Autor: Andres Siplane, Kalamaja elanik
19. sajandi lõpul hakati rajama telefonivõrke. Meiepoolses maailmanurgas kaevati telefoniliinide jaoks šahtid tänava alla ning liinide hooldamise jaoks paigaldati luugid. Et eristada neid kanalisatsiooniluukidest, siis kasutati luukide kujunduses viiteid elektrile või telefonile või välgunooltele. Tihti kirjutati ka ühel või teisel viisil peale sõna „telefon“. Tallinna telefonivõrk rajati mäletatavasti 1887. aastal Curt Siegeli poolt ning teatavasti kasutas ta kõigile üllatuseks Alexander Graham Belli tehnoloogia asemel rootslaste Ericssoni seadmeid. Nagu hr Siegel ise ütles, sobis see tehnoloogia siia kliimasse paremini.
Tegelikult ehitati tollaste Venemaa linnade kõik telefonivõrgud Rootsi tehnoloogia najal. Nii juhtus, et rootslased tõid ühtlasi ka telefoniluukideks kohale omaenda luugid. Ja nii olevat tsaariaja lõpu Venemaa suuremate linnade tänavad meenutanud Kopenhaageni või Stockholmi tänavaid. Sest maas olid rootsikeelsed ja rootsi disainiga telefoniluugid. Rootslastel oli enamasti kujunduses kasutusel kas telefonitoru või siis viisnurk, mis pildus välgunooli. Telefonitoru nägi alguses mäletatavasti välja selline seenekujuline – helistaja pidi ühe seene panema vastu kõrva ja teise suu ette. Tsaarivõim oli siis veel õndsas teadmatuses viisnurga tulevaste tähenduste teemal.
Rikstelefoni logoga luuk Moskvas. Foto: Andres Siplane
Tuli revolutsioon ja kommunistlikul Venemaal moodustati kõigepealt NKPS ehk Posti ja Telegraafi Rahvakomissariaat ning hiljem muudeti see NKSiks ehk Side Rahvakomissariaadiks. Esimeseks rahvakomissariks oli Ivan Nikititš Smirnov (1881–1936), keda kutsuti Siberi Leniniks, aga hiljem muidugi lasti maha süüdistatuna trotskistlikus vandenõus Stalini vastu. Tema pärand vaatab meile Pühavaimu kiriku kella all ning Kloostrivärava juures tänavakivide vahelt vastu tänase päevani.
Sel ajal oli kommunistidel palju muid muresid ja telefoniluukide disain ei kuulunud edetabelis üldse mitte tippu. Seda enam, et algne rootsipärane disain juba sisaldaski viisnurka. Nii vahetati uute telefoniluukide tootmisel disainis välja vaid kirjad. Kujundus jäeti samaks. Rahvakomissariaatide aegu pandi kirjadeks tavaliselt „telefon“ ja „nks“ (narodnyi komissariat svjazi – side rahvakomissariaat).
Rootsi-Taani-Vene ühisettevõtte luuk Moskvas. Foto: Andres Siplane
Pärast sõda 1946. aastal korraldati Nõukogudemaal suurem haldusreform ning rahvakomissariaadid muudeti ministeeriumiteks. Side Rahvakomissariaadist sai Sideministeerium (Ministerstvo Svjazi).
Aastal 1957 kehtestas Sideministeerium telefoniluukidele riikliku standard (ГОСТ 8591-57) ning luugid kujundati natuke igavamaks – kontsentriliste ringidega, ääres siksakiga ning keskel tähed GTS (gorodskoi telefonnõi set, linna telefoni võrk). Selliseid luuke on muidugi Tallinnas palju ja nendest ma hetkel ei räägi. Pühavaimu kiriku ja Kloostrivärava luugid on järelikult pärit perioodist 1946 kuni 1957.
Rootsi luugikujundus elas seega üle tsaarivõimu, I maailmasõja, II maailmasõja ning jõudis siis lõpuks otsekui ringiga tagasi ka Tallinnasse. Pühavaimu kiriku kella all paikneval luugil on välgunooli pilduv viisnurk ning kirjad BVMS ja RMZ. RMZ tähendab antud luugil Remonto-Mehhanitšeski Zavodi ehk remondi-mehhaanika tehast. Tavaliselt on sellele täheühendile ette kirjutatud, et mis linna tehas see on. Sellel luugil mitte. Lihtsalt mingi linna remondi-mehhaanika tehas. Julgen pakkuda, et see on toodetud Moskvas, kuna seal esineb palju täpselt samasuguseid luuke.
NSVL Sideministeeriumi luuk Tallinnas Pühavaimu kiriku kella all. Foto: Andres Siplane
BVMS puhul on üsna kindel, et kaks viimast tähte tähendavad Sideministeeriumit ehk Ministersto Svjazi. B ja V tähed jäävad esialgu saladuseks. Kloostrivärava juures on kaks välke pilduva telefonitoruga luuki. Kirjadeks on „telefon“ ja „MS“. MS tähendab siis taaskord Sideministeeriumi.
