Ühe maja lugu

Autor: Tallinna giid Eduard Kohlhof

Nottbecki maja, Pikk 29a

Tallinna mainimisel tekib tihtipeale järgmine kujutluspilt: kirikud, tornid, hoonete frontoonid ja tuulelipud. See on gootikale iseloomulik vertikaalsus, mille poolest on linn tuntud ning mille pärast Tallinna sõidetakse ning tänu millele on linn kantud UNESCO kultuuripärandi nimistusse kui hästi säilinud keskaegne hansalinn.

Ausalt öeldes ei saa aga Tallinna vanalinna nimetada puhtalt gootilikuks. Linn on sajandite vältel muutunud, seda on ümber ehitatud ning aeg on lisanud uusi arhitektuuristiile, vorme ja elemente.

Pikk tänav, maja 29а. 1980-1990 (Eesti Arhitektuurimuuseum)

Nottbecki maja, millest tuleb juttu, ei ole klassikaline keskaegne hoone, kuid see ei vähenda mingil juhul selle väärtust, kuna see on üks vanalinna arhitektuuriajaloo kaleidoskoobi kildudest.

Nottbecki maja asub kvartalis number VI, niinimetatud gildilinnas ehk Oleviste kvartalis, sest see linnaosa oli seotud Oleviste kiriku kogudusega. Oma tähendus on ka tänaval, mille ääres maja asub – nimelt linna peamisel teljel, Pikal tänaval.

Sadovnikov, Vassili. Mustpeade hoone”, akvarell, 19. s. (Eesti Ajaloomuuseum)

Pikk tänav (sks Lange str./vn улица Длинная) on üks linna kõige vanemaid ja tähtsamaid teid, mis juba XII sajandist peale ühendas Toompea linnust, hiljem aga Ülemlinna (Domberg) ja Raekoja platsi (turuplatsi) vene ja skandinaavia kaubahoovide ning sadamaga. Pika tänava tähtsust suurendas see, et XIV sajandiks ilmusid selle äärde olulised linnaorganisatsioonide majad: Suurgildi, Püha Kanuti ja Oleviste gildi, samuti Mustpeade vennaskonna hooned. Kõik need asuvad muide Nottbecki maja kõrval, sõna otseses mõttes mõne sammu kaugusel. Maatüki asukoht ja hind määravad ka selle kinnistu omanike positsiooni. Sajandite vältel olid selle krundi omanikud Suurgildi kaupmehed, linnaisad ja juristid. Pikk tänav on Tallinnas üks kõige huvipakkuvamaid. Tänane Pikk tänav kujutab endast linna arhitektuuristiilide ilmekat ajalugu.

Esmakordselt on Nottbecki maja nimetatud XV sajandil. Peab märkima, et Tallinna (Revali) hansaperioodi, mis kestis XII sajandi lõpust kuni XVI sajandi lõpuni, võib nimetada kuldajaks, XV sajandit aga linna suurima majandusliku, kultuurilise ja arhitektuurilise õitsengu perioodiks. Sel ajal kujunes välja oma arhitektuuriline aktsent – Tallinna gootika.

Kuidas nägi välja Tallinna keskmise elaniku maja keskajal? Hoonete seinte ehitamiseks (kui see oli võimalik) eelistati kasutada kivi. Katus püüti katta katusekividega. Tihe hoonestus tingis maja pikaksvenitatud kuju: põhiosa oli vastu tänavat – peafassaad paiknes Pika tänava poole, majandusehitised – Laia tänava poole. Tallinna vanalinna paljude hoovide iseärasus on see, et need on kitsad ja ühendavad tihtipeale kaht paralleelset tänavat, mis väga meenutavad põiktänavaid.

Hau, Johannes. Viru tänav Tallinnas. Akvarell


Linnamajas oli kelder, kuhu pääses ainult hoone seest. Keldris oli hüpokaust, õhkküttesüsteem, mis küttis tagatuba ehk dornse’t. Eestuba oli diele, kus paiknes mantelkorstnaga kööginurk. Diele-dornse oli hansakaupmehe maja tüüpiline planeering. Ülemistel korrustel olid laoruumid.

