Autor: Auli Tohv

Siit jätkub muuseumi lugudes rubriik, kus sõna saab kolleeg ja ilusa eesti keele väärtustaja, Tallinna linnaelumuuseumi külastusjuht Auli Rõõmus Tohv.

26. LUGU: Kus on peidetud muna?

Ühel päeval käis muuseumimajas kena keskealine naisterahvas, kes tundis tagasihoidlikult huvi, kas me ikka tutvustame külastajatele teise korruse näitust kui Hõbemuna laureaati. Tema tütar olevat väljapaneku üks autoreid. Küsijast õhkus hästi varjatud uhkust. Ja selleks oli tal ka õigus, kuna mustpeade näitus on tõepoolest hästi välja kukkunud. Loovuskonkursi hindajad tõid esile: “Rikkad ja ilusad” on nagu elu ise – mitmekülgne, lõbus ja samal ajal mõtlemapanev.  

Näituse valmistamisel on meeskond oma parima välja pannud. Ja rahvas oskab selle üle rõõmustada. Tänadagi. Ikkagi on hea, et on olemas emad, kes toovad esile oma laste tublid teod, olgu siis võsukesed juba suured ja ise ilmselgelt ammu lapsevanemad. 

Tõesti, mida me teeksime emadeta? Mitte midagi! Ilma nendeta poleks meid õieti olemaski. 

Viissada aastat tagasi siin majas toimetanud kaupmeheproua Kerstine Bretholt kasvatas üles vähemalt kuus last – nii saame lugeda tema abikaasa Hans Vianti testamendist. Ja ikka ja jälle rõõmustab me südameid, et jõukas kaupmees nimetas oma viimases tahteavalduses esimesena just oma naist, oma laste ema, selle asemel et alustada kombe kohaselt seekide ja kloostrite üles lugemisega. Sest kes viivad elu tegelikult edasi? Ikka emad, nii emadepäeval kui ka kõigil teistel päevadel. Kasvatavad lapsi vähehaaval, üsna tasapisi – nii nagu näituste ülespanijad teevad oma kätetööd. Et inimesed saaksid tulla ja imetleda ja veenduda, et muuseumis on hea.