Autor: Sergei Andrejev, Kiek in de Köki kindlustustemuuseumi külastusjuht, tõlkinud Victor Sepp, toimetanud Auli Tohv.
Prussakad ehk tarakanid elavad Maal juba üle 300 miljoni aasta ehk sellest ajast, kui dinosauruseid ei olnud veel isegi „välja mõeldud“. Ühel päeval surid dinosaurused välja, aga prussakad eksisteerivad edukalt edasi võib-olla ka siis, kui meid enam pole.
Mustad tarakanid tulid Euroopa kodudesse Aasiast 13. sajandil koos Euroopat rünnanud mongolitega. Väidetakse, et sõna „tarakan“ on tuletatud türgitatari sõnadest kara khan („must valitseja“). Sellega said neist viimased sünantroopsed e inimkaaslevad putukad, kusjuures näiteks täilised elasid koos juba neandertallastega. Tarakanide valitsemisaeg kestis kuni 18. sajandini, kui Aasiast tulid tema aktiivsemad sugulased – pruunid tarakanid, keda mõnes Euroopa riigis hakati kutsuma „prussakateks“ (preusse’), kuna parasjagu käis sõda Preisimaaga. Prussakad tõrjusid peaaegu täielikult tarakanid välja, kuigi viimaseid inimesed austasid. Arvati, et nad toovad rikkust ning uude majja kolimisel tuli lasta majja tarakan pererahva jõukuse tagamiseks.
Prussakatel on hea elada inimese kõrval, kus soojus ja rikkalik toit on garanteeritud, ja see ongi kõik, mida nad vajavad paljunemiseks. Nad ei talu vee puudumist ega külma, kusjuures mõni tund külmas ei tee neile veel liiga, nad lihtsalt uinuvad. Nende munakapslid taluvad aga isegi 50-kraadist pakast. Kui prussakas jääb peast ilma, siis võib ta elada veel nädal aega, jätta järglasi ja alles siis surra nälga. Inimesed kolisid talveks teise kohta, et neist tüütuist putukaist vabaneda, kuid see meede aitas ainult mõneks ajaks.
Nendest vabanemiseks kasutati ka igasugu nõidusi, näiteks korraldati “prussakate matused”. Tavaliselt tehti seda septembris. Kaalikast või kurgist lõigati väike kirst, pandi sinna sisse prussakas ja maeti see köögiviljaaeda, kalmule pandi väike okstest rist. Mõnikord kasutati kirstuna viisku, mille külge seoti nöör ning tiriti viisk kalmistule, kus toimusid “matused”. Leiutati teisigi variante: prussakatega karp maeti nelja tee ristmikul või viidi prussakas vargsi naabri majja, sest usuti, et ta viib sinna ka kõik oma sõbrad.
Prussakaid ei peetud sama kahjulikeks kui lutikaid või täisid, sest nad tõid ka teatud kasu, hävitades lutikate mune. Inimeste kallale nad tavaliselt ei läinud, välja arvatud juhtumid, kui magaval inimesel leidus toidujääke küünte all. Jättes aga toidumoonale oma jälgi, võivad prussakad levitada nakkushaigusi, näiteks düsenteeriat.
Prussakatel on imetugev tervis. Nad ei karda radioaktiivsust ja elasid üle ka aatomiplahvatused, nende seedetrakt tuleb edukalt toime peaaegu iga toiduga. Hiinlased kasutavad seda omadust olmeprügi utiliseerimiseks. Pärast taolist dieeti muutuvad prussakad ise valgurikkaks toidulisandiks, hiina klassikalise meditsiini tooraineks või isegi inimeste toidutoormeks. Tarakanifarmid on ümbritsetud laiade veekraavidega, sest putukad ei oska ujuda ega lennata, nende tiivad sobivad vaid õhus liuglemiseks, see-eest on nad suurepärased jooksjad.
Prussakate võidujooks on vist sama vana lõbu kui kirbutsirkus. Mõned prussakad võivad arendada kiirust kuni 50 kehapikkust sekundis. Kui inimesed oleksid selleks võimelised, siis saaksime konkureerida Teslade ja Porschedega. Jooks Tallinnast Pärnusse nõuaks kõigest 25 minutit ning Tallinnast Riiga – vaid tund aega. Kusjuures prussakad on võimelised liikuma koos koormaga, mis ületab nende enda kaalu 300 korda (kujutage ainult ette, et tassite Pärnusse kaasa suurt autobussi). Nad taluvad enda kaalust kuni 900 korda suuremat koormust (võrdluseks: tank sõitis teist üle, aga teie jooksete edasi). Kõik need omadused ja fantastiline võime pugeda läbi kitsa pilu, vähendades oma kasvu neli korda, andsid aluse luua robot-prussakad päästetööde läbiviimiseks.
Teadlastele pakub huvi prussakaliste eriliik, kes toidab oma järglasi erisubstantsiga, mis oma omadustelt on tunduvalt efektiivsem tavalisest piimast ning mis tulevikus võib saada supertoidu aluseks ja päästa inimkonna näljaohust.
Prussakatest on loodud muinasjutte (August Jakobsoni „Kana ja prussakas“, Kornei Tšukovski „Hiigelprussakas“), laule („La Cucaracha”), animafilmide laule („Oggy and the Cockroaches“) ning anekdoote. Eesti keeles on prussakatega seotud näiteks väljend „täis kui prussakas“. Ja kui te ei põe blatofoobiat (prussakakartus), siis neist võivad saada isegi teie sõbrad nagu animafilmis „WALL-E“ või mängufilmis „Joe’s Apartment“.
Tänaseks on teada ca 5000 liiki neid putukaid, nende seas nii sipelgast väiksemaid ja igat karva olendeid kui ka hiigelsuuri madagaskari või austraalia tarakane, kes vaevalt mahuvad peopessa.
Kiek in de Köki kindlustustemuuseumis saab tutvuda põneva näitusega “Linnaloom. Lehm, lutikas ja lohe Tallinna ajaloos”. Näitusel näeb paljusid realistlikke loomamulaaže oma silmaga – ka prussakat, kilki ja lutikat. Kiek in de Kök on avatud teisipäevast pühapäevani, neljapäeva õhtutel pikemalt. Tere tulemast!