Maja esimene teadaolev omanik oli XV sajandi algul (1402–1431) raehärra Arent Saffenberg, kellele kuulus ka naaberkinnistu. Pärast raehärra surma 1440. aastal sai kinnistu omanikuks tema väimees Hans Haneboll. Samas allikas mainitakse ka hooneid „elumaja Pikal tänaval“, „kiviait“ Laial tänaval ning selle kõrval „uus kiviait“, mille ehitas juba uus omanik Hans Haneboll.

Järgmisel korral on maja nimetatud 1478. ja 1486. aastal kui elamut. Tollal oli maja omanik Hans Allunse (või Allunze). On tähelepanuväärne, et tema oli renessansiajastu kuulsa kunstniku Michel Sittowi (1469–1525) äi.

1516. aastal sai maja uueks omanikuks raehärra Jürgen Bade, kes andis oma tütre naiseks von Nottbecki perekonna liikmele.

Huvitav, et seoses omaniku vahetamisega 1524. aastal on märgitud, et majal on „vaba läbipääs Pikalt tänavalt Laiale tänavale“. Pikad ja kitsad hoovid, mis sarnanesid rohkem põiktänavatega ja mille nimetus oli Gäschen, olid iseloomulik nähtus hansalinn Revalile. Väga tihti oli niisugusel pikal hoovil väljapääs paralleelsele tänavale, ja kui krundi omanik vastu ei olnud, siis kasutati seda kui läbikäiguhoovi.

Samuti märgitakse, et 1524. aastal olid Laia tänava ehitised juba omaette krunt.

XVI–XVII sajandil olid maja omanikud tähtsad tegelased: Mustpeade vennaskonna liikmed ja raehärrad.

Oleariuse gravüür – vaade Tallinnale, 1647.a.

XVIII sajandi esimesel poolel kuulus maja tollirevident Wilkenile, kes täitis oma ametikohuseid sadamas.

1756. aastal sai maja omanikuks Käina pastori poeg, kaupmees Otto Samuel Tunder. 1783. aastast aga läks maja testamendi alusel tema pojale Karl Samuel Tunderile, kes abiellus viimase omaniku Wilkeni tütrega. Tunder ise oli raehärra aastail 1800–1811 ning kuni 1862. aastani kuulus hoone Tunderite perekonnale. Tõenäoliselt sai maja oma praeguse ilme just sel ajal, kui see oli Tunderite perekonna valduses, ehk XVIII sajandi teisel poolel. Maja ehitati tundmatuseni ümber, nii et tema puhul ei saa rääkida keskaegsest ehituskunstist. Võimalik, et see toimus XVII sajandi lõpus. Kahjuks ei ole võimalik seda kindlalt väita, sest mingeid dokumente säilinud ei ole. Majas ei ole tehtud restaureerimistöid, piirduti vaid remondiga. Seepärast on võimatu täpselt nimetada aega, mil keskaegne hoone uusaegseks majaks ümber ehitati.

Uusaegse maja iseärasus seisneb korruste ja tubade arvus. Praegu on hoonel kolm korrust. Klassikalises keskaegses elamus olid toad esimesel ja laoruumid ülemistel korrustel. Tallinnas hakati ülemisi korruseid aktiivselt elamiseks kohandama XVII sajandil. Seda, et üks suur ümberkorraldus tehti XVII sajandi lõpus või XVIII sajandi algul, võime oletada säilinud seinamaalingute järgi.

On leitud kaks kihti maalinguid taladel ning teise korruse ühe ruumi ovaalsel talavahelael. Samuti räägib barokiajastust hoone painutatud frontoon. See meenutab oma kujult pudelikaela või „tornikella“, mis oli tüüpiline Hollandi XVII sajandi arhitektuurile. Niisugune frontoon on Tallinnas harukordne kaunistus, mis samuti räägib maja omanikust, tema jõukusest ja maitsest.

XVIII sajand oli aeg, mil Reval ja Balti provintsid taastusid Põhjasõja tagajärgedest. XVIII sajandi 70. aastatel algas ehitusbuum. Esmajoones puudutas see aadelkonda. Toompeal korraldati ümber linnaelamuid ja provintsis mõisaid. Ent see ei läinud mööda ka mitte just väga rikka Revali linna bürgeritest. All-linnas suuri uusehitisi ei püstitatud, põhiliselt korraldati ümber vanu hooneid ja kohandati neid uue maitsega. Vanu hooneid kujundati ümber uue moe järgi ning tekkis harukordne stiil – bürgerlik klassitsism Zopfstil.

