Autor: Auli Tohv

Siit jätkub muuseumi lugudes rubriik, kus sõna saab kolleeg ja ilusa eesti keele väärtustaja, Tallinna linnaelumuuseumi külastusjuht Auli Rõõmus Tohv.

25. LUGU: Kevad muuseumis

Sel päikeselisel päeval ilmselt palju külastajaid muuseumis ei käinudki, aga maja tundus mõnusalt rahvast täis, kuna kõik kulgesid rahulikus rütmis väljapanekute vahel. Koolivaheaeg oli möödas ja seetõttu lippasid treppe mööda peale muuseumirottide just mudilased. Kes mõistis lugeda, täitis nuputuslehte. Kel suurem huvi tehnika vastu, otsis viimasel korrusel vanni, mille sealne Väike Toomas olevat välja lubanud. Ühise uurimistöö tulemusena osutus see siiski sajanditaguseks harulduseks – dušinurgaks. Unistuste Tallinna toas ladus tulevane ehitusmeister pehmetest suurkuubikutest elamu, väravatorniga muidugi. Üks, mis neid lapskülalisi ühendas, oli see, et nad viibisid muuseumis pikka aega – nagu MiiaMillas, kuhu tullakse pea pooleks päevaks. Silma torkas vanemate kannatlikkus: mustpeade korruse atraktsioone võeti korduvalt läbi ja keegi ei ilmutanud kärsitust. Ülakorrustele mindi soovi korral tagasi, et midagi veel kord üle vaadata või hingele kripeldama jäänut järele proovida. Aega tundus jätkuvat lõputult. Vanaemad ei väsinud, isad ei ärritunud. Kohati tekkis tunne, et mööda treppe liiguvad maja elanikud sajandite tagant, kel pole kuskile kiiret. Tulge teiegi meile külla!