Autor: Liis Pählapuu, kunstiajaloolane

Haapsalust Tallinna

Peale tagasi jõudmist õpingutelt Saksamaal ning täis värskeid elamusi 1900. aasta Pariisi maailmanäituselt, suundus Ants Laikmaa kodukanti Läänemaale, seades end peagi sisse Haapsalus.

Ta oli juba mitmeid aastaid tegutsenud akadeemilisest õpetusest eemaldunud vabakunstnikuna ning Haapsalus sai erilise hoo sisse tema looming portreevaldkonnas. Laikmaa oli selleks ajaks leidnud oma kunstnikuiseloomule sobiva kerguse ja hetke tabamise võlu just pastellportreedes.

1902-1903. a intensiivse talvise tööperioodi lõpetas Laikmaa “Lääne neiu”, portree Lihula kihelkonnast Tuudi vallast pärit Mari Ruutist. Koos mitmete teiste pastellmaalidega, sealhulgas autoportree ja Haapsalu sugulasest, veetlevast Tutty Schlaffist tehtud portreega, rippus see töö peagi juba Tallinnas, väikesel näitusel Kullassepa tänaval asuva Steinfelsi kunstikaupluse aknal, millega Laikmaa tähistas jõudmist Tallinna.

Otsuse Tallinna kolida tegi Laikmaa 1903. aasta kevadel – ilmselt oli tema jaoks end ammendanud Haapsalu väikelinlik turvalisus ja peamiselt sugulaste ümber keerlev suhtlusvõrgustik. Laikmaa soovis edasi liikuda ja seda mitte üksnes isikliku loomingu plaanis. Tallinnasse tulekut soodustas kindlasti ka seal tegutsev, juba Pärnu gümnaasiumis tekkinud sõpruskond, ning sakslaste ringkonna toetus, mille Laikmaa oli pälvinud juba oma 1901. aastal korraldatud näitusega (1).

Laikmaa aktiivsus ja kultuurielu kontaktide haare, samuti mujal Euroopas kogetu-nähtu pani teda teravalt tajuma siinse kunstielu loidust ja peaaegu olematuid kunsti õppimise võimalusi (2). Laikmaa oli ilmselt loomuomaselt huvitatud noortest inimestest ja neist õhkuvast entusiasmist, mis tegi teda tähelepanelikuks noores põlvkonnas peituva ja rakendamist ootava potensiaali suhtes.

Laikmaa otsustas Tallinnas alustada kunstikursustega. Sellest kasvas välja tema juhitud  ateljeekool, mis erinevates Tallinna asupaikades tegutses kuni 1932. aastani. Laikmaa loodud ateljeekooli olulisust on raske üle hinnata – selline vabadel ja demokraatlikel põhimõtetel rajanev kunstistuudio lõi võimalused kunsti õppida kõige erinevamate võimalustega noortele ning pani siin avastatud annetega aluse esimesele eesti kunstnike põlvkonnale.

Kunstikursuse avamise üleskutse ilmus esmakordselt Teatajas jaanuaris 1903. aastal, hiljem veel aasta jooksul korduvalt, samuti mõlemas saksakeelses ajalehes Revalsche Zeitung ja Revaler Beobachter. Koolituse tarvis leitud ruume aadressil Pikk tn. 29 on Laikmaa ise kirjeldanud: Tallinnas sain korteri Pikal tänaval von Nottbecki majas (poolviltu üle tänava Mustpeade klubi vastas). Korteril oli suur võlvlaega saal ja saalil neli suurt avarat akent, ruum hästi kõlvuline ateljeeks (3).

E. von Nottbecki majas seati end sisse teisel korrusel: suure ateljeeruumi kõrval paiknes ka siseõue avanevate akendega Laikmaa enda eluruum.

Algselt kahekuulisena välja kuulutatud kursus tõi kokku 20 erinevast rahvusest õpilast (neist eestlasi 12, sakslasi 7, üks venelane). Juba selle lühikese perioodi vältel oli selge, et vajadus püsiva ateljeekooli järgi on suur ning sama aasta sügisest jätkab Laikmaa õpilaste koolitamist ateljeekooli formaadis, nende individuaalsetest vajadustest lähtuvalt, seadmata õpetusele ajalisi piire (4). Ka majanduslikud piirangud koolis õppimisele tegelikult puudusid – kuigi oli kehtestatud õppemaks, võimaldas Laikmaa andekatele koolis õppimist ka igasuguse tasuta.

Kohe algusest alates oli Laikmaa ateljeekooli õpilaste pilt kirev. Tema juurde jõudsid kõige erinevama taustaga noored. Võib arvata, et õpilaste mitmekesise seltskonna kujunemisel oli oluline roll just kunstihuvilistest baltisaksa preilidel, kes moodustasid kooli toimimiseks vajaliku maksejõulise kontingendi: Väljakuulutatud kursusest osavõtt oli elav ja ette kindlustanud oli mu ettevõtet 4—5 Tallinna saksa soost maalijannat, kes soovisid mult mitu korda nädalas korrektuuri saada (preilid Walter, Weiss, Luther, Baggohufvud jt.) (5).

Laikmaa koostatud õpilaste nimekirjades on 1903. aastal alustanute seas üles märgitud: Benita von Baggehufvudt (Baggo), Julius Bersman, Woldemar von Dittmar, Gregory, Vera Gruener, Irma Jürgens, Aleksander Jürgenson, Arthur Kahl, Adolf Lauberg, Hilb. Lehner, Magda Luther, Hans Martna, Lucie Martna, Ludvig Oskar, Emm(a)y Põlentik, Joh. Riiman, Nikolai Sild, Gustaf graf Stackelberg, Timotheus, Johs. Toop, Car(ed). Treuman, Theodor Uusman (Usisoo), Lilly Walther, Ebba Weiss, Nina von Woit (6).

