Stefan Pajung ja Mihkel Mäesalu
10. septembril 2021 tervitasime oma kauaoodatud konverentsi algust. Konverents Taani-Eesti suhetest keskajal pidi esialgu aset leidma septembris 2020, kuid see lükkus edasi koroonapandeemiast tingitud asjaoludel. Nüüd kogunesime viimaks Tallinnas, kus ajaloolased ja arheoloogid said kolme päeva jooksul kohtuda ning esitada oma uurimistulemused. Meie aga – Mihkel ja Stefan – saime esitleda osa oma uurimisprojekti raames tehtud töö tulemustest.
Konverents algas reede pärastlõunal ekskursiooniga Niguliste Muuseumisse, Pühavaimu kirikusse ja Tallinna Linnamuuseumisse. Meie Taani külalisi paelusid neile näidatud ajaloolised hõbedased nõud, kirikukunst ja keskaegsed piltvaibad. Kõik need esemed on tunnistajateks Eesti ja Taani vahelistest pikaaegsetest ja tugevatest sidemetest. Meie asjatundlik giid – Kerttu Palginõmm – jagas meiega oma laialdasi teadmisi keskaegse materiaalkultuuri erinevatest tahkudest.
Järgmisel hommikul enne kella üheksat kogunesime Neitsitornis, mis on üks Tallinna keskaegse linnamüüri kaitsetornidest. Konverentsi avas lühikese kõnega tema ekstsellents, Taani suursaadik Eestis, Kristina Miskowiak Beckvard. Tema sõnul on Taani ja Eesti ühine ajalugu keskajal suures osas mattunud kauge mineviku uttu. Selle ähmaseid jooni võib üksnes aimata. Ta avaldas lootust, et see konverents võimaldab meil, ajaloolastel, udu hajutada ja saavutada nii selgem pilt meie ühisest minevikust. See sõnavõtt osutus teataval moel prohvetlikuks. Laupäeva varahommikune Tallinn oli mattunud uttu, kuid peatselt udu hajus ja asendus päikesepaistega
Tallinna Linnamuuseumi poolelt pidas sissejuhatava kõne Toomas Abiline, mispeale saime kuulata juhtivate teadlaste ettekandeid laial teemaderingil. Räägiti nii Põhjala ristisõdadest, Taani-aegsest Tallinnast, Eesti kiriku arengust keskajal, poliitilistest arengutest Taani võimu aluses Põhja-Eestis jne. Ettekannete vahel olid keha virgutavad kohvipausid ja lõuna, mis andsid esinejatele ja publikule võimaluse omavahelisteks aruteludeks. Seeläbi said kohal viibinud ajaloolased uusi mõtteid ja vihjeid oma edasiseks uurimistööks. Publiku huvi ettekannete vastu oli selgelt tunda. Samuti võis näha, kui rõõmsad olid inimesed võimaluse üle taaskord jagada teistega oma kirge ajaloo vastu. Pandeemia tingimustes olid ju seesugused kokkusaamised pikka aega võimatud.
Õhtuks oli Tallinna Linnamuuseum organiseerinud meile õhtusöögi ühes vanalinna restoranis, kus meid võõrustati suurepärase toidu, maitsva magustoidu ja hea valikuga veinist, õlust ja kohvist. Siin asusid konverentsi osalejad omavahel elavasse keskustellu ning näis, et kõigil oli hea olla. Ometigi ei saanud me niiviisi lõputult jätkata. Pidime ju järgmisel hommikul vara ärkama ja teise konverentsi päevaga alustama.
Pühapäeval kell üheksa kogunesime taaskord Neitsitorni kuulama konverentsi kahte viimast plokki. Pühapäeva esimeses plokis kõneldi Taani suhetest Eesti alaga 16. sajandi esimesel poolel. Teises plokis kunstiajaloolistest sidemetest ning ristisõjas tekkinud tunnetest. Pärast lõunasööki pidas Tartu Ülikooli professor Anti Selart kogu konverentsi kokku võtva ettekande, tõdedes, et kõneldud teemad ilmestasid käimasoleva uurimistöö mitmekesisust. Siiski osutas ta tõigale, et 15. sajand oli meie konverentsiprogrammis täiesti esindamata, kuigi tolleaegsetes Taani-Eesti suhetes on palju huvitavat uurida.
Kokkuvõttes jäime konverentsiga väga rahule. Kõik jooksis nagu kellavärk ning meil polnud isegi mitte ühtegi probleemi arvutiga. See võib olla tõesti esimene kord, kui mõnel teaduskonverentsil arvutimuresid ei ole. Mihklit ja Stefanit toetasid konverentsi korraldamisel Pia Ehasalu ja Tallinna Linnamuuseumi meeskond, kes pakkusid meile nii konverentsiruumi kui ka korraldasid ka kohvipausid, lõunasöögid ja õhtusöögi. Täname ka kõiki konverentsi osalejaid ja publikut huvitavate ettekannete, küsimuste ja arutelu eest.
Tallinna Linnamuuseumi meeskond võttis kogu konverentsi videosse ja seda võib vaadata järgnevalt lingilt: https://www.youtube.com/playlist?list=PL4Qq8kZ1zDAK5Vr1NebTckUWIVBqpkwxw
Siiski on kõiges selles ka nukker toon, sest nagu kõik head asjad saab ka meie kaheaastane uurimisprojekt septembri lõpus otsa. Nüüd jääb meil üle vaid oodata valminud artiklite avaldamist. Kuigi see on meie viimane blogipostitus, teatame oma lugejatele, et kavatseme anda välja raamatu, mis koondab meie poolt uurimisprojekti raames kirjutatud artikleid.
