Autor: Auli Tohv

Siit jätkub muuseumi lugudes uus rubriik, kus sõna saab kolleeg ja ilusa eesti keele väärtustaja, Tallinna linnaelumuuseumi külastusjuht Auli Rõõmus Tohv.

KOLMAS LUGU. TEATEID REVALIST.

“Räägin muuseumist nii, nagu olen ise selle enda jaoks avastanud.“

„Mina sõidan Pariisi vaid sel juhul, kui mul on armastatu, kellega minna,” avaldab hea tuttav, kui üle Vabaduse väljaku tuleme. Minul on kohe mitu vastuväidet valmis, aga õnneks ei ütle ma midagi. Sest kui hiljem omaette järele mõtlen, saan aru, et teisel oli õigus. Tean isegi, et meid hoiavad elus suured unistused ja püüdlemine ideaalide poole. Mõni tund varem olin lõpetanud muuseumitunni ja sättisin kaupmehemajast lahkuma, kui märkasin kaht külastajat sissejuhataval näitusel keskaegset Liivimaa kaarti uurimas. Tahtsin neist juba mööda hiilida, sest karta võis mõnd iseäranis spetsiifilist küsimust baltisaksa esivanemate mõisa asukoha kohta. Astusin siiski naeratades ligi ja selgus, et Kolumbiast tulnud külalisi huvitab hoopis Revali nime päritolu. Hakkasin seletama Revaliast/Rävala maakonnast ja Taanilinnast ning rääkisin eri nimetuste kasutuselevõtust eri aegadel liht- või linnarahva hulgas. Õnneks vedasin nad ka püsinäituse sadamasaali, kus mustpeade laevamaketid väljas ja ühele galeoonile maalitud hirvejahi lugu. Lasteraamatute kirjastajatest lõunaameeriklased seda ootasidki! Nad väljendasid oma vaimustust ja lubasid just seda kaunist legendi Tallinna nime tekkimisest kõigile edasi jutustada.

Soovin teilegi uuel aastal usku lugudesse ja julgust unistada! Siis tuleb ka armastus. Ja kuidas ta muidu tuleb kui kirega töötades? „Me teeme maailma parimat linnamuuseumi,” kinnitab me direktriss, säde silmis. Paistab, et ta mõtleb seda tõsiselt.