Mustpeade epitaaf ja Liivi sõja aegne relvastus

Autorid: Ando Pajus, Aet Laast.

11. septembril 1560 Tallinnas, Jeruusalemma mäe lahingus langenud kümne Mustpeade vennaskonna liikme mälestuseks maalitud epitaaf on suurepärane ajalooallikas Liivi sõja mõningate detailide selgitamiseks ja täpsustamiseks. Oluline on epitaafi puhul kõigepealt see, et tegemist on vanima säilinud Tallinna vaatega aastast 1561. Maalilt leiame peale Tallinna kirikute ja kindlustuste ka linna hukkamispaiga, samuti ähmase kujutise kauguses paistvast Pirita kloostri kirikust.

Langenud Mustpead on kujutatud kunstiliselt ajastu kombe kohaselt, ent kunstilise väljendusviisi uurimine ei ole siinkohal eesmärgiks. Vaadelgem pigem lähemalt epitaafil kujutatud lahingustseene ja relvastust – tegemist on ju otseselt sündmuse kaasaegse teostatud lahingumaaliga Liivi sõja algusperioodist, mis on kohalikus kontekstis täiesti unikaalne.

Ando Pajus tutvustab relvastust maalil

Maalil näeme põlvitavaid vennaskonna liikmeid terasest poolturvistes ja kiivritega. See tunnistab, et seoses tulirelvade arenguga oli turvistik juba hakanud vähenema. Tugevdatud kaitse hakkas ratsamehe puhul koonduma kõige haavatavamate kohtade, rindkere ja pea ümber. See tähendab, et rinnaturvise paksenedes oli juba loobutud põlve- ja säärekaitsetest.
Pildil maas lebavad püstolid sadulataskutes, paarikaupa. 16. sajandi keskpaiga rataslukuga püstoleid on tänapäevani säilinud vähe, tollal oli tegemist kalli, mõnikümmend aastat varem leiutatud relvaga. Ometi näeme epitaafilt hästi, et püstolid olid juba Liivi sõja alguses siin laialt kasutuses ja neist oli saanud raskeratsaväelaste põhirelv. Lahingustseenilt on selgesti eristatavad soomustatud ratsanikud – reitarid, kes ründavad moskoviite, tulistades püstolitest. Teist ratsamehe põhirelva – kaheteralist sirget mõõka kannavad kõik põlvitavad Mustpead tupes vööl.

Lisalugemist relvastuse kohta leiab Kiek in de Köki kindlustustemuuseumi ajajoone materjalidest

Lahingusse marssiv jalavägi on maalil varustatud kõige mitmekesisemate relvadega. Tähelepanu väärivad hellebardid ja suhteliselt lühikese varrega odad, mis on jalaväe põhilisteks külmrelvadeks. Vähemalt üks pika halli habemega jalaväelane kannab õlal pikka kahekäemõõka – kas siin on tahetud rõhutada, et tegemist on vana, kogenud sõjamehega, kes oskab seda rasket relva hästi käsitseda? Jalaväelaste mõõkadest on veel äratuntavad pikad ja kitsad, kergelt kaardus üheteralised saablid, mõõgatüüp, mida saksa keeles nimetati grosse messer – suur nuga. Tulirelvadest kannavad jalaväelased õlal nii lühemaid kui pikemaid püsse. Tugiharke ei ole näha. Kergemad ja lühemad püssid on kahtlemata arkebuusid, pikemad ilmselt siis musketid, millest võis tegelikult edukalt tulistada ka ilma tugiharkideta.

Huvitav on, et epitaafil näeme hästi ka moskoviite. Eristatavad on nende kõrged mütsid, säärsaapad, pikad särgid ja kaftanid. Mõõkadest on nad relvastatud kaardus teraga saablitega. Ühel sõjamehel on vööl nooletupp. Kõik moskoviidid võitlevad ratsa, ent on turvisteta. On selge, et tegemist on kiireteks rünnakuteks ja rüüstamiseks sobiva kergeratsaväega.

Kokkuvõtteks võib nentida, et Liivi sõja alguses olid kohalikud sõjamehed üsna hästi varustatud kõige moodsama relvastusega, mis tollal saadaval. Iseküsimus on, millisel tasemel oli nende relvakäsitsemise oskus.

Jeruusalemma mäe lahingus löödi linna vallutada soovinud moskoviidid tagasi. Selle võiduka lahingu kangelaste mälestamiseks maaliski epitaafi Lambert Glandorp.
Maali saab suurendatult vaadata lähemalt SIIT

Google Arts and Culture on loonud tänuväärse võimaluse maali detailidesse süüvida ja tutvustab Tallinna Linnamuuseumi kogusid ja ka Kiek in de Köki kindlustustemuuseumi ekspositsiooni.