Autor: Evelin Alliksaar

On üks huvitav trend: koolidest lahkuvad õpetajad lähevad tööle muuseumidesse ja muuseumidest liigutakse edasi kooli õpetajaks. Kuulsin seda lauset aasta tagasi töövestlusel. Eks ta nii ole. Mina, endine emakeeleõpetaja, lahkusin töölt ja olin parasjagu muuseumis töövestlusel. Olin osa sellest trendist.

Kui ma kuus aastat varem põhikoolis õpetajana alustasin, silmasin Postimehes Helen Mihelsoni artiklit, mille esimene lause ütles: „Pooled alustavatest õpetajatest ei pea ametis vastu üle viie aasta.“ Tundsin juba siis südames valusat torget, kuid lootsin, et minuga seda ei juhtu. Tõsi, viie aasta asemel tuli kokku kuus, kuid lõpuks jõudsin ikkagi otsusele, et nüüd on päriselt ka kõik. Saatuse tahtel olin sattunud statistilisse keskmisesse ning ka mind tabas õpetajatele tüüpiline ametihaigus ehk läbipõlemine.

Lahkumisavaldust esitades polnud mul aimugi, mida edasi teen. Null ideed, null valikut silme ees, ainult teadmine, et pean tegema midagi muud peale õpetamise, kas või olla mõni lihttööline. Samal ajal valitses sisemuses aga ärevus: mis saab nendest aastatest, mille olen kulutanud ülikoolis õppimisele ja koolis kogetule ning õpitule?

Mulle polnud kordagi mõttesse tulnud, et muuseum võiks olla koht, kus end realiseerida saan. Saatuse tahtel mainis just umbes sel perioodil üks minu väga headest tuttavatest, et kui tema poleks õpetaja, töötaks ta muuseumis. Juhuslikult sattuski CV-portaalis esimeste seas mu ette just Tallinna linnaelumuuseumi kuulutus õppedisaineri ametikohale. Kõik tundus kattuvat minu oskustega, välja arvatud teadmised ajaloost. Aga kõik on ju õpitav, kas pole?

Just see mõte sai aluseks järgnevatele nädalatele, mil ühel hetkel olin valmis kohe ametikohale kandideerima, teisel hetkel tegin end täielikult maha, sest ma ei osanud enda arvates ju mitte midagi – eriti veel ajalugu. Olin iseenda suurim vaenlane. Iseenda suurim takistus. Kuid kandideerimise viimasel päeval, sõbranna mahitusel, saatsin siiski oma CV ja motivatsioonikirja teele teadmisega, et ega mind ju tegelikult valita.

Nüüdseks olen sellel ametikohal olnud juba aasta. Ja see aasta on mind tohutult palju õpetanud ning avanud maailma, millest mul varem aimugi polnud. Selles artiklisarjas avangi seda imelist maailma oma võlude ja valudega ning räägin kogemustest, mida see aasta on mu ellu toonud.

Karjääripööraja hirmud

Iga muutus on hirmus. Rutiini kadumine, uus keskkond, uued inimesed, uued ootused, uued kohustused. Milleks lõhkuda seda, milles sa juba hea oled? Milleks minna ujuma võõrasse vette, kui tuttavas vees on kõik ohud juba teada? Pean tõdema, et esimesed nädalad olin kui peata kana. Kõik oli teistmoodi. Muuseum oli tol hetkel veel külastajatele suletud ja remondijärgus, mistõttu ei kujutanud ma üldse ette, milline minu tegelik tööpäev välja peaks nägema.

Tõeline kultuurišokk oli töötada kolleegidega koos ühes väikeses ruumis. Mina, kes olin harjunud olema oma klassiruumi ainuõiguslik perenaine, pidin nüüd arvestama juhataja ja külastusjuhtidega, kes vaid mõne meetri kaugusel oma läpakates tööasju ajasid. Kõige harjumatum oli helide üleküllus. Klassiruumis oli küll lärmakas, kuid nüüd kajas tuba klaviatuuriklõbinast, omavahelistest vestlustest ja telefonikõnedest. Veelgi enam, pidin harjuma teadmisega, et kõik näevad mind. Näevad, mis nägusid ma teen, kui mõtlen. Näevad, kui võtan vahepalaks kommi või küpsise. Näevad, kui teen pausi. Näevad, mida teen arvutiekraanil. Tundsin end kui alasti. Nüüdseks tundub see kõik mulle nii kummaline. Olen täielikult harjunud, et minu ümber on kogu aeg teised inimesed, kuid siis oli see päris raske.

