Autor: Liis Pählapuu, kunstiajaloolane

Ants Laikmaa ateljeekooli algusajast

Laikmaa ateljeekooli algusaeg Pikal tänaval on mitmes mõttes põnev ja kirev aeg, mis sellisena hiljem enam ei kordu.

1904. aasta sügisel, pärast ateljeekooli kolimist Kotke maja korteri avaramatesse ruumidesse Niine tänav 4 olid peaaegu kõik Laikmaa sealsed õpilased eestlased. Pikal tänaval alustanud seltskond oli aga väga mitmekesine. Siin puutusid kokku eri rahvustest ja eri kihtidest inimesed, kelle teed poleks päriselus ilmselt kunagi ristunud. Saksa aadlikud, välismaal kunsti õppinud baltisaksa preilid, venelased, eestlastest ametnike ja õpetajate järeltulijad, ka kõige vaesematest töölisperedest pärit noored.
Siia seltskonda kuulus vaieldamatult ka grupp Tallinna mustlasi.

Säilinud fotodel on Laikmaa Pika tänava sisehoovis, ümbritsetuna mustlaste seltskonnast, kes olid seal ilmselt oodatud külaliseks. Laikmaa tolleagse loomingu põhjal võib öelda, et neist terve hulk poseeris ka ateljee ruumides modellidena. Just Tallinnas alustamise aeg on momendiks, mil esmakordselt jõuavad Laikmaa portreedele nn eksootilised tüübid, kelle vastu Laikmaa läbi elu huvi tunneb.

Koos hiljem reisidel kohatud tumedat verd lõunamaise temperamendiga inimeste portreedega moodustavad need tööd ühe põnevama ja kirglikuma osa Laikmaa loomingust.

Laikmaa tolleaegsete tööde seas on terve galerii erinevatest mustlasneidudest: “Mustlase-Reesi” (erakogu), “Mustlase-Njusa”, “Mustlaspoiss” (kõik 1905). Mitmete mustlasi kujutavate piltide asukoht ei ole teada, ka näiteks tööst “Mustlasneiud” (1903) annab aimu vaid Niine tänava ruumides tehtud foto.

Tõeliseks õnnestumiseks nende tööde seas võib pidada suures formaadis portreed selle seltskonna fotodelt tuttavast mehest, mustlashetmanist.

Heledal taustal joonistub uhkelt ja jõuliselt välja tumedas kuues, süsimustade juuste ja sügavate silmadega mehe figuur, mille rõhutatud ja täpselt kujutatud näole vastanduvad muretu vahetusega antud, hoopis skitseerivamas laadis kirevad osad riietusest.

Pildist kumab nii kujutatu kindlameelset iseteadlikkust ja julgust kui ka mustlaselu hetkes elamise vaba visandlikkust.

Lisaks mustlastele jõudis Laikmaa ateljeesse ka juhuslikult Tallinna sattunud mustanahaline rändur Samuel Peters. Teda on kujutanud oma tööl pealkirja all “Abessiinlane” (1903) Laikmaa, aga ka õpilased, näiteks on säilinud Uuritsa töö samast modellist.

Laikmaa kujutatud mustanahaliste puhul on välja toodud, et just kunstniku valitud pastelltehnika paindlikkus varustas teda tööriistadega, millega luua 20. sajandi algusaastate kunsti kohta tavapäratult osavõtlikud portreed aafriklastest (10).

• 

• 

Laikmaa värske looming oli väljas ka ateljeekooli õpilaste näitusel, mis toimus kohe esimese tegutsemisaasta lõpul. Provinsiaalmuuseumi ruumides toimunud näitusel oli üles pandud üle 200 teose ja sündmus võeti avalikkuses vastu positiivselt.

