Linnamuuseumis on juba järjepanu teine näitus, mis tutvustab kogujat ja tema kogutud kollektsiooni. Esimene neist näitas Langebrauni portselani Priidu Nõmme erakogus. Teine avab nüüd põliste tallinlaste Madis ja Epp Eelmaa kollektsioone alates Buddhadest lõpetades lõikelaudadega.

Kes on need inimesed, kes koguvad? Millist elu nad elavad?

Eelmaade perekonda iseloomustab eelkõige ühine kirg reisimise vastu. See algas juba aastaid tagasi, tollal loomulikult suure nõukogudemaa avastamisega:

“Esimene ühine pikem reis viis meid autostopiga Karpaatidesse ja turismirongiga Siberisse. Enam ei kujutaks ettegi: kuu aega koos kahe võõra inimesega kitsas kupees, raudteejaamades pesemisvõimaluste otsimine, olematud olmetingimused. Aga võimalus NSV Liidu avarustes vabalt seigelda, võimas loodus ja suurlinnade põnev ajalugu korvasid kõik meie „kannatused“.”

Kui maailma oli juba valla, siis aga suunduti edasi, kaugemale itta.

“1997. aastal olime väikese turismigrupiga esimest korda Laoses ning järgmisel aastal kahekesi Birmas (Myanmaris), auto ja giid ees ja taga ning reisikava paigas. Pärast seda otsustasime, et parimad reisikorraldajad oleme endale siiski ise. Läksime kuueks nädalaks uuesti omapäi Birmasse, rändasime teisteski Kagu-Aasia riikides, armusime sealsesse kultuuri, seiklesime ja saime unustamatuid elamusi. Kui on huvi süveneda, võtavad kohalikud sind omaks, on heatahtlikud ja abivalmid. Alustasime meie jaoks õnnelikul ajal – eelmise aastatuhande lõpus polnud massiturism toona sõjast räsitud Kagu-Aasia riike veel vallutanud, veel ei olnud võltsingute ja odavate koopiate aeg.”

Madis Eelmaa huvi idamaise vastu ei tulnud tühjast kohast. See oli pärit lausa koolipõlvest.

“Minu huvi idamaise ilu vastu sai alguse kuuendas klassis. Ajal, kui “suurel kodumaal olid kõik rahvad vennad”, otsiti sõpruskoole ja kirjasõpru nii lähedalt kui ka kaugemalt. Kord potsatas postkasti paks ümbrik, peal kirillitsas minu nimi, sisuks venekeelne kiri koos postkaartidega. Lummavad vaated, kummalised türkiissiniste kuplitega ehitised keeruliste kullatud mustritega seintel. See oli iidne linn Samarkand oma võrratute ehitistega: Gur Emiri mausoleum, Bibi Hanum, Registani väljak – ma ei olnud midagi taolist varem näinud, see oli müstika!”

Madis tahtis huvitavat kanti edasi uurida ja näppu jäi Maksim Gorki lugu julmast mongoli valitsejast Timurist. Need vallutusretked viisid Samarkandist ja Kesk-Aasiast edasi Indiasse. Huvi viimase vastu aina kasvas, ja soovidel on tihti komme täide minna.

“Aastaid hiljem, kui töötasin fotograafina ja ületasin ühe mõjuvõimsa kliendi ootusi, sain preemiaks India-reisi. Ja India oligi imeline! Kui Saranati budistlikus templis pani munk mulle kaela lillepärja – tavaline turistitrikk! –, mõtlesin, et olen nüüd väljavalitu. Vaimustusin budistlikust filosoofiast, nautisin ja naudin siiani sealset arhitektuuri, loodust, kultuuri ning ka kõige selle pildistamist.”

Aastate jooksul on Madis ja Epp rännanud palju, lemmikuteks on neil Laos, Kambodža ja Birma, mida külastatakse ikka ja jälle. Just sellistelt reisidelt tulevad kaasa ka esemed perekonna mitmetesse kogudesse –  lõikelauad, karahvinid, Buddhad ja kõik muu!

Külluslikku vaadet nende kogudest, mis on sündinud reisides läände ja itta näeb Tallinna Linnamuuseumi näitusel “Kogu ja Lugu 2. Madis ja Epp Eelmaa: koos itta ja läände”, mis on avatud 11. märtsist kuni oktoobrini.