Kõige suurem šokk oli minu jaoks aga hoopis üks kõige elementaarsemaid asju, mis peaks igas töökohas olema, kuid millega mul varasemast kogemus puudus. Vähemalt sellisel tasemel. Koolis küsis juhtkond ikka ja jälle koosolekutel suuremate teemade puhul õpetajate arvamust. Väga lihtne oli olla osa hallist massist ja tegelik arvamus enda teada jätta. Nüüd pidin aga igapäevaselt istuma juhatajaga vastamisi töölaua taga ja järsku, pärast põgusat vestlust, küsis ta mult: „Evelin, mida sa sellest arvad?“ Mida?! Kas ta küsis seda just minult? Kokutasin vist kuidagi vastuse, aga mu šokk oli veelgi suurem, kui mõne hetke pärast küsis ta mult uuesti, mida ma järgmisest teemast arvan. Ja nii kuni praeguseni.

Mul võttis tükk aega mõistmaks, et ma pole enam osa hallist massist, vaid minu ülesanne ongi päriselt midagi arvata ja seda arvamust ka teistega jagada. Mis veelgi tähtsam – minu arvamusel oli kaalu. See oli oluline. Vahet polnud, kas teemaks oli mõni idee uueks ekskursiooniks või mis värvi kotikesi tahame tellida – minu sõna võeti arvesse ja seda väärtustati. Ja see tunne oli hea. Ma tundsin, et ma olin keegi oluline. Et ma olen päriselt ka väärtuslik osa sellest kollektiivist. Mis veelgi toredam, nägin, et sama kehtis kõigi kolleegide kohta. Nende kõigi hääl oli oluline ja neid kuulati. Õnneks kehtib see kõik praeguseni.

Oma ametikohast tulenevalt pean olema üks tugisammastest, juhtima külastusjuhte, neid aitama ja suunama ning õpetama. Õpetajana tegin ju sisuliselt sama õpilastega. Ometi on täiskasvanute juhendamine minu jaoks endiselt harjumatu. Õpilaste puhul oli üsna selge, et mina olen õpetaja ja nemad õpilased. Nüüd pean aga harjuma mõttega, et mina olen inimene, kellelt teised täiskasvanud juhiseid ootavad. Annan endast parima, et olla neile hea juht, kuid pean veel endale teadvustama, et minu sõna loeb ning et mul on õigus ja võimalus ülesandeid teistele delegeerida. Hiljuti sain ühelt külastusjuhilt tagasisidet, et võiksin seda viimast julgemalt teha. Eks ma õpin.

Õpetaja autonoomiast ja vajadusest kõike ise teha ei ole lihtne lahti lasta. Õpetaja on ju harjunud olema klassiruumis iseenda peremees: planeerib, otsustab, korraldab, õpetab, lahendab probleemid ja vastutab kõige eest. Muuseumis pidin õppima teistsugust koostööd: olema avatud, arvestama teiste arvamusega, usaldama kolleege ja samal ajal olema valmis ka kriitika turmtule alla sattuma.

Koolis on õpetaja loodud tund lõpuks tema enda tund. Ta võib selle läbi mõelda, üles ehitada ja anda endast parima, et see toimiks. Muuseumis ei ole minu loodud haridusprogramm ainult minu programm. See peab toimima ka külastusjuhi käes, sobima erinevatele gruppidele ja olema arusaadav inimesele, kes ei ole ise selle idee sünni juures olnud. See tähendab, et vahel tuleb oma suurepärasest ideest loobuda, seda muuta või tunnistada, et keegi teine nägi selle juures probleemi, mida mina ei märganud. Ja see ei ole alati lihtne.

„Aga ma ei oska ju ajalugu!“

Aukartus teadurite ja ajaloo ees oli üks minu suurimaid hirme juba enne kandideerimist. Kuidas ma lähen ajaloomuuseumisse tööle, kui minu eriala on eesti keel ja kirjandus? Esialgu tundus mulle, et olen sattunud täiesti valele ametikohale. Teised räägivad keskaegsest Tallinnast, kaupmeestest, gildidest ja linnakodanikuõigusest ning mina mõtlen samal ajal, kas peaksin enne sõna „tsunft“ kasutamist üle kontrollima, mida see täpselt tähendab. Aga üsna kiiresti hakkasin aru saama ühest olulisest asjast: õppedisainer ei pea olema kõige targem ajaloolane ruumis. Õppedisainer peab oskama teadmisi õppijani viia.