 Teatajas ilmunud arvustus annab teada, et Laikmaalt oli näitusel väljas suur osa 1903. aasta loomingust: “Autoportree”, Lääne neiu”, nüüdseks hävinud kompositsioon “Koit ja Hämarik”, Estonia Teatri Seltsile loodud F. R. Kreutzwaldi portree “Kaugelt näen kodu kasvavat”, “Abessiinlane”, “Mustlase neiud”, hävinud teos “Sonny Brumbergi portree” jt. (11)

Kõige enam on artikli autorit Mihkel Martnat vaimustanud mustlaste portreed: Need põlevad silmad ja vaated täis tuld ning näod täis elu, neid peab nägema! (12)

Värskete õpilaste puhul tunnustasid mitmed kajastused Laikmaa oskust arendada ja säilitada kunstiõpilastes nende individuaalseid omadusi (13).

Nagu märgib ka esimese näituse kuulutus, kasutati näituse tulu majanduslikult kehvas seisus õpilaste toetamiseks, samuti ateljeeseltskonna välisreiside planeerimiseks, mis touimusid kooli tegutsemise ajal nii Helsingisse, Peterburi kui ka Moskvasse.

Neid reise õpilastega nimetas Laikmaa “kunsti koju toomiseks” (14), võimaluseks kogeda välismaa muuseumides ja galeriides maailmakunsti.

Edaspidi kujunesid Laikmaa õpilaste näitused traditsiooniks. Järgmine näitus toimus 1904.-1905. aasta vahetusel Niine tänava vastüüritud ateljeeruumides. Suuremate ruumide vajadus tuli päevakorrale kohe peale esimest ateljee näitust, sest ajakirjanduses saadud tähelepanu tõstis kooli populaarsust ja õpilaste arv kasvas.

Niine tänava korter asus otse vastu Rannavärava mäge ning akendest avanesid ilusad vaated Tallinna lahele, vanalinnale ja Toompeale.

Teise korruse korteris, kus lisaks kolmele ateljeekooli ruumile asusid veel eraldi väiksemad toad, elasid Laikmaa juures Tallinnas koolis käivad vennalapsed Aleksander ja Alma, vahel ka poolõde Anni, lisaks õpilased Jaan Vanakamar, Aleksander Jürgenson ja Rudolf Lepik, ja juba Haapsalust tuttav luuletaja Jaan Kreek (15).

Ateljeekooli uue asupaiga seinale kinnitas Laikmaa õpilastele juhtmõtte: “Kunst ei ole maalimine ja maalimine ei ole kunst. Kunst on loodusest ja elust luguloomine ja maalimine on selle optikaline abinõu”.

Järgmisel õpilastööde näitusel eksponeeris Laikmaa teiste värskete tööde seas ka Niine tänava ateljees maalitud märgilist pastellportreed Marie Underist, mis on tuntud pealkirja all “Mutti” (1904).

---

Lugu jätkub…

---

Kasutatud materjal:
(10) B. Pushaw. Imetlus ja tunnustus. Ants Laikmaa Põhja-Aafrikas. Ants Laikmaa. Vigala ja Capri. Eesti Kunstimuuseum, 2015. 37-53, lk 43. Vt ka Laikmaa “Neegripoiss. Neegripoisi pea”. 1910-1912. Pastell. Eesti Kunstimuuseum. https://www.muis.ee/museaalview/1335749
(11) Teos hävis 1907. aasta jõulude ajal Marie Underi perekonnale kuulunud Allika tänava korteri tulekahjus. Enne Soome pagendusse lahkumist oli Laikmaa kolinud kiiruga kastidesse pakitud raamatud, mööbli ja tiibklaveri Allika tänava korteri pööningule. Vt. Lähemalt Laikmaa hävinud ja kadunud teostest: L. Pählapuu. Force majeure. Eesti kunsti hävimis- ja kadumislood. Eesti Kunstimuusem, 2016.
(12) Teataja, 1903, nr. 283
(13) Samas; Vt ka Uudised, 1903, nr. 8
(14) A. Laikmaa. Mälestusi …, lk 56
(15) E. Nirk. Kaanekukk. Tallinn, Kunst, 1977, lk 99