Loomulikult oli nimekirjades 1903. aasta kursusel ära märgitud ka Aleksander Uurits, üks andekamaid õpilasi Laikmaa kooli ajaloos: Kohe esimeste kursuslaste seas leidus hiilgavaid talente, nagu näit. väike valge peaga, sel ajal linnakoolis käiv Aleksander Uurits, keda meie «printsiks» hüüdsime (7).

Esimestel aastatel sattusid Laikmaa juurde hilisematest kesksetest Eesti kunsti loojatest näiteks Paul Burman (al 1905), Johannes Greenberg (al 1904), Nikolai Triik (al 1905), Aleksander Tassa (al 1905) ja muidugi Oskar Kallis (al 1907) – üdini andekas ja tundlik, traagiliselt vara surnud kunstnik, kellega Laikmaal kujuneb eriliselt lähedane side.

1903. aastast pärineb foto stuudiotunnist Pika tänava ateljees, kus Laikmaa juhendab õpilasi nende joonistuste juures. Nagu näha, on õpilased Uurits ja Vera Gruener siin joonistanud nn “kipspäid” akadeemiliselt täpses ja isikupäratus laadis.

Ilmselt samas stuudiotunnis akna ääres tehtud fotol võib aga märgata, et juba on Laikmaa õppematerjalina õpilaste ette toonud ka oma hiljaaegu loodud pastelltehnikas “Lääne neiu” (1903) ja veidi varasema portree vennatütar Almast (1902). Need tundlikud ja hõrgud tööd räägivad hoopis teist keelt, kujutades inimest tema vahetus elavuses. Ka õpilaste koolitamisel võttis Laikmaa edaspidi selge suuna elava modelli järgi vabale skitseermisele. Võib ainult ette kujutada, millist värskust ja elevust tõi selline uuenduslik õppekorraldus ateljee õhustikku.

Laikmaa meelitas ateljeesse poseerima hulga huvitavate näojoontega vanainimesi, ka akti poseerijatega sai ta kaubale: Alul töötasime, nagu see sel ajal veel akadeemiaski oli moes, kipsi järele, aga kuna ma seda viisi olin juba vihanud Düsseldorfis, läksin varsti üle elavale mudelile /…/ Elavat mudelit oli küll esialgu raske saada, neid leidus eriti ohtralt vanade inimeste seas (Tallinna vanadekodud ongi ajajooksul minu kooli mudelite pesad olnud) /…/ Esimene «akt» (alasti mudel), 15-aastane poiss, kui ta pidi ka preilidele ees seisma, hakkas nutma ja põgenes; alles teisest, 17-aastasest, saime jagu, kes seda tegi «kunsti heaks» ja olles kartnud mu «valju» nägu, nagu ta ütles (8).

Kõige enam püüdis Laikmaa õpilastele sisendada looduse süvenenud jälgimise vajadust ja arendada neis tavasilmale nähtamatu märkamise oskust. Joonistamisel hindas ta terviku tabamist, üldistamisoskust ja kõige iseloomulikuma rõhutamist. Kohe algusest peale ootas Laikmaa õpilastelt kiire skitseerimise omaks võtmist.

Vastupidiselt akadeemilisele õpetusele andis Laikmaa õpilastele esimeseks ülesandeks kolju joonistamise, et arendada ruumitaju ning inimpea struktuuri mõistmist. Ta pidas oluliseks noorte otsest kontakti loodusega. Juba mainitud aktijoonistamise võtmises oma ateljeekooli kavva oli Laikmaa Eestis esimene (9).

Õpilasi tuli muudkui juurde ja algne asupaik Nottbecki majas jäi varsti kitsaks. Laikmaa üüris samal tänaval Johann Behrensi majas (Pikk 51) ka teise korteri, kus mõned kaugelt tulnud õpilased ka elada said.

---

Lugu jätkub…

---

Kasutatud materjal:
(1) A. Waga. Ants Laikmaa. Varamu 1938, 8, 945-966 lk 958
(2) Sajandi alguses tegutsesid vaid Tartus Saksa Käsitööliste Seltsi joonistuskursused baltisaksa kunstniku Rudolf von zur Mühleni juhendamisel ning 1901. aastal Paides tööd alustanud Albert Thomsoni joonistamise õhtukool (Ants Laikmaa ja tema ateljeekool 1903-1932. Koost. Tiiu Talvistu. Tartu Kunstimuuseum,1996, lk 5)
(3) A. Laikmaa (Laipmann). Mälestusi sajandi algusest. Nädal Pildis, 1936, nr. 3, 56—58, lk 56
(4) A. Waga. Ants Laikmaa… lk 958
(5) A. Laikmaa (Laipmann). Mälestusi…, lk 56. Siin mainitud baltisaksa preilid Lilly Walther, Ebba Weiss, Magda Luther ja Benita von Baggehufvudt olid juba varasemalt kunsti õppinud ja soovisid Laikmaa juures saada vaid oma tööde korrektuuri.
(6) Ants Laikmaa ateljeekooli õpilaste nimestik. Ants Laikmaa ja tema ateljeekool…, lk 21-26.
(7) A. Laikmaa (Laipmann). Mälestusi…, lk 56
(8) Samas
(9) M. Lumiste. Ants Laikmaa pedagoogilisest tegevusest. Kunst 1966, 1, 28-32, lk 29