Küsis Eve Veigel, fotod Meeli Küttim.
Alates Miiamilla lastemuuseumi eelmise ekspositsiooni loomisest 2018. aastal kuni 31. augustini 2026 on muuseumi suundi seadnud mitmekülgne kolleeg: kunstiõpetaja, noorsootöötja, lisaks ka näitleja, kunstnik ja lavastaja Jane Meresmaa Roos. Et nüüdseks on Jane jaoks jõudnud kätte aeg oma tegemistega edasi liikuda, siis rääkisime temaga Miiamillast ja mida ta siin kogetust kõige olulisemaks peab.
Lastemuuseum kuulub tänavu Euroopa parimate muuseumide hulka, olles Euroopa muuseumifoorumi auhinna nominent. Mida see on sinu töös tähendanud?
Lastemuuseumi formaat on Eesti muuseumimaastikul huvitavas seisus, sest tunnetuslikult võib öelda, et alates avamisaastast 2009 kuni siiani tegeleme kuvandiloomega ja tõestamisega, et me oleme muuseum. Rahvusvahelisel tasandil me seda tõestama ei pea ja seda oli EMYA2026 konverentsil osalevate muuseumispetsialistide ja teiste nomineeritud muuseumite hulgas ääretult kergendav ja toetav tajuda. Selle kogemuse kaudu mõistsin, et meie praeguse püsinäituse sisu, metoodika ja ruumikujundus on võrdväärne minimudel Londonis oleva Young V&A muuseumiga. Mõlemad muuseumid on kujundanud ennast kaasaegse lapse hääle ja käe järgi, kaasates lapsi nii eksponaatide disaini kui ka sisuloome protsessidesse.
See kõik on pannud mind mõtlema muuseumi olemuse üle, kus põhirolli mängivad esemed saavad olla ajalooliseks avaakordiks, et aidata külastajal häälestuda ja suhelda erinevate väärtustega ning eelkõige hoida ning jagada omavahel inimeseks olemist ning kasvamist. Seetõttu meeldivad mulle väga kaasavad näituseprojektid või erinäolised kogukonnaformaadid, mida Kalamaja muuseum ja Rahvaste muuseum on loonud. Fotomuuseum on näidanud julgust ühiskondliku uitnärvi puudutamisel, tuues välja just need valukohad, millest püütakse mööda vaadata.
Kaasaegse muuseumi loomus võiks hoida end avali, tajudes ühiskondlikult aktuaalseid teemasid ja olla sotsiaalselt tundlik. Lastemuuseumi ekspositsiooni ja ka muuseumitundide teemad puudutavad sotsiaalseid suhteid, emotsionaalset intelligentsust ning humaanseid väärtusi. Muuseumi eesmärk on leidlike ja loovate ekspositsioonilahenduste abil äratada inimeste empaatiavõimet. Empaatia põhiline kujunemisaeg jääb inimelu esimestesse aastatesse ja lapse esimese muuseumi roll on selle arengut toetada. Ja seda kõike saab teha ka mitteverbaalse kontakti kaudu – silmside, naeratus, liikumine, hoolimine, mäng. Muuseum saab olla üks mõjuosa olulistes protsessides.
Miiamilla on olnud Eesti muuseumimaastikul teerajaja ka praktilise tegevusega: esmakordselt on siia majja olnud tarvis oma külastus eelnevalt registreerida. Kas ka sellest on midagi õppida?
See on hea näide, kuidas olla kontaktis oma külastajatega ja kuulata nende kogemust. Uuenenud püsinäitus tekitas väga suure külastajahuvi ja saime neilt ka tagasisidet, millest teadvustasime, et kvaliteetsema külastajakogemuse heaks on vaja tekitada muuseumipiletite eelmüük. Jälle tuleb mainida, et mujal on see muuseumides tavapärane, s.h lastemuuseumides ongi kahetunnised külastusajad.
Meil kulus umbes aasta, kuniks ka kohalikud külastajad harjusid eelmüügiga. Külastusjuhid on kassas saanud inimestelt kuulda eri tonaalsuses emotsioone kuni selleni, et muuseumisse sissepääsu takistamine on võrdväärne inimõiguste rikkumisega. Ühest küljest see näitab, kuivõrd suur muuseumihuviline on eestlane, teisalt kinnitab tänapäeva inimese info vastuvõtmise keerukust.
