Autor: Auli Tohv
Siit jätkub muuseumi lugudes rubriik, kus sõna saab kolleeg ja ilusa eesti keele väärtustaja, Tallinna linnaelumuuseumi külastusjuht Auli Rõõmus Tohv.
24. LUGU: Vabrikus välja trükitud rotiväärne sohva
Kui mu tütar paar aastat tagasi nimetas, et tema sõbra ema töötab lipuvabrikus, siis ei osanud ma kohe midagi arvata. Sain enam-vähem aru sellest, et neil on telk üleval laulupeol, sest eks sinimustvalgeid meie rahva esindusüritusel kulub üksjagu. Aga et suuremate ja väiksemate lippude valmistamiseks peaks Eesti Vabariigis lausa vabriku püsti panema, mulle päris kohale ei jõudnud.Küsimus sai vastuse Linnaelumuuseumi hilissügisel avanenud näitusel, kus väljas ka Mustpeade maja kena sohva. Väljapanekul tehtud õppekäigul selgus, et toreda diivani katteriie on sisuliselt välja prinditud ja seda nimelt eelnimetatud tootmisasutuses! Võiks öelda, et põhitegijaks kujunes asja juures arvuti, mis raalis välja õiged mustrid ja toonid, mille põhjal autentne katteriie taastada. Aga kui me jääme ausaks, nagu teadusteemadel rääkides kohane, siis tuleb märkida, et muuseumiauhindade jagamiselt roti ära toonud eseme uuendasid siiski linnamuuseumi säilitusosakonna töötajad eesotsas konservaator Heiliga. Selgus, et konserveerimine ongi ilmselgelt seotud hoidistamise ehk purkipanemisega – Mustpeade näituse vitriini klaasiti peaaegu nullist üles ehitatud ilus, võimalikult algsele sarnanev ja väärtuslik ese. Uusrenessansiaegsest sohvast oli sisuliselt järele jäänud vaid karkass, enne kui linnamuuseumi töötajad selle kallale asusid. Kõik, mis diivani raami seest leiti, pandi sinna tagasi tallele tulevaste põlvede tarvis. Et ka neile jaguks leidmisrõõmu, kui nad võtavad uurida, kuidas omal ajal muististega töötati. Loodetavasti säilib meie tublide ja armsate kolleegide kaua tehtud kaunikene pikka aega! Auhinnarott seda närima ei pääse, kuna on ettenägelikult valmistatud rauast.
