Autor: Auli Tohv
Siit jätkub muuseumi lugudes rubriik, kus sõna saab kolleeg ja ilusa eesti keele väärtustaja, Tallinna linnaelumuuseumi külastusjuht Auli Rõõmus Tohv.
27. LUGU: Kuritöö või karistus
Kuriteole järgneb karistus, see on siililegi selge. Ise ta ju otseselt ei teinud midagi, mahitas ainult Kalevipoega serviti lööma. Niimoodi on aga ju palju valusam, pehmelt öeldes? Oma sauna oleks pidanud ilmselt saama ka siil. Keskajal otsustas selle üle raad, mis linna valitsemise kõrval täitis ülemkohtu ülesandeid. Neil oli õigus kas hukka või õigeks mõista. Rängalt seaduse vastu eksinu pidi kandma karmi karistust, mis ka pealtvaatajaile meelde jääks. Keegi ei tahtnud enam kunagi ühtki väärtegu teha, kui oli näinud timuka mõõka kurikaela pead kehast eraldamas. Tömbi otsaga mõõga allosas asusid augukesed, kust arvatavalt tuul läbi vihises, nii et rahval veri soontes tardus. Teise käsitluse kohaselt tehti need augud lisaraskuste kinnitamiseks timukamõõga külge. Mine võta kinni siit sajandite tagant!
Peale fataalse hukkamõistu kasutati ka näiteks häbistamist. Keegi ei usaldanud enam häbipostis seisnud lihunikku, kelle käest oldi käest ära minema hakanud liha saadud. Naisterahvale oli suurim häbi istuda eraldiasuval kirikupingil, mille suunas kõik siivsad linnamamslid näpuga näitasid.
Kunagi Kiek in de Kökis töötades oli mul komme pakkuda külastajaile võimalust häbipingis istuda. Alati leidus mõni naiivne. Sulgesin raudkinnitused tooli küljes ja teised seltskonna liikmed lehvitasid talle ning jalutasid vabalt tornis ringi vaatama. Kui vabatahtlik taipas, et tema jääb lukustatuna maha möödakäijatele naerda, hakkas tal ikka kahju küll. Ja hea oligi! Ta sai õpetuse, et ei tasu pimesi usaldada võõrast inimest, nii kenasti kui ta ka sinuga ei räägi.
Karistuste vorme ja viise ei hakka ma siin üksikasjalikult käsitlema. Kuritöö-teema võetakse linnaelumuuseumis üksipulgi läbi pedagoogilises programmis, mida saab tellida juba sügisel. Kohale tasub tulla muidugi vaid neil, kelle südametunnistus on puhas. Tallinna timuka keskaegne mõõk asub kolmandal korrusel vaid klaasi taga… Vana kombe kohaselt maeti see sajanda kasutamiskorra järel maha, kuna pidi muutuma verejanuliseks ning hakkama ilmselt ise endale ohvreid otsima. Selle üle, kas mõõk on originaal või koopia, vaieldakse juba pikka aega. Vabalt võib olla meile sattunud just mõni maa peale jäetud variant. Niisiis, hoidku end, kes saab!