See on midagi, mida õpetaja tegelikult juba oskab. Ta oskab vaadata keerulist materjali ja küsida: mida sellest materjalist on vaja lapsel teada? Kuidas seda talle seletada? Mis võiks talle huvi pakkuda? Millise tegevuse kaudu jääks see paremini meelde? Milline küsimus paneks ta ise mõtlema? Need oskused ei kadunud koos õpetajaametiga. Vastupidi. Need tulid minuga muuseumisse kaasa.

Aasta jooksul olen üha rohkem mõistnud, et karjääripööre ei tähenda tegelikult seda, et alustad nullist. Sa võtad endaga kaasa terve varasema elu: oma teadmised, oskused, kogemused, harjumused ja ka vead. Mõned neist on uues ametis kasutud. Mõned tuleb ümber õppida. Aga väga paljud oskused, mille väärtust sa ise võib-olla enam ei märkagi, võivad uues kohas saada hoopis teise tähenduse.

Kas ma ikkagi tegin karjääripöörde?

Aga kas ma ikkagi tegin karjääripöörde? Teatud mõttes küll. Ma lahkusin koolist, jätsin seljataha klassiruumi, õpilased, kallid kolleegid, kontrolltööd ja arengukaardid ning astusin muuseumisse. Minu ametinimetus muutus, töökeskkond muutus ja muutusid ka inimesed, kellega igapäevaselt kokku puutusin. Aga mida rohkem ma sellele mõtlen, seda enam tundub mulle, et päris nullist ma ei alustanud. Ma lihtsalt vahetasin klassiruumi muuseumisaalide vastu. Õpilase asemele tuli külastaja. Tunni asemele haridusprogramm. Õpiku asemele näitused ja museaalid. Ning tunni planeerimise asemele õppe disainimine.

Kõlab justkui oleks kõik sama, ainult sõnad on teised. Tegelikult muidugi ei ole. Muuseumis õppimine on hoopis teistsugune kui koolis. Siin ei saa eeldada, et laps tuleb sinu juurde selleks, et õppida. Õpetaja, kes ta sinna klassiga vedanud on, kindlasti eeldab seda, aga tegelikult tuleb laps muuseumisse vaatama, kogema, uudistama, aega veetma. Minu ülesanne on leida viis, kuidas panna ta õppima nii, et ta võib-olla ise ei märkagi, et ta seda teeb.

Nii et jah, ma tegin karjääripöörde. Aga võib-olla mitte sellise, nagu ma alguses ette kujutasin. Ma ei visanud oma varasemat töökogemust kõrvale ega alustanud täiesti uuelt lehelt. Pigem keerasin lehte. Võib-olla ongi karjääripööre vahel midagi sellist: sa ei pea muutuma kellekski täiesti uueks. Piisab sellest, kui leiad oma senistele oskustele uue koha.

Mida ma siis esimese aastaga õppisin?

Veel aasta tagasi poleks ma suutnud ette kujutada, kus ma praegu omadega olen. Et olen väärikas kaupmehemajas, hakkan looma haridusprogramme, juhtima külastusjuhte, rääkima keskaegsest Tallinnast ja õpetama teistele seda, mida olen ise alles õppima hakanud. Aga siin ma nüüd olen.

Ja kui kuidagi see esimene aasta kokku võtta, siis pean ütlema, et kõige rohkem olen õppinud seda, et hirm ei tähenda alati, et oled valel teel. Vahel tähendab see lihtsalt, et oled astunud kohta, kus sa veel kõike ei oska.

Olen õppinud, et karjääripööre ei tähenda tingimata seda, et pead kõik vana maha jätma ja alustama nullist. Mõnikord tuleb lihtsalt leida oma senistele teadmistele ja oskustele uus koht. Minu kuus aastat õpetajana ei läinud raisku, need tulid minuga muuseumisse kaasa.

Nii et ole julge. Kui sisetunne ütleb, et midagi on valesti ja sul ei ole hea olla, siis ära karda hüpata pea ees tundmatusse. Kunagi ei tea, kuhu see sind viia võib ja mida kõike põnevat su ellu tuua.

Mina igatahes ei kahetse, et hüppasin.