. Ühes kirjanike koguteoses on ilmunud novell “Udutagustest päevadest”: novell tütarlapsest, kes haigena voodis mõtleb oma elu üle järele. Aino suri 2010. aastal, ent ta teekonda Kalamajast Kanadasse jäävad meenutama eriilmelised teosed.