Õiguskantsleri Kantseleis, kunagises Kaulbarside linnapalees on avatud Tallinna Linnamuuseumi näitus kirjanik Aino Kallasele kuulunud mööblist.
Autor: Õiguskantsleri Kantselei üldosakonna juhataja, personalijuht Piret Arukaevu
Toompea nõlval kõrguva Kaulbarside linnapalee kavandas Läänemere piirkonna kuulsaim klassitsismiperioodi arhitekti Carl Ludwig Engel. Hoones paikneva Õiguskantsleri Kantselei ruumes aitab nüüdsest ajastu vaimu tabada Tallinna Linnamuuseumi väljapanek kirjanik Aino Kallasele kuulunud mööblist. Ajalootundlikule kirjanikule kuulunud esemete väljapanek ühes Tallinna mõjusama asukoha ja väljavaatega linnapalees aitab tutvustada Tallinna 19. sajandi aadlielamute keskkonda.
Näituse idee sai alguse Õiguskantsleri Kantselei soovist tuvastada oma Kohtu tänava ruumide algset sisustust. Hoonel, mida on ajalooliselt nimetatud Kaulbarsi paleeks, on pikk ja põnev ajalugu: selle lasi ehitada Reinhold August von Kaulbars (1767–1846), Mõdriku ja Rägavere mõisnik, kelle isa Hermann von Kaulbars oli olnud Toompea lossi ehitusettevõtja. 1814. aastal valminud von Kaulbarside perekonna linnapalee kavandas tollane Tallinna linnaarhitekt, ajaloos eelkõige Helsingi linna arhitektina tuntud Carl Ludwig Engel.
Sisustust täiendab 18. sajandist pärit tundmatu autori maal „Halastaja Samaariamees“, mis pärineb Tallinna Jaani seegi kirikust.
Näitust ettevalmistava uurimustöö koostasid kantselei üldosakonna juhataja Piret Arukaevu koos Tallinna Linnamuuseumi puidukonservaatori Heili Jürisoo-Lippiniga Baltisaksa kultuuripärandi mikrokraadi kursuse raames. Leiti von Kaulbarside perekonna ning nende maamõisate sisustuse fotosid, kuid linnapalee sisustuse kohta infot koguda ei õnnestunud. Uurimise käigus selgus, et Tallinna Linnamuuseumi valduses on kirjanik Aino Kallasele kuulunud mööblit, millest enamus on biidermeierstiilis. Nii otsustati varasematele mööbliajaloo uuringutele tuginedes panna välja ühe toa sisustus sel moel, nagu see 19. sajandi teises pooles olla võis. Just selle ajastu vaimus kujundatud esemed olid nii tänu Aino Kallase mööblihuvile kui ka temale pärandatud mööblile leidnud tee Aino ja Oskar Kallase koju.
Tuba kujundades tugineti baltisaksa mõisatest ja linnapaleedest säilinud fotodele ja Aino Kallase mälestustele, milles ta on kirjeldanud biidermeier- või ampiirstiilis mööbli otsinguid vanakraamiturgudelt Londonis. Seal viibis kirjanik aastatel 1922−1934 seoses oma abikaasa, Oskar Kallase tööga Eesti suursaadikuna.
Mööbliesemete hulgas on mitmeid huvitavaid eksponaate, näiteks mahagonist messingpanustega silindersekretär, mille restaureerisid 2006. aastal Kanuti meistrid. On ka klassitsistliku moega, intarsia ja pronkspanustega kaunistatud poleeritud pähklipuust vitriinkapp, mis toodetud hinnanguliselt 19.-20. saj vahetusel Inglismaal. Aino Kallase mälestustest võib lugeda, et ta ostis Londoni pankurile ja suurärimehele Charles Clarence Hatryle kuulunud kapi Londoni vanakraamiturult (Vargaturult) pärast seda, kui too oli 1929. aastal pettuses süüdistatuna 14 aastaks vangi mõistetud.
Nõndanimetatud küllusesarvedega sohva ja tugitoolid olid Eestis populaarsed juba 19. sajandi keskpaigas, ja nendesarnaseid valmistati 20. saj. ka kohapeal. Esiplaanil on 19. sajandil Teapoy, milles hoiti ja segati teepuru.
Vitriinis on veel Aino Kallasele kuulunud pärlmutrist intarsiaga puitlaegas, mis on tehtud ilmselt Hiinas 1900.−1920. aastail. Meissenis käsitsi maalitud portselanist prae- ja desserttaldrikud pärinevad 1850.−1900. aastatest. Fajansist puuviljavaagen on kaunistatud abstrükiga ja valmistatud aastail 1894−1920 Saksamaal Max Roesleri portselani- ja kivinõu vabrikus.
Välja on pandud nn küllusesarvedega sohva ja tugitoolid, mis olid Eestis populaarsed juba 19. sajandi keskpaigas ja mida 20. sajandi alguses valmistati ka Eesti mööblitöökodades. Sellist komplekti võis tihti näha rikkamates linnakodudes ja näeb ka tänapäeval mitmes riigi esindushoones. Vähem tuntud on Londoni oksjonilt soetatud urnid, mille otstarvet ei oska peale vaadates kohe arvata, aga sisse kiigates saab aru, et tegu on veinijahutusnõudega. Üks eriline eksponaat on sammasjalal teelaud Teapoy, milles hoiti ja segati teepuru. Tähelepanu väärivad ka ristpistes välja õmmeldud idüllilise pildiga kaminasirm ja käsitöölaud.
Sisustust täiendab 18. sajandist pärit tundmatu autori maal „Halastaja Samaariamees“, mis pärineb Tallinna Jaani seegi kirikust, ning erakogust pärit Liivimaa kaardid. EKA muinsuskaitse- ja konserveerimise osakonna tudengite töölaualt peaks peatselt lisanduma ka linnamuuseumi kogudesse kuuluv Krimmi maastik.
Näituse koostajad ja kujundajad:
Piret Arukaevu, Õiguskantsleri Kantselei üldosakonna juhataja, personalijuht
Heili Jürisoo-Lippin, Tallinna Linnamuuseumi konservaator
Nõustajad:
Kristiina Hiiesalu, Tallinna Linnamuuseumi vanemkoguhoidja
Risto Paju, Tallinna Linnamuuseumi maalikogu hoidja
Toomas Zupping, vana mööbli uurija
Ekskursioonid Õiguskantsleri Kantseleis
Kuna näituse asukohaks on ametihoone, saab näitust külastada vaid eelregistreerimisega ekskursioonidega. Loe lähemalt ja osta pilet muuseumi kodulehelt
Mööbliajaloolase kommentaar:
Eesti mööbliuurija Mati Raal möönab, et 19. sajandi mööblit võib kirjeldada nii sõnaga biidermeier kui ka ampiir:
„Eesti mööblikunstis 18. sajandil alanud klassitsism lõppes 1850.−1860. aastatel hilisbiidermeieriga. Varaklassitsismi, ampiiri ja biidermeierit võib Eesti mõisamööbli seisukohalt käsitleda koos, seda enam, et meie kultuuriruumis levinud stiilinimetus biidermeier on mujal maailmas tuntud Põhja-Euroopa (Vene, Balti) klassitsismi või ampiirina. Kas küllusesarvedega dekoreeritud sohva on ampiir või biidermeier, on kokkuleppe küsimus, siin võib kasutada nii üht kui teist nimetust.“
Nii ongi siinse mööbli kirjeldamisel kasutatud sõna biidermeier.