Õppekohaks on kindlasti kommunikatsioon: nii kaugeleulatuv kui ka otsesuhtlus. Kuidas suhelda külastajaga, kes tuleb muuseumi ajal, kui piletid on välja müüdud? Alati jätke varuvõimalus neile, kel lähiajal võimalus muuseumikülastuseks puudub – näiteks turist, kes järgmisel päeval ära sõidab, Põlva vanaema oma lastelastega jm. Lisaks alternatiivtegevused, mis ei aja külastajat muuseumist eemale, vaid loovad hoolimise tunde, nagu muuseumi- või näituseteemaline otsimismäng välikeskkonnas või Miiamillas perele pakutav õuemängude tegeluskorv. Muuseumi soov on, et külastaja saaks positiivse tunde, tuleks muuseumisse tagasi ja tooks ka uusi külastajaid.
Kahjuks on Tallinna Linnamuuseumi piletimüük e-poes olnud takistusterohke, praegu on piletimüügiplatvormideks Fientat ja Piletilevi.
Räägi veidi oma erialasest taustast ja varasemast suhtest muuseumidega. Mis sind siia majja tõi?
Mul on kunstiõpetaja magistrikraad ja noorsootöö kutsekõrgharidus, lisaks pikk teatrialane praktika näitleja, kunstniku ja lavastajana. Enne Tallinna Linnamuuseumisse tulekut töötasin haridustöö kuraatorina Kumu ja Kadrioru kunstimuuseumis. Minu suurimaks mentoriks on olnud õppejõu ja kolleegina Anu Purre, kes on minu jaoks tõeline muuseumipedagoogika guru. Tema teadmisi, praktilisi nõuandeid, muuseumitöö metoodikat ja kogemusi olen püüdnud ka teistele edasi anda.
Enim inspireerivad mind muuseumitöös näitused ja keskkonnad ning kuidas seda erinevatele sihtgruppidele vahendada. Kunstimuuseumis käivitas mind väga soov neid keskkondi muuta ligipääsetavaks ka erivajadustega külastajatele. Seal algatasin programme, korraldades muuseumide ligipääsetavuse auditi ja luues üle-Eestilise ligipääsetavuse teemalise koolituskava muuseumitöötajatele. Selle eest tõin kunstimuuseumisse ka ühe muuseumiroti.
Kunstnike teoste ja ka ajalooliste esemete puhul intrigeerivad mind alati küsimused – millest sündis idee, miks valiti just selline teostus, mis on sõnum, kuidas seda mõtestavad külastajad, kuidas saadud ideed kogeda eri meediumite vahendusel.
Mulle tohutult meeldib, kui luuakse ühendus ajaloolise ja kaasaegse maailma vahele. See tekitab minus alati tunde, milles mängin – praegune kaasaegne on ka tulevikus ajalooline ja kunagine ajalooline oli omal ajal kaasaegne… võibolla isegi liialt uuendusmeelne teiste kaasaegsete jaoks.
Lastemuuseumisse kutsus mind Sireli Uusmaa. Tallinna Linnamuuseumi tollane direktor Triin Siiner andis juunis 2018 Sirelile suure ülesande hakata looma muuseumi jaoks uut ekspositsiooni. Sireli sai oma tiimi võtta veel kedagi ja ta pakkus seda võimalust mulle. Nii me jalutasime ümber Kadrioru Luigetiigi, kaneelisaiad näpus ja kui ma poole tiiru peal olin veel kahtleval seisukohal, siis vaadates Miiamilla punase tornikupli poole, meenus mulle, kuidas olin mitmeid kordi käinud kodulehel vaatamas, kas Miiamillas on vabu töökohti. Nüüd aga kutsuti mind isiklikult lastemuuseumisse ja selle üle olen nii Sirelile kui ka Triinule väga tänulik!
Mis on olnud need väärtused, mis on sind kandnud?
Peamised väärtused tulevad ikka lapsepõlvest: iseseisvus, julgus sekkuda ja vajadusel ka vastutada, loodushoid ja elu austamine. Kodust tuleb kaasa ka ilusa keele kasutus. Lisaks toetati väga õppimist, raamatulugemist, käisime perega palju muuseumides, looduses ja kultuurisündmustel. Kõige enam aga mäletan naeru, kergust ja rõõmu. Sellest ka mu põhiline moto: ole hea ja õnnelik! See aitab hästi kohal olla ja märgata väikseid asju, mis õnnetunnet loovad.
Ka lastemuuseumile mõeldes on kõige suurem soov, et Miiamilla oleks alati hoitud, soe ja sõbralik. Teades õpetajate suurt huvi muuseumitundide vastu, siis loodan, et tundidesari “Kõik tunded on lubatud” jätkub ja seeläbi aitame kaasa humaansema maailma loomisel.
Mis on su enda jaoks olulisemad tulemused, mis meele rõõmsaks tegid?
Ma pole kunagi olnud tulemustele orienteeritud! Palju olulisem on anda endast alati parim – igas olukorras. Mind on rõõmustanud muuseumikülastajad, kes on andnud palju positiivset tagasisidet nii külastuskogemusele kui ka kogu ekspositsioonile. Eriti tänuväärsed on korduvkülastajad, kes jagavad meiega oma laste arenguteed ja tähelepanekuid. Need on lapsed, kes on Miiamillas üles kasvanud ja nende maailmapildile oleme meie oma jälje jätnud.
Väga tugeva jälje jättis lastelt saadud tagasiside, kui tegime püsinäituse jaoks töötube ja intervjuusid. Kui meie jaoks olid need vestlused olulised, et saada sisendit eksponaatide loomeks, siis laste jaoks oli see aeg, kus neid päriselt ära kuulati ja kus nende jutt oli tähtis ja oluline. See oli kahepoolselt teraapiline protsess.
Tõeliselt positiivse kogemuse sain ekspoloome projekti põhitiimiga. Selle koostöö kohta võib julgelt öelda “dream team” – kuraator Sireli, projektijuht Sandra, graafiline disainer Gertu ja mina. Lisaks tolleaegne Miiamilla tiim, kes kõik andsid oma panuse uue ekspositsiooni loomesse – Viktoria, Kadri, Kitty, Sveta.
Kuidas su ettekujutus muuseumitööst on ajaga muutunud?
Lastemuuseumisse tulin esialgu muuseumipedagoogiks. See keskkond erines väga kunstimuuseumist, kus oli vaja nii programmiloomes kui ka metoodikas palju kohandada laste ja erivajaduste jaoks sensoorsemaks. Eri meelte kaasamisel salvestame me palju kergemini uusi oskusi, meile jäävad paremini meelde uued teadmised ja ka seoste loomine on orgaanilisem.
Lastemuuseumi keskkond oli kohe valmis pakkuma hands-on ja minds-on tegevusi kõigile sihtgruppidele. Algse kontseptsiooni kohaselt oli lastemuuseum teema-muuseum, kus näitus vahetub iga kolme aasta tagant, aga selleks ajaks oli ekspo tolle aja ületanud juba kolmekordselt. Kohe tuli hakata tegelema uue teema otsingutega ja eelkõige küsima, mis on meie ühiskonnas puudu ning millele muuseum saaks oma sisu ja tegevusega tähelepanu juhtida.
Kui muuseumi esimene näitus keskendus sõprusele 1930. aastate Miia-Milla-Manda raamatu lühilugude kaudu (Eestis ilmunud 1936, autor Joyce Lankester Brisley), siis praegune näitus tõstab esile tänapäeva lapse ja ta koha praeguses maailmaruumis. Alustasime 2019. aastast oma muuseumikülastajate uuringut, korraldasime Muuseumiöö kaasavaid projekte ja töötube, millest kasvasid välja mõned näituse eksponaadid. Korraldasime külastajatega tähtsaimate eksponaatide valimise, laste intervjuusid ja ühiseid loovpäevi, külastades ja uurides lastemuuseumide parimaid näiteid ka Eestist kaugemal.
Juhataja ametisse sattusin algul Sireli emarollile pühendumise ajaks. Ootamatult osutusin aga seitsme aastaga pikima staažiga lastemuuseumi juhatajaks.
Mis oli kõige suurem üllataja, nii heas kui halvas?
Lastepargi maja on olnud tõeline üllataja, nii heas kui halvas. Mul on tunne, et sellel majal on päriselt hing sees, sest ta annab alati enne teada, kui midagi hakkab juhtuma. Mulle on tegelikult meeldinud seda maja tundma õppida ka uputuste, elektrikatkestuste ja öiste alarmide kaudu. Ja ka sipelgate ja herilaste abil, kes juba enne seda hoonet sealkandis elasid. Mulle tõeliselt meeldib selle maja hingeelu ja tunnen tänulikkust, et olen saanud olla pisiosa tema 90-aastasest ajaloost.
Millised on su enda kõige inspireerivamad muuseumikogemused?
Inspireeriv muuseumipedagoogika elamus oli 2001. aastal Louisiana Kaasaegse Kunsti muuseumis, kus põgusa vaatleja rollis kogesin, kuidas muuseumikeskkonnas vahendati näitust ja teoseid lastegrupile. See oli nii vahetu ja erinev tollal Eestis kogetust, kus muuseumigiidide eesmärk oli võimalikult säratult jagada infoküllusega koormatud monoloogi, arvestamata sihtgrupi erisuste, huvide või vastuvõtuvõimega. Nüüdseks on ka meil muuseumivahendajad tõelised särainimesed ja programmide valik külluslik.
Ma naudin näitusi, kus on kasutatud ootamatuid eksponeerimisvõimalusi. Kindlasti ka kontrastid – üleelusuurused installatsioonid või miniatuursed teosed. Meelipuudutav on olnud kogeda ka lihtsuses peituvat võlu, see mõjub õrnalt ja tõeliselt. Neitsitorni lavastuslik kunstnikutuba on väga hea näide, kus vaatleja saab tajuda detailidesse peidetud eluhetki.
Mind aktiveerivad näitused, mida tahad tulla veel kogema, sest sinna on peidetud kihte, mida kohe ei suuda lahti mõtestada.
Mis osutus muuseumitöös kõige keerulisemaks?
Töö ja vaba aja lahus hoidmine. Kuna muuseumitöö on väga loominguline, siis ongi keeruline end distsplineerida töövälisel ajal ideevoolu takistades. Samuti tööülesannete mitmekihilisus: kuidas tagada jätkusuutlikkus kõigi eri rollide, kohustuste ja ülesannete vahel nii, et jääda ise tervikuna püsima. Kindlasti on olnud keeruline väljakutse hoida end motiveeriva juhina erinevatele inimestele.
Kas oled mõelnud, millises suunas peaksid lastemuuseumid praegu edasi liikuma?
Näituseloomes olen soovitanud mõelda universaalse disaini peale: kui arvestatakse kõige nõrgemaga, siis see sobib tegelikult ka teistele. Alati tasub uurida külastajatelt, mida nemad ootavad ja vajavad, luua kaasates dialooge ja olla alati valmis märkama ja kuulama.
Muuseumid loovad avalikku ruumi, kus saab luua ühiseid mälestusi.
Lastemuuseumides tasub mõelda kogu perele. Nii on loodud Miiamilla püsinäitus, arvestades ka täiskasvanu füüsilise ligipääsetavusega. Külastusjuhtidel on siin suur võimalus olla vahendajaks, kes aitab ka lapsevanematel mõtestada keskkonda, mis lastele on intuitiivne ja mänguline.
Muuseumid loovad avaliku ruumi, kus saab luua ühiseid mälestusi, see on uute mõtete loome- ja kasvuala, arutelu- ja vestlusplatvorm, sotsialiseerumise ning uute suhete tekkimiskoht.
Kas Miiamillasse tullakse tullakse asju vaatama või kohtama inimesi?
Inimesteta puudub muuseumil mõte. Ilma külatajateta piisaks ju tõesti ainult kogudest – olgu need siis eseme- või lugudekesksed. Aga kellele on sel juhul ajaloo talletamine vajalik? Aeg ja lugu peaksid kõnetama olevikku, pannes meid mõtestama ühiskonnas olnud aegu, tuues pinnale kaasaegsed kriitilised valupunktid ja õpetama tajuma inimeseks olemist aegadeüleselt. Muidugi on seda võimalik näha ja uurida virtuaalsetes ruumides, aga tulles tagasi multisensoorsuse juurde, siis inimesel on vaja kogeda seda oma meeltega.
Ma usun, et kõigi kureeritud näituste idee on inimest kõnetada, aktiveerida mälestused, panna kaasa mõtlema, käivitada seoste loomine, jagada ajalookogemusi, rääkida tänapäevast ja puudutada tulevikku. Mõnes mõttes on muuseum nagu suur mitmedimensiooniline pildiraamat, kuhu saab sisse astuda ja lugusid omal nahal läbi elada.
Muuseumiprogrammi loomel ja vahendamisel tuleb alati esitada endale küsimus, miks me just seda tegevust siin keskkonnas teeme. Lastemuuseumis tuleb mõelda, kuidas kasutada näitusel olevaid eksponaate ning ruumirütme. Kuidas läheneda, tekitades uutmoodi vaatenurki ja käivitada seeläbi külastaja uudishimu.
Väljakutsed – kas tahad nendest rääkida?
Minu loomusele on kõige keerulisem teha design freeze ehk lõpetada asjade arendamine: see puudutab nii eksponaate, muuseumiprogramme kui ka näituse kujundusi. See sisaldab omajagu täiuse poole püüdlemist, aga kindlasti ka elu loomulikku väljundit: kui arengut enam ei toimu, siis ongi lõpp. Millise märgiga see tuleb, on juba teiste kätes.
