Autor: Auli Tohv
Siit jätkub muuseumi lugudes uus rubriik, kus sõna saab kolleeg ja ilusa eesti keele väärtustaja, Tallinna linnaelumuuseumi külastusjuht Auli Rõõmus Tohv.
TEINE LUGU. KÕLVATU TALLINN
“Räägin muuseumist nii, nagu olen ise selle enda jaoks avastanud.“
See lugu juhtus tegelikult juba suvel, kuid püsib meeles siiani. Ootasin bussi, et tööle sõita. Ühel hetkel tõmbas mu tähelepanu signaali andev auto, mis seisis otse peatuses. Auto juurde sibas tütarlapseohtu noor naine, kes avas tagaukse ja pidas lühikesi läbirääkimisi. Tema sisenemise järel tõmbas sõiduk närviliselt paigalt, justkui soovinuks juht võimalikult kiiresti bussiootajate silmist kaduda. Teel linna istusin enda ette vahtides ja nähtu üle järele mõeldes. Ei saanud ju olla, et autouksel toimus ostu-müügi tehing…
Tööle jõudes avasin teiste hulgas prostitutsiooni ajaloole pühendatud näituse muuseumi viimasel korrusel – nagu alati. Ei tahaks uskuda, et see väljapanek mõjutas mu kahtlustuse tekkimist. Küll aga sai see juhtum omamoodi järje ühel külmal sügishommikul, kui jälle üks auto bussipeatuses seisatas. Sisse istusid kaks meesterahvast, kellest üks avas kõigepealt esiukse ja taas enne midagi juhile ütles, kuigi peatus ei ole teadagi kõige parem paik selliseks vestluseks. Nähtu tekitas minus lootust, et inimesed küsivadki enne ka oma tuttavate ja sõprade käest, kas nad tohivad autosse siseneda…
Ehk ma mõtlesin suvel ise selle loo masendavaks? Politseitöötajad täheldasid ju samuti prostituutide arvu vähenemist viimastel aegadel, kui „Kõlvatu Tallinna” näituse tegijad neilt andmeid küsisid. Ja ometi jäin sellele suvisele autole järele jõllitama. Ei märganud numbritki vaadata. Ja mis sellest abi olnukski – meil igaühel on õigus istuda kelle iganes autosse. Ja müüa end kellele tahes. Kui see on me päris vaba valik ja siiras soov.