Nottbecki maja sai tänapäevase fassaadi tõenäoliselt XVIII sajandi teisel poolel. Võib-olla juba siis oli hoone ümber ehitatud nelja korteriga üürimajaks. Selle üle võib otsustada osaliselt säilinud mantelkorstnate järgi, mis tähistavad köökide asukohti.

Hoone ilme on äärmiselt lakooniline. Kolmekorruselise, täielikult ümberehitatud keskaegse maja kitsas fassaad viib meid XVIII sajandi lõpu tegelikkusse. Säilitatud on fassaadi alus: seina on tehtud sümmeetriliselt kolm akent korruse kohta sellele ajale iseloomulikus vormis ja rütmis. Maja fassaadi ilme on kujundatud bürgerlikule klassitsismile omaste minimaalsete vahenditega. Esimene, soklikorrus on rustitud pinnaga, kaht ülejäänut korrust ühendavad omavahel lamedad liseenid.

Soklikorruse ruumid kohandati kaupluste jaoks, millel oli eraldi sissepääs. XVIII sajandi välisuks on säilinud meie ajani. Alles on ka vitriinaknad, mis said oma algse ilme XIX sajandi lõpul. Teine korrus oli peakorrus, kus asus omaniku korter. Ülemistele korrustele viis külgtrepp. Kolmandal korrusel oli sisse seatud üürikorter, milleks lõigati läbi hoone gootilik katuseviil, mis lõpeb selllest ajast Hollandi barokkstiilile omase pudelikaela või tornikella kujulise frontooniga. See on fassaadi kõige silmapaistvam dekoratiivelement. Fassaadi arhitektuurse kujunduse kohta võib öelda, et see on teostatud varaklassitsismi, bürgerliku klassitsismi või tüüpilise regionaalse arhitektuuri, Zopfstil’i kohaselt (palmikute või festoonide arhitektuur). Festoon, ladina keeles festo, tähendab pidulikku vanikut, mida kasutatakse arhitektuuris dekoratiivelemendina. See kujutab endast lintidega seotud vanikut ning on silmatorkav kaunistus hoone frontoonil.

Pikk tänav, hoonete fassaadide joon. 1825.a.

Ümberkujunduste autorit on raske kindlaks määrata. On teada, et sel ajal töötas Revalis arhitekt Johann Schultz, kes koostas kubermanguvalitsuse hoone projekti Eestimaa tollasele kubernerile Peter August Friedrich von Schleswig-Holstein-Sonderburg-Beckile. Projekti kinnitas keisrinna Katariina II (1767) ning Schultz sõitis Revalisse ja juhtis selle elluviimist. Ta töötas ka kubermanguarhitektina ja arhitektina keiserlikus Kadrioru lossis. On täiesti võimalik, et just tema jooniste järgi kujundati ümber Nottbecki maja.

XIX sajandi keskpaigani kulges keskaegse linna ümberehitamine suhteliselt aeglaselt, millest annavad tunnistust 1825. aastast pärit kõigi vanalinna hoonete fassaadide joonised. Muide, Nottbecki maja esimest kujutist võib näha just neil joonistel, mille tegi Revali inseneride meeskond. Varasemaid graafilisi materjale kahjuks ei ole.

Helena von Nottbeck


Järjekordne ehitusbuum algas XIX sajandi lõpus. 1885. aastal registreeriti maja uus omanik – Helene von Nottbeck, sündinud paruness Girard de Soucanton. Nottbecki perekonna valduses oli see hoone ja samuti kõrvalkrunt Pikk 29 (1879. a omanik Eugen von Nottbeck). Pärast mehe surma 1900. aastal liideti need kaks krunti üheks kinnistuks ning järgmisel aastal vormistati kogu vara naise nimele.

1902. aastal kujundati maja ruumid kapitaalselt ümber ning seepärast ei kujuta nende interjöör endast kunstiväärtust.


Ants Laikmaa

1903. aasta jaanuaris ilmus ajalehes „Teataja“ kuulutus, et kunstnik Ants Laikmaa avab joonistamise ja maalimise kursused. Korter Nottbecki majas koosnes kolmest toast: söögituba, magamistuba ja ateljeekool nelja suure aknaga võlvsaalis. Kunstnikule ja tema 20 õpilasele oli ruum kitsavõitu ning seepärast oli Laikmaa sunnitud üürima lisaruumid naabruses asuvas Berensi majas.

