Thomas Wilhelm Greiffenhageni ja Aleksander Loidi artiklitest kokkuvõtte teinud Eero Väin, pildiallkirjad ajaloolane Kalle Kroon.
Täpselt 310 aasta eest leidis aset oluline ajalooline pööre Tallinna linna, aga ka üldiselt eestlaste ja muude eestimaalaste elus: pärast 150 aastat Rootsi valitsuse all toimus siinsete alade üleminek Tsaari-Venemaa ülemvõimu alla. Ja kes seda siis tollal teada oskas, et koguni 200 aastaks. Ülemineku dramaatiliseks lõppvaatuseks oli Tallinna kapituleerumine 1710. aasta sügisel. Kuna sündmustest, mis suure tõenäosusega tõid tallinlastele kaasa ajaloo ühed kõige hirmsamad kannatused, saab täis ümmargusede 310 aastat, on põhjust neile taas valgust heita.
Põhjasõda jõuab Tallinna, linna piiratakse ümber
1700. aastast oli käinud nn Põhjasõda kahe põhirivaali – Rootsi ja Venemaa vahel. Seni suhteliselt võidukalt tegutsenud rootslaste 1709. aastal Poltaava all saadud ränk kaotus oli kallutanud edu kindlalt Peeter I Vene vägede kasuks. Viimased kasutasid initsiatiivi ja rihtisid oma sõjakäigud Liivimaa poole.
1710. aasta suveks oli Vene vägede poolt alistatud enamik Liivi- ja Eestimaast, sealhulgas ka Pärnu ja Riia. Augusti keskel piiratigi venelaste poolt sisse Tallinn ning 16. augustil anti linnale üle Peeter I universaal, milles sisaldus ka kinnitus, et Tallinnal säilivad kõik varasemad privileegid ja rootsiaegsed õigused. Tallinna linn ja Toompeal resideeruv Rootsi garnison, mida juhtis asekuberner Dietrich Friedrich von Patkul, otsustasid siiski esialgu mitte alistuda.
Enne venelasi jõudis linna katk
Kuid jube enne vene vägede kohalejõudmist oli Tallinna linnas endast ilmutanud katk. Mis ei olnud iseenesest üllatus, sest katkust oldi kuuldud juba nii Pärnu kui Riia piiramistest ja varemgi. Esialgu lootsid võimud epideemia puhkemist kontrolli all hoida – esimest haigusjuhtumit on kirjeldatud 11. augustil – ja üritasid surmajuhtumid maha vaikida. Kuid peagi asus katk räsima ülerahvastatud linna elanikkonda ja ka Rootsi garnisoni võitlejaid juba hulgakaupa.
1708. aastast pärinevate andmete põhjal on teada, et Tallinnas elas tol ajal circa 10 000 inimest, sellest eeslinnades umbes 4700 ja siselinnas 5100. 1710. aastal oli enne venelaste piiramise algust suur osa eeslinnadest hävitatud ja inimesed olid liikunud linnamüüri kaitsvasse varju, mistõttu päris täpset rahvaarvu piiramise alguses ei ole siin võimalik anda. Rootsi garnisoni suuruseks oli hinnanguliselt 4000–4500 meest.
Sõjapõgenike tõttu ülerahvastatud linnas tegi epideema kohutavat laastamistööd – mõne nädalaga suri rohkem kui pool linna elanikkonnast. Loodetud ja ka lubatud abi Rootsist ei saabunud, toit lõppes ja joogivett ei jätkunud. Olgu öeldud, et vene väed sulgesid esimest korda ajaloos linna veekanali. Tallinlased olid kui põrgupiinades. Alistumine Vene vägedele hakkas ühe enam näima ainuvõimaliku väljapääsuna hädaorust.
Miks Tallinn end kaitsta ei suutnud?
Kuigi Rootsi aja viimasel kahel aastakümnel oli linna ümber kerkinud võimas muldkindlustuste vöönd, ei olnud bastionidest ja raveliinidest iseenesest piisavat julgeolekutagatist. Tallinna kaitsmist raskendasid mitmed olulised puudused. Esiteks nappis garnisoni koosseisu ja katku tõttu ning ümberpiiratud linnas polnud võimalik kedagi ka juurde värvata. Ka Rootsist ei tahetud sõdureid juurde saata kartuses, et nad surevad seal kohe katku. Toiduaineid ei jätkunud isegi otsese nälja ärahoidmiseks ja ka maalt polnud midagi võtta: see oli vaenlase vägede kontrolli all.
Kuna Tallinnas võimu säilitamist pidas Rootsi siiski jätkuvalt tähtsaks, siis tegutsesid linna abistamise küsimustega mitmed võimuorganid ja keskasutused. Absolutistliku monarhi Karl XII tugev autoriteet halvas aga nende tegevust – kardeti ette võtta midagi, mida kuningas hiljem heaks ei kiida. Kuningliku nõukogu kirjadest võib siiski leida peidetud kriitikat kuninga otsuse suhtes viia peaväed Läänemere provintsidest minema. Tallinna piiramise ja abistamise küsimustes oli Kuninglik nõukogu igatahes aktiivsem ja tegusam kui kuningas.
Abivajaduse ulatusest ja koostisest annab tunnistust suur hulk palvekirju Tallinnast Stockholmi, ühtekokku mõnisada kirja saadetud asekuberner Dietrich Friedrich Patkuli poolt, kes juhtis linna kaitsmist kohapeal.
Suur puudus leivaviljast andis end tunda juba enne Tallinna sulgemist piiramisrõngasse. Viimaste aastate ikaldus oli teinud lõpu tagavaradele ja 1710. aasta saagist ei saanud linn osa, kuna Vene väed olid sulgenud kõik teed linna. Patkul teadustas, et kui küllaldast abi Rootsist toiduainete näol ei saadeta, ähvardab linna totaalne häving ja linn langeb vaenlase kätte.
Viimaks oli sõjalises mõttes väga tähtsaks puuduseks kõige muu kõrval tõsiasi, et nappis ka igasugust relvastust. Eelkõige kahureid ja muskette, samuti lahingumoona.
Asekuberner Patkuli kummalised käigud
Nagu toiduainete puhul, ei rahuldatud ka kõiki sõjatehnika taotlusi ja ikka sama põhjendusega – ka Rootsi varud on kasinad. Üks omapärane seik oli see, et peaaegu samal ajal, kui Patkul taotles relvasaadetisi Sõjakolleegiumilt, saatis ta juba 9. septembril ühe laevatäie sõjatehnikat Tallinnast Stockholmi – mitmeid suurtükke, püsse, musketeid ja püstoleid – ja seda juba 3 nädalat enne kindluse kapituleerumist. See asjaolu viitas justkui alistumise ettevalmistamisele juba varsti peale piiramise algust.
Linnas esineski mitmeid intriige Patkuli enda vastu, teda kritiseeriti, ja seda mitmel põhjusel. Patkuli kirjavahetus Vene väepealikega, mida ta ei avalikustanud ei garnisoni ohvitseridele ega linnavõimudele, äratas koguni kahtluse kahemõttelise mängu mängimises. Teda süüdistati koguni reeturlikkuses ja teda taheti vahistada ning kohtu alla anda, mis jäi siiski sündimata.
Piiramise käigus võttis Vene väejuhatus ühendust Patkuliga, millest arenesid vastaspoolte kohtumised. Vene-poolseks eesmärgiks oli mõjutada Rootsi poolt rahulikuks võimuvahetuseks Tallinna alistumise näol. Tallinn oli võimas merekindlus, mille tervelt kätte saamine oli Venemaale väga tähtis. Neid kõnelusi ja nootide vahetamist võib käsitleda Tallinna alistumise eelmänguna.
Vene ja Rootsi vahel
Tallinnas sisse piiratud inimeste poliitiline meelsus oli äraootav. Baltisaksa aadliringkondades ei olnud Rootsil reduktsiooni ja rüütelkondade võimu piirangute tõttu hea reputatsioon. Teisalt ei olnud aadel kindel, kas nende endised privileegid saaksid täit tunnustust Vene valitsuse all, mis esindas pealegi võõrast usku ja kultuuri. Linna magistraat ja kodanikud olid Rootsi võimu suhtes positiivsemalt meelestatud. Ka Tallinna langemisel venelaste kätte ei olnud ju veel kaugeltki kindel, et vallutatud Läänemereprovintsid jäävad lõpliku rahulepingu alusel Venemaa võimu alla. Seepärast tuli Eestimaa rüütelkonnal ja ja Tallinna magistraadil mängida kahe otsaga mängu ja kinnitada oma truudust nii Rootsi kuningale kui ka Vene tsaarile.
Tallinna allaandmine
Asekuberner Patkuli kutsel kogunesid Tallinna rae, Eestimaa rüütelkonna ja sõjaväe juhtkonna esindajad ühistele nõupidamistele, mis peeti 24.–27. septembrini. Linna ja rüütelkonna esindajad pooldasid kapitulatsiooni, samas kui Rootsi ja mõningad baltisaksa ohvitserid leidsid, et Tallinna kindlust tuleb kaitsta viimase võimaluseni. Nõupidamised lõppesid alistumise pooldajate võiduga, erti kui ka Patkul seadis ennast nende poole. Otsusest anti teada Vene vägede peakorterile Harku mõisas, kus toimus ka kapitulatsiooniaktide lõpliku sõnastuse kinnitamine.
Tallinna alistumine fikseeriti kolmes dokumendis nelja osalise poolt 29. septembril: Tallinna linna, Eestimaa rüütelkonna ja Tallinna garnisoni kõrval kirjutas Vene poolelt alla kindralleitnant Bauer. Patkul oli sel ajal juba raskesti haige ja suri mõne päeva pärast, tõenäoliselt katku. Kuulujutu järgi oli ta endalt ise elu võtnud mürgitamise teel, kartuses saada välja antud Rootsi võimudele, kes muidugi oleksid alustanud tema vastu protsessi Tallinna vabatahtliku allaandmise pärast.
Tallinna 1710. a. lepetele allakirjutanuid: Ooberst Bogislaus von der Pahlen, Tallinnas Rootsi garnisonis asunud Harju maarügemendi ülem
Tallinna kapitulatsiooni lõppvaatuseks oli linna vormiline üleandmine 30. septembril Vene võimu esindajatele, mis toimus kindla protseduuri järgi. Selle kohaselt avati linnaväravad, kust marssis sisse 2000-pealine Vene sõjaväeüksus otse turuplatsile, kus see vahetas välja Rootsi vahipostid. Seejärel marssis Tallinna Rootsi garnison, või õigemini selle katkust järgijäänud riismed, umbes 400 meest – “muusika, lehvivate lippudega ning kuul rauas” mööda Pikka tänavat Rannavärava kaudu sadamasse Rootsi laevadele, evakueerumaks Soome.
Tallinna linna poolt andsid allkirja raehärrad Dierick Reimers ja Joachim Gernet ning Suurgildi vanem Johan Lantingh; Vene poolelt kirjutas alla kindralleitnant Rudolf Felix Bauer.
Vene pool lubas kinnitada nii rüütelkonna kui linna senised õigused ja privileegid. Eestimaa jaoks tähendas see aga tegelikult tagasipöördumist Karl XI eelsete reformide ja veelgi varasema aja juurde, mis välistas rootsiaegse talupojakaitse. Algas nn. balti erikord, mis tagas aadli pea piiramatu võimu talupoja üle, ent tagas maa suhtelise sõltumatuse vene keskvõimust.
Leppe sätetest hoolimata koormati linn järgnevatel aastatel üle mitmesuguste kohustustega, nagu suurte vene väeosade majutamine, sõjasadama ehitamine, jne. Tallinna kui kindluslinna suurükivägi suurendati 500 toruni.
https://www.tallinn.ee/est/g3564s27120
Epiloog
Nagu järeldab ajaloolane Aleksander Loit: kui Tallinn ei oleks vabatahtlikult alistunud, oleksid Vene väed varem või hiljem asunud linna süstemaatiliselt piirama pommitamise ja sissetungikatsetega ning sundinud linna sel moel alla andma. Arvestades jõuvahekordi Tallinna garnisoni ja Vene vägede vahel, oleks tulemus olnud seesama – Tallinna allutamine Vene võimule.
Kui jälgida Rootsi sõjavägede paigutusi ja liikumisi Põhjasõja ajal, siis võib täie kindlusega väita, et Eesti- ja Liivimaa ei kuulunud prioriteetide hulka. Patkulil oli õigus, kui ta väitis, et Stockholm käsitles Tallinna kui vaeslast. Kuid Tallinna langemisega ei olnud Rootsi veel täielikult loobunud Läänemereprovintsidest. Ajavahemikus Tallinna langemisest Uusikaupunki rahulepinguni, aastatel 1710–1721 tegi Rootsi merevägi mitmeid dessante Eesti rannikule ja tehti plaane Eestimaa tagasivallutamiseks. Ja kui aegamööda Eesti- ja Liivimaa tagasivallutamise plaan Rootsi ametlikust poliitikast kadus, leidus alati aktivistide gruppe, kes hoidsid seda ambitsioonikat sihti aktuaalsena kuni Esimese maailmasõjani välja.
***
Tallinna Linnamuuseum tähistab sündmust ka etendusega “Viimsed võitlejad vallidel” 26.09.2020 Harjumäel ehk Ingeri bastionil. Selles näeme, kuidas ümberpiiratud linna kaitsjad – Rootsi garnisoni sõdurid viimseks vastupanuks valmistuvad. Rootsi sõjaväe mundrites osalevad Kolme Krooni Klubi liikmed.
Alljärgneva kirjanduse põhjal kokkuvõtte koostanud Eero Väin, pildiallkirjad ja kommentaarid ajaloolane Kalle Kroon.
Loit, Aleksander, Appihüüd põrgust. Ümberpiiratud Tallinna viimased päevad Rootsi võimu all 1710, ajakiri Tuna, 2010, 3
Greiffenhagen, Thomas Wilhelm. Tallinna piiramine ja allaandmine aastal 1710: Tallinna linna ja Eestimaa Vene valitsuse alla saamise 200-aastaseks mälestusepäevaks
LINGID
Tuna 2010 nr. 3
Thomas Wilhelm Greiffenhagen. Tallinna piiramine ja allaandmine aastal 1710: Tallinna linna ja Eestimaa Vene valitsuse alla saamise 200-aastaseks mälestusepäevaks
Wikipedia: https://et.wikipedia.org/wiki/Tallinna_piiramine_(1710)
