Autorid: Kalamaja muuseumi naiskond Laura Jamsja, Kristi Paatsi, Tuuli Silber
Eelmisel laupäeval helistas Laurale Soo tänava Eve, kes on oma tütre Maiga andnud suure panuse Kalamaja muuseumi loomisesse. Nad on lubanud mitmeid kordi kiigata nii oma argiellu kui ka ühe väärika Lenderi maja pööningule, kuuri ja keldrisse. Ka ainult nende annetatud esemete põhjal võiks koostada peadpööritava püsinäituse. Oma telefonikõnes palus Eve aga sisse lülitada raadio Elmari soovisaate. Nad olid nimelt tellinud Laurale nimepäeva puhul tervituslauluna Vaiko Epliku “Soorebased”.
Seesuguse südamlikkusega rabasid jalust ka Kopli tänava Piret ja Mati, kes tänutäheks põneva linnaretke eest kutsusid muuseumi naiskonna omale külla. Nende juures sai kuulatud nii mõnigi kaasakiskuv lugu Kalamajast ja maitstud sai nii mõnigi klaas kihisevat vahuveini.
Ootamatu telefonikõne või küllakutse pakub sageli palju innustust ja julgustust, sest kohalikud on võtnud hetke või ka mitu, et väärtustada meie tööd muuseumi loomisel. Seda ühist tööd märgati ka Eesti muuseumide aastaauhindade jagamisel, kui kogukonna sõbra tiitliga tunnustati Tallinna Linnamuuseumit kogukonda kaasava Kalamaja muuseumi ettevalmistamise protsessi eest. Muuseumiroti aitas kinni püüda Kungla tänava Piret, kelle kaasahaaravad argilood oma kodumajast tõid Valga kultuurikeskusesse killukese Kalamajast.
Töö käib
Selline näeb lühidalt välja ülevaade muuseumi aruandlusest, ehkki muuseum kui hoone pole külastajatele veel sugugi avatud:
- Kogutud esemeid: 155
- Korraldatud intervjuusid: 30
- Külastatud keldreid ja pööninguid: 15
- Kogutud Kalamaja roti skelette: 2
- Avatud näitusi: 3
- Kogutud prilllaudu: juba 9
- Laste kaastööd: üle 200 (157 pilti, 47 kirjatükki, skulptuure, mänge)
- Kummitustuuril osalenuid: u 130 inimest
- Küsitlustele vastanuid: üle 200 inimese
- Logohääletusel osalenuid: 555 inimest
Ehkki muuseumimaja Kotzebue tänaval ootab praegu kuldsete kätega ehitajat, on töö muuseumi loomise nimel käinud kogukonnaga esimestest mõttevälgatustest alates. 2018. aasta esimeses pooles valmisid küsitluslehed ning veebiküsitlus. Need aitasid välja selgitada, mida arvavad kohalikud uue muuseumi loomise mõttest, kas selle teema vastu tuntakse huvi ja millist muuseumi nad ise sooviksid piirkonnas näha. Vastustest ilmnes, et soovitakse mõnusat ja hubast kokkusaamiskohta, kus tutvuda Kalamaja mineviku ja olevikuga ning kindlasti peaks see olema laste- ja peresõbralik paik, kuhu tulla ühiselt aega veetma. Toimusid ka mõttetalgud, kaasamaks kogukonda muuseumi ideekavandi loomisel. Veendusime, et Kalamaja läheb korda erineva taustaga inimestele – mõttetalgutel osales nii noori kui pensionäre, nii äsja Kalamajja kolinuid kui ka 1930.–1940. aastatel seal elanuid, kes on praeguseks mujale elama asunud.
Paralleelselt mõttetalgutega algas 2019. aasta alguses töö kogukonnaliikmete intervjueerimisega. Oma lugusid on jaganud mitu põlvkonda Kalamajas elanud inimesi, nii endised kalamajalased kui ka uued kogukonnaliikmeid. Samuti oleme kogunud pildimaterjali inimeste isiklikest fotoalbumitest, mis on viinud ajarännakuile eelmisest sajandist tänapäeva. Kuulutasime muuseumi loomisega seoses välja ka kogumiskampaania, et muuseumis oleks esil kõik see, mis on kogukonnaliikmete endi annetatud ja neile olulised. Nii ongi meie kogusse jõudnud kohalikus kasutuses olnud eripalgelisi esemeid, nagu näiteks 1930. aastate puidust pirukavorm, tänase Kalamaja naise toruklambrist tehtud käevõru, Kalamajas populaarse kass Augusti foto jms.
Muuseumi üheks oluliseks sihtgrupiks on lapsed ja pered. Et ka neile leiduks midagi tuttavat, kutsusime Põhja-Tallinna lapsi meile joonistama ja kirjutama, millised on nende pilgu läbi siinsed lemmikkohad, inimesed, lemmikloomad; millised võiksid olla Kalamaja muuseumi maskott ja meened. Kõikidele osalenud gruppidele korraldasime tänutäheks mängulised ja harivad lastetuurid mööda Kalamaja tänavaid, et tutvustada siinset põnevat minevikku. Muuseumile saadetud tööd seadsime kõik näitusele Kalamaja raamatukokku. Laiemale publikule silmarõõmuks kujundas kunstnik Kärt Hennoste laste töödest Balti jaama tunnelisse suured värvikad kollaažid. Tänu Fotokuule ja kohalikele korteriühistutele sai aga sügispimedusse mattunud Kalamaja tänavatel tutvuda fotoreporter Hans Soosaare loominguga. 1920. aastate argielu Kalamaja keldrikorterites puudutas paljusid. Need must-valged fotod ja tabureti peal seistes möödunud linnaretked ühendasid kalamajakaid omavahel ja meid nendega.
Kilo kala ja muud seiklused
Muuseumi visuaalse identiteedi soovisime luua koos kogukonna ja teemast huvitatutega. Eriti soovisime rõhuda laste ja noorte elavale fantaasiale, mis pakub sageli mittestandardseid ja ootamatuid lahendusi. Selleks koondasime nii kaasamisprojektis kui Kalamaja päevadel valminud laste tööd ja saatsime need inspiratsiooniks meie partnerile, disainistuudio Refleksile. Nende väljatöötatud kavandid seadsime hääletusele. Valituks osutus visuaalne identiteet ja logo, millel on kujutatud kalasilma. Tegemist on vaatega muuseumi nimele, mis avaneb läbi uudishimuliku kala silma.
Kevadise suursündmuse, Kalamaja päevade ajal pidasime esmakordselt muuseumihoovis vaimutoidu-kohvikut. Muuseumiremont ei takistanud meid osalemast ka muuseumiööl ning Kristi juhitud hilisõhtune kohalikke õõvalugusid tutvustav tuur ületas kõik kuulajaskonna rekordid. Kummitustuuriks saime sisendi eakatelt kohalikelt, kes vestsid muuseumile lugusid oma lapsepõlvest ja hilisemast east. Niimoodi õues tegutsedes ja tuuritades said idanema pandud paljud soojad ja sõbralikud kontaktid endiste ja praeguste Kalamaja elanikega.
Suur aitäh Kalamaja endistele ja praegustele elanikele, kes on jaganud meiega oma inspireerivaid lugusid! Suur aitäh Kalamaja sõpradele, huvilistele ja vapustavatele koostööpartneritele! Hiiglaslik aitäh kolleegidele, kes on toetanud nõu ja jõuga.
