Autor: Andres Siplane, Kalamaja elanik
Tõenäoliselt sai kõik alguse sellest, et ma läksin prügi välja viima. Aga mu maja nurga peal on kanalisatsioonikaevu luuk, millel on kiri „Lietuvos“. Kõigepealt ajas muigama, siis hakkasin oma leedu sõprade peale mõtlema, siis leidsin veel ühe sellise luugi, siis enam ühtegi leedu luuki ei leidnud, aga hakkasin teisi luuke leidma. Ning nagu Juhan Liiviga nii on ka mind nüüd see luukide helisemine pea matnud ja selle alla rusuks on raugenud rind.
Pean sedastama, et Kalamaja on tõesti üks parimaid piirkondi luugivaatlusteks. Tõsi, paljud luugid on sisehoovides ning neid on raske vaadelda. Aga samas tänu sellele on nad ka säilinud. Tänavaid on ju lugematu arv kordi koos luukidega üles kaevatud ja nii need luugid kaduma on läinud.
Mul on tunne, et hetkel on üks Kalamaja ohustatumaid ja unikaalsemaid luuke Zavod Novi luuk Väike-Patarei ja Suur-Patarei ristis. On ime, et ta senini säilinud on ja iga päev, mil ta veel seal eksisteerib, on samuti ime.
Ma ei tea, kuidas teiste inimestega on, aga kui kusagil avalikus ruumis esineb vene keele tvjordõi znak (eesti keeles kõvendusmärk ъ), siis mulle isiklikult kargab see silma. Seda tähte nimelt ametlikult enam ei eksisteeri rohkem kui sajand. Seal mätta otsas see luuk igatahes on ning tema peal on kiri: „Zavod Nov v Borovichah“. Kokku kolm tvjordõi znaki ja üks mjagkji znak (eesti keeles pehmendusmärk ь).
Borovichi linn asub Novgorodi kubermangus Velgia ja Msta jõe ristumiskohas. Linn eksisteeris juba ammu, aga areng hakkas aset leidma loomulikult tööstusrevolutsiooni aegu. Kõigepealt saabus 1857. aastal linna Alfred Nobeli isa Immanuel, kes asutas sinna tellisevabriku.
Aastal 1891 asutasid poolakatest vennad Koljankovskid (Vladimir, Pjotr ja Mihail) kõikvõimalikku sanitaarkaupa asutava vabriku, millele panid nimeks Nov. Nad tootsid eelkõige keraamilisi torusid kanalisatsioonide ehitamiseks. Nende logo oli risti asetatud labidas ja kirka. Selle logoga keraamilisi torusid pidi Peterburis tänase päevani ehitustöödel maa seest välja tulema. Ning nagu näha, siis tootsid nad ka kanalisatsioonikaevude luuke.
1894. aastal osalesid nad oma kaubaga ülevenemaalisel hügieeninäitusel ning võitsid kuldmedali. Suures tootmistuhinas põles neil tehas 1897. aastal maha, aga kuna nõudlus turul kõikvõimaliku sanitaarkauba järgi oli suur, siis ehitasid kärmesti uue tehase ja jätkasid tootmist. Muide, firma aktsiad olid registreeritud Brüsseli börsil.
Vennad Koljankovskid olid kõik kolmekesi hariduselt sõjaväeinsenerid ja teenisid tsaariarmees. Revolutsiooni saabudes tehas likvideeriti. Noorim vendadest Pjotr elas ka ise Borovichi linnas, teised elasid Peterburis. Pjotr sattus bolševike kätte vangi 1917. aastal, kuid siiski pääses eluga. Hiljem jäljed vendade kohta kaovad, kuid nende majad Peterburis on veel säilinud.
Selle vabriku luuke on võimalik veel Peterburis ja mujal Venemaal leida. Tallinnas (ja Eestis) on see minu vaatlusandmete kohaselt ainus. Kuna see on kindlasti enne 1917. aastat toodetud luuk, siis on ta ka üks vanimaid teadaolevaid luuke Tallinnas. Kui keegi juhtub leidma veel mõne Zavod Novi luugi, siis tähistame seda üheskoos.
