Autor: Illi Ero, endine Kalamaja elanik

Varud sahvritesse-keldritesse

Enamiku inimeste suvi sai otsa septembrikuu saabudes. Koolinoored pidid hakkama jälle kooliteed käima. Just nimelt käima, sest meie ajal ei toodud mitte ühtegi last autoga kooli. Enamasti õpiti koolis, mis kodule kõige lähemal. Täisealised vaatasid omale ka töökohad kodule lähemal, kuhu oli jalgsi hea käia. Liikumise puuduse all me ei kannatanud.

Sügiseti käisid täisealised metsades seeni ja marju korjamas. Minu vanemad seenel ei käinud, sest hiidlasest ema seeni ei söönud ja ütles, et see on looma toit. Küll aga käidi korra või paar pohlal ja jõhvikal. Enamasti sõideti suurema seltskonnaga autoga metsa, kus veedeti terve päev ja korjati ämbritäie jagu marju. Need keedeti kodus moosiks, mida talvel hea võtta oli. Minu isa armastas sügiseti ka pähklil käia. Neid korjas ta suure seljakotitäie ja nii olid meil näärideks ka pähklid omast käest võtta.

Talveks tellisid linnainimesed enamasti mõne maal elava sugulase või tuttava käest talvekartulid. Neid hoiti siis majade keldrites suurtes puust kartulikastides ja käidi vajadusel ämbriga tuppa toomas. Iga pereema arvutas välja, kui palju nende pere talve jooksul kartuleid sööb ja vastavalt sellele telliti kas 100 kg, 150 kg või lausa 200 kg kartuleid. Poes müüdi samuti kartuleid, aga need olid enamasti sinised (üleväetatud) ja inetud. Ja ega neidki iga päev saada olnud.

Õunaraksus

Ka sügiseti oli lastel õues tore olla ja tegemist jätkus. Üks populaarne tegevus sügiseti oli õunaraksus käimine. Kalamajas oli palju aedasid, kus kasvas õunapuid, nagu meie aiaski. Aga nii põnev oli pimeduse katte all käia naabrite aedades õunaraksus. Ja teiste õuede lapsed käisid omakorda meie aias. Need õunapuud ei kuulunud õigupoolest ju kellelegi, aga mõnes aias oli elanik, kes kõik puud enda omadeks oli kuulutanud ja ei lubanud mitte kellelgi neist mitte ühtegi õuna võtta ning valvas hoolega. Sellistes aedades oli eriti ahvatlev ja põnev raksus käia.

Ühes kõrge planguga õunaaias valvas vanamees oma õunapuid lausa soolapüssiga ja kuulu järgi oli nii mõnigi poiss seal laengu soola tagumikku saanud. Seal aias olen samuti ühe korra raksus käinud. See oli ikka väga ettevaatlik ja adrenaliinirohke käik, süda kurgus kloppimas. Aga kõik läks hästi – vanamees meid ei avastanud ja soola me tagumikku ei saanud.

Rõõm sahisevatest lehtedest ja kinost

Lastele meeldis väga sügiseti lehtedes sahistada ja lehehunnikutes hüpata. Kuna kalamajas oli palju rohelist ja suuri puid, siis langevaid lehti sügiseti jätkus ja kojamehed pühkisid neid usinasti kokku suurtesse hunnikutesse. Neile üldse ei meeldinud, kui lapsed nendes lehehunnikutes hullamas käisid.

Kinos käisime me juba maast madalast. Mäletan, kuidas lasteaeda tuli aeg-ajalt kinobuss ja parkis maja ette ning lapsed viidi bussi multifilme vaatama. Koolipõlves oli kõige käidavam muidugi tuntud Kalamaja kino Lembitu, aga käisime ka vanalinnas asuvates kinodes. Oli ju kino tollal nii odav: laste seansside pilet maksis vaid 10 kopikat. Täisealiste piletid maksid 20–50 kopikat, sõltuvalt istekohast. Tollal oli nii mõnigi film alla 16 aasta vanustele keelatud ja seda põhjusel, et filmis oli suudlusstseen. Teismeliste tüdrukutena püüdsime ikka end kino uksel vanemaks valetada, et keelatud filme vaatama pääseda ning vahel see ka õnnestus. Samas aga polnud mitte ühtegi vanusepiirangut julmadele sõjafilmidele, mida nõukogude ajal ohtralt kinodes näidati.

Muidugi käisime pimedal ajal ka teatris. Juba lasteaialapsi viidi Nukuteatrisse, kooliajal aga hankis klassijuhataja või hiljem ka mõni muu klassi aktivist teatripileteid.

Hilised jalutuskäigud

Keskkooli ajal hakati käima ka tantsupidudel. Mäletan, kuidas käisin klassivennaga Tombis peol (J. Tombi nimeline Kultuuripalee – praegu Salme Kultuurikeskus). Noorte tantsuõhtud algasid tollal kell 17 või 18 ja lõppesid kell 21, et kõik noored ikka enne kella 22 koju jõuaksid. Alaealised ei tohtinud pärast kella 22 enam ringi hulkuda ja kui nähti, siis võis tegemist tulla miilitsaga. Ka tolleaegsed klassiõhtud said samal põhjusel varakult ära lõpetatud.

Sellest ajast meenub ka üks lugu. Nimelt armastasid abielupaarid tollal palju õhtuti jalutamas käia. Nii ka minu vanemad. Ühel õhtul läksin koos nendega jalutama. Olin siis 15-aastane. Jalutasime mööda Niine tänavat Suveteatrini (Rannamägi) ja edasi Balti jaama poole, et sealt Vana-Kalamajasse pöörata. Minul tuli jäätise isu ja vanemad andsid mulle raha ning ruttasin väikest haaki tegema, et Balti jaamast jäätist osta. Kell võis olla umbes 21.30. Balti jaamas aga võttis miilits mu kinni ja viis jaama korrapidaja ruumi, kus oli ees juba hulk lõbusalt lärmavaid noori. Mu nimi pandi kirja ja tehti pilt ning uuriti, miks hulgun nii hilja ringi ja miks just Balti jaamas. Ütlused pandi kirja ja lasti mind minema. Olin asjade sellisest käigust muidugi väga nördinud.

Isa läks järgmisel päeval miilitsasse asja klaarima. Talle seletati, et püüti Balti jaama kampa ja kuna isa kinnitas, et jalutasin eelmisel õhtul vanematega, siis tõmmati mu nimi nimekirjast maha. Nimelt tollal armastas osa noori koguneda Balti jaamas, aga võimude poolt seda ei sallitud ning püüti sellist kamba kogunemist igati takistada.