Autor: Auli Tohv

Siit jätkub muuseumi lugudes uus rubriik, kus sõna saab kolleeg ja ilusa eesti keele väärtustaja, Tallinna linnaelumuuseumi külastusjuht Auli Rõõmus Tohv.

NELJAS LUGU. KESKAJAARMASTUSEGA PARIISIST.

“Räägin muuseumist nii, nagu olen ise selle enda jaoks avastanud.“

Meie majja tuli kord üks naine, kes oli just külastanud Cluny muuseumi Pariisis, ja ütles, et otsib keskaega ka Eestist. Lahkudes kahetses ta, et kunagi ei ole küllalt aega süveneda. Hakkasin uurima, mida Cluny muuseum endast kujutab ja sattusin pildigaleriid sirvides kohe sealsetele seinavaipadele, mille koopiad aastaid Neitsitorni kõrgemal korrusel vaatajaid võlusid, nüüd aga samas keldrilektooriumi seinu kaunistavad.

Selles ruumis peetud linnamuuseumi sünnipäeval sattusin ühte lauda meie töötajaga, kes oli lugenud romaani nende vaipade sünniloost. Raamatu järelsõna viitas nende praeguse asukohana “mingit” Musée National du Moyen Âge´i, mis “osutus” Cluny muuseumi uueks ametlikuks nimeks.

Ükssarvikutega vaibad valmistati Pariisist põhja pool, Madalmaades, kust telliti vaid pool sajandit hiljem ka meie raekoja kaks piltvaipa ja neli verdüüri. Üks neist viimastest on imetlemiseks välja pandud meie püsiekspositsioonis.

Leidke vaid aega vaatama tulla, Pariis on siinsamas!