Kahe maja vahet joosta oli aga väga ebamugav. Ateljeekool ei tegutsenud Nottbecki majas kaua – 1903. aasta märtsist. Sügisel 1904 kolis Laikmaa ümber Kalamaja linnaossa Niine tänavas asuvasse Kotke majja, kus tema ateljee jaoks oli juba kolm ruumi, lisaks isiklikud elutoad.

“Teataja” kuulutus, 1903.a.


Siiski teeb see fakt Nottbecki maja vaatamisväärsuseks, kuna see oli seotud revolutsiooniga Eesti kunstis. Seda saab ka nimetada Eesti esimeseks kunstikooliks kontekstis „kunst kõigile“.




Kuni 1939. aastani, kui baltisakslased Hitleri kutsel ära sõitsid, elas von Nottbecki perekond ise majas aadressil Pikk 29, aga 29a ehitati ümber üürimajaks.


Mis puutub selle maja omanikesse, siis peaks esile tõstma viimaseid, ilmselt kõige kuulsamaid, nimelt von Nottbecki perekonda.

Johann Eugen Alexander von Nottbecki esivanemad saabusid Revalisse XVII sajandi keskpaiku tänapäeva Saksamaa territooriumilt. Von Nottbecki suguvõsa pärines Vestfaali linnast Münsterist. 1625. aastal sõitis kaupmees Berend Lübeckist Revalisse, kus ta ühines kohalike bürgeritega. Samal ajal sai temast ka Suurgildi liige. Tema poeg Klaus, kelle omanduses olid Moe (Muddis) ja Tamsalu (Tamsal) mõis, sai Suurgildi oldermanniks. Viimase lapselaps Klaus Johann oli Revali raehärra 1726. aastal. Perekonnal läksid asjad hästi. Nad omandasid kinnistu otse kesklinnas, Pikal tänaval, sulandusid linna patritsiaadi kitsasse ringi, mis ühendas kohalike kaupmeeste eliiti. Nottbeckide perekonna naised esindasid Revali nimekaid perekondi.

Johann Eugen Alexander von Nottbeck


Von Nottbecki perekond kuulus XVIII sajandi keskpaigaks linna raehärrade sotsiaalsesse kihti, kaupmeeste linnas oli kõrgem staatus ainult patriitsidel. Millal nad said perekonnavapi ja tiitli „von“, ei ole teada. Kui aga võtta arvesse, et Revalisse saabunud Berend Nottbecki isa oli olnud Münsteri piiskopi prokuraator, kes tegeles piiskopkonna finantsasjadega, siis on täiesti võimalik, et nad olidki aadlikud.



Olgu märgitud, von Nottbeckide suguvõsa Eestimaa liinist võeti Eestimaa rüütelkonna liikmeteks ainult Karula (Karroll) mõisa omanik Berthold Eduard Johann (11. märtsil 1909) ja tema vend, Illuka (Illuck) mõisa omanik Victor Claus Johann (25. juunil 1912).

Johann Eugen Alexander von Nottbeck, nõunik, jurist ja ajaloolane, oli Eestimaa Kirjandusliku Ühingu asepresident aastail 1891–1900. Ta abiellus 1872. aastal paruness Helene Girard de Soucantoniga. Abielust sündis kaks poega, tulevased Eestimaa rüütelkonna liikmed.

Olles suur arhitektuurimälestiste kaitse entusiast, nõudis Eugen von Nottbeck nende mälestiste kaitse komisjoni moodustamist linnavolikogus. Kahjuks on komisjoni tegevus jäänud unustusehõlma. Ei ole aga kahtlust, et tänu selle sihikindlusele õnnestus peatada linnamüüride ja -tornide lammutamine ning vanade majade mõtlematu ümberehitamine.


Eugen von Nottbeck. Teatmik “Revali ajaloo- ja kunstimälestised”

Kasutatud materjal

• Siegel aus dem Revaler Rathsarchiv nebst Sammlung von Wappen der Revaler Rathsfamilien. Lübeck, 1880

• Die Alte Criminalchronik Revals. Reval, 1884

• Der alte Immobilienbesitz Revals. Reval, 1884

https://www.geni